Ajalugu: Aberdiin-anguse (Ab) tõu ajalugu on muljetavaldav. See arenes 19. sajandi algupoole raskepärasest, musta värvi, sarvedeta Põhja-Šotimaalt Aberdiini ja Anguse krahvkonnast pärit kohalikust tõust, kõigest 50 aasta jooksul üheks levinumaks lihaveiste tõuks kogu maailmas. Kiire arengu üheks verstapostiks oli maailmanäitusel Pariisis 1878. aastal saavutatud esikoht. Praegu arvuliselt juhtival kohal näiteks sellistes maades nagu Ameerika Ühendriigid ja Argentiina. Esimene tõuraamat loodi teadaolevalt 1862. a Eestisse jõudsid esimesed aberdiin-anguse tõugu veised 1994. a Taanist (pullid King 95168 ja Joker 95175). Esimesed puhtatõulised Ab mullikad osteti Soomest 2000.a.

Üldiseloomustus: Aberdiin-anguse tõugu veised on keskmise suurusega, pika kerega, lihaselised ja suhteliselt kõrged loomad. Teda tuntakse ka lihakeha parandaja tõuna. Kasutatakse laialdaselt ristamisel, et lihakeha kvaliteeti ja ammlehmade piimakust parandada. Värvuselt mustad, kuid esineb ka punast (retsessiivne geen).  Nabapiirkonnas on lubatud pisut valge värvuse olemasolu. Ab on briti tõugudest varavalmivaim. Suhteliselt kerge poegimisega veised, kellel on head emaomadused ja viljakustunnused. Nudi tõug, keda kasutatakse ka kui geneetilise nudistajana. Liha on väga maitsev, suhteliselt suure rasvasisaldusega (valge rasv), marmorjas ja helepunase värvusega.  Lihaskiudude vaheline rasv muudab liha mahlaseks, pehmeks ja maitsvaks. Aberdiin-anguse tõugu veis on väga hea karjamaa rohu tarbija, mistõttu ei vaja väga intensiivset söötmist. Ühe täiskasvanud veise kohta peab olema vähemalt 1 ha looduslikku karjamaad või 0,5 ha kultuurkarjamaad. Sündinud vasikatele tuleb lisaks arvestada 0,2 ha karjamaad. Lõppnuuma (viimane kolmandik) korral tuleb muidugi anda lisasööta.

Eestis on aberdiin-anguse tõumärgiks Ab ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 95000-95999.

Ajalugu: Hele akviteen (Ba) on aretatud Edela-Prantsusmaal Garonnais orust, mis on sajandeid olnud kuulus heledakarvaliste veisetõugude poolest. Euroopas teatakse seda tõugu juba alates kuuendast sajandist (USA-sse jõudis tõug aga alles 1972. a). Ba eelkäijateks olid sellised tõud nagu garonnaise, quercy, blond des Pyrennees. Neile loodi tõuraamatud 19 sajandi keskel. Esimene heleda akviteeni tõuraamat loodi  1961. aastal, mil võeti kasutusele akviteeni hele (originaalnimi: Blonde d`Aquitaine) tõu nimetus. Tulemuseks on märkimisväärselt pika kere ja suurepäraste lihastega lihaveis, mida peetakse Prantsusmaalt pärit olevatest veisetõugudest kõige perspektiivikamaks. Tõug levib maailmas suhteliselt kiiresti. Eestisse jõudis Ba tõug 2002. a, kui Rootsist osteti pull Ralf 93001 ja 2 mittetiinet mullikat.

 

Üldiseloomustus: Ba tõug kuulub intensiivsete lihatõugude hulka. Nad  adopteeruvad kergesti erinevatesse klimaatilistesse tingimustesse. Saavad hakkama ka ainult karjamaarohulise ratsiooniga. Samas intensiivsete söötmistingimuste korral saavutatakse kõrge ööpäevane massi-iive (kuni 2 kg ööpäevas). Akviteeni heleda värvus on tavaliselt valge, kuid võib varieeruda kuni pruunini. Reeglina on Ba veistel väikesed sarved. Tõule on iseloomulik pikk lihaseline ja sümmeetriline kere (pullide kere pikkus võib ulatuda üle 2 meetri). Tõeline lihaveise tõug, kellel on suured lihased eelkõige rindkerel, kaelal ja tagaosas. Samas on luude mass proportsionaalselt väike, mis lihakeha väljatuleku massi suurendab. Poegimine on kerge, kuna vasikad on saledad, kerge luustiku, väikese pea ja jalgadega, samas väga pikad. Suurem sünnimass tuleneb kere pikkusest. Poegimiskergust soodustavad veel lai ja pikk laudjas. Ammlehmad on piimakad, mistõttu kasvavad vasikad kiiresti. Ba veised on rahulikud. Pidamine on suhteliselt kerge ja ööpäevased massi-iibed kõrged.

Eestis on akviteeni hele tõumärgiks Ba ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 93000-93999.

Eestis on kasutusel kaks ekstensiivset tõugu: aubrak ja gallovei.

Ajalugu: Aubraki (Au) tõug on algselt  pärit Aubraci Benetiktiini kloostrist Lõuna-Prantsusmaalt. Esimesed põlvnemisega loomad registreeriti 1894. a. Esimene aubraki näitus toimus juba septembris 1830 Laguioles. Loomi peeti suviti mägikarjamaadel, kus neid lüpsti ja valmistati Fourme juustu. 20. saj. algul levis tõug lõuna ja ida poole. Teine Maailmasõda kahjustas oluliselt seda tõugu. Aubraki Liit Prantsusmaal asutati 1979. aastal.

Üldiseloomustus: Aubraki tõugu veised on värvuselt liivakarva kuni kahvatu hallini, isasloomadel on tume rant ümber kaela. Nad on hea lihastuse ja keskmise suurusega lihaveised, kes kasutavad hästi rohusööta. Märksõnadeks on veel pikaealisus, hiljavalmivus ja rahulikkus. Tavaliselt liiguvad Prantsusmaa karjad mägikarjamaadele mai lõpuks ja tulevad tagasi oktoobri keskpaiku. Aubraci piirkonna geograafiline keskkond on andnud tõule omaduse areneda ja kasvada nendes keerulistes tingimustes. Üks pullide ja lehmade valiku tähtsamaid kriteeriume on laudja kuju. Emasloomad ongi kerge poegimisega. Ammlehmad on hea piimakusega, keskmiselt 2250 kg laktatsioonis, piimarasv 4,2%. Väga heade jalgadega. Esimesed Au tõugu veised saabusid Eestisse Leedust 2010. a.

Eestis on aubraki tõumärgiks Au ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 89000-89999.

Kirjandusallikate põhjal:

  Lehm Pull
Sünnimass (kg) 35-38 38-40
Elusmass täiskasvanuna (kg) 550-750 1000-1250
Kõrgus (cm) 125-130 130-135
Tapasaagis Kuni 62% Kuni 62%
Esmaspoegimisiga (kuud) 24-27
Tunnus/aasta 2015 2014
Sünnimass (kg) 37,7 37,7
200 p mass 207,8 x
365 p mass x x

Kuna veiste arvukus on Eestis väike, siis eraldi aretusprogrammi Au tõu täiustamiseks vaja ei ole. Eraldi peetakse tõuraamatuid ja kogutakse sarnaselt teiste tõugudega jõudlusandmeid. Lihaomaduste parandamiseks sobib ristamismeetod, kus Au tõule lisatakse suuremate tõugude (Ba, Bb, Ch, Li, Pi ja Si) verd. Järglased realiseeritakse lihaks.

Eestis kasutatakse ristamiseks kahte intensiivset lihaveisetõugu: belgia sinine ja piemont.

Ajalugu: Belgia sinise (Bb) tõu sünd sai alguse, kui 19. sajandi teisel poolel imporditi Inglismaalt Belgiasse shorthorni tõugu pulle, et parandada kohalikku tõugu. Algselt oligi Bb piima-lihatõug. Tõu areng sai alguse Meuse ja Escauti jõe piirkonnast. 20. sajandi esimesel poolel oli Bb kahesuunaline tõug. Aastatel 1920-1950 toimus aktiivne selektiivne tõuaretus, mis kulmineerus aastal 1960, mil kujunes välja topeltlihaseline uus lihaveise tõug – belgia sinine. Sellest alates on tõugu eksporditud mitmetesse maadesse, saavutamata siiski väga suurt populaarsust.

Üldiseloomustus: Keskmise suurusega, raskepärane tõug, millel esineb tihti topeltlihaselisus, mis pärandub edasi ka teiste tõugudega (k.a. piimatõud) ristamisel. Enamik loomi varieerub värvuselt helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik on suhteliselt peen, kehale on iseloomulik längus tagaosa, tugevad jalad ja suhteliselt väike pea. Üldine väljanägemine on robustne ja „terve“. Puhtatõulistel lehmikutel esineb tihti poegimisraskusi. Tihti on ammlehmadel kitsas laudjas, mis poegimisraskusi veelgi soodustab. Sagedaste poegimisraskuste tõttu kasutatakse palju keisrilõiget, ennetamaks vasikate suremust. Vasikatel areneb lihastus välja koheselt pärast sündi. Tapaküpsete veiste liha on rasvavaene ning lihakeha tapasaagis kõrge.

Eestisse osteti esimesed Bb tõugu puhtatõulised pullid 2006. a Taanist ja Belgiast.

Eestis on belgia sinise tõu märgiks Bb ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 91000-91999.

Kirjandusallikate põhjal:

Lehm

Pull

Sünnimass (kg)

42-45

44-47

Elusmass täiskasvanuna (kg)

850-900

1100-1250

Kõrgus (cm)

135-140

145-150

Tapasaagis

Kuni 70%

Kuni 70%

Esmaspoegimisiga (kuud)

30-32

Kuna veiste arvukus on Eestis väike, siis eraldi aretusprogrammi Bb tõu täiustamiseks vaja ei ole. Eraldi peetakse tõuraamatuid ja kogutakse sarnaselt teiste tõugudega jõudlusandmeid. Bb tõug sobib lõpp-pulliks enamikele tõugudele (v.a. juba topeltlihastust omavad tõud). Kõik järglased realiseeritakse lihaks.

Eestis on kasutusel kaks ekstensiivset tõugu: aubrak ja gallovei.

Ajalugu: Gallovei (Ga) tõug pärineb Edela-Šotimaalt Gallowey maakonnast, millest on tulnud ka tõu nimi. On üks maailma vanemaid lihaveisetõuge. Esimesed teated tõu olemasolu kohta lähevad tagasi aega, mil roomlased okupeerisid inglise saared. Seda tõugu tunti juba 15. sajandil. Veiseid kasutati algul nii piima kui liha, hiljem vaid liha tootmiseks. Nende värvus oli põhiliselt must, kuid vähesel määral esines ka punaseid, kollakashalle ja pruune. Hiljem ilmusid Uus-Meremaale eksporditud ja ka Euroopa riikide galloveide keha ümber lai valge triip loomade ristamisel, geneetilise mutatsiooni tulemusena. See tunnus oli loomadel dominantne ning kandus loomade vahetamise ja kaubanduse tulemusena kiiresti teistesse riikidesse. Triipudega loomi püüti küll algul karjast eraldada, kuna nad ei vastanud tõustandardile, kuid see ei andnud tulemust.

Šotimaal moodustati Gallovei Karja Selts ja esimene tõuraamat ilmus 1877. aastal, kuid sellel ajal ainult musta värvi loomadele. Esimene tõuraamat valge triibuga galloveidele ilmus esmakordselt Inglismaal 1921. aastal, mil neid tunnustati eraldi tõuks (triibuga gallovei – Belted Galloway Cattle).

Üldiseloomustus: Standardsed gallovei tõugu veised on kogult väikesed kuni keskmised. Triibuga galloveid aga keskmise suurusega ja parema lihatüübiga. Veiste pealiskarv on pikk ja pehme ning laineline, aluskarv tihe. Tänu kahekordsele karvkattele on loomad külmale ja niiskusele hästi vastupidavad. Sündinud vasikad on mahagonipruunid. Looma pea on lühike ja lai, kõrvad keskmise pikkusega ja laiad ning kaetud pikkade karvadega. Kael on keskmise pikkusega, abaluud kõrgele väljaulatuvad, rind on täidlane ja sügav. Loomad on nudid. Ammlehmad on suurepäraste viljakustunnustega, pikaealised ja hea piimakusega.

Iseloomult on loomad rahulikud. Sobib hästi ristamiseks, Šotimaal ristatakse traditsiooniliselt šorthorniga. Liha on kvaliteetne, marmorjas, õrn ja mahlakas. Esimesed Ga tõugu veised osteti Eestisse Taanist 2006. a.

Eestis on gallovei tõumärgiks Ga ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 90000-90999.

Kirjandusallikate põhjal:

Lehm

Pull

Sünnimass (kg)

27-28

30-32

Elusmass täiskasvanuna (kg)

550-600

700-800

Kõrgus (cm)

120-122

125-128

Tapasaagis

58%

58%

Esmaspoegimisiga (kuud)

32-33

Kuna veiste arvukus on Eestis väike, siis eraldi aretusprogrammi Ga tõu täiustamiseks vaja ei ole. Eraldi peetakse tõuraamatuid ja kogutakse sarnaselt teiste tõugudega jõudlusandmeid. Lihaomaduste parandamiseks sobib ristamismeetod, kus Ga tõule lisatakse suuremate tõugude (Ba, Bb, Ch, Li, Pi ja Si) verd. Järglased realiseeritakse lihaks.

Ajalugu: Hereford (Hf) on sajanditevanune tõug, üks vanimaid Suurbritannia põlistest lihaveisetõugudest. Neid kasvatati algselt Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas, levides hiljem Suurbritannia enamikesse osadesse ja seejärel juba üle maailma.. Herefordi karja ühing asutati 1878. aastal kuninganna Victoria eestkostel. Tõuraamat avati juba aastal 1846. Algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad, kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Aastal 1800 alustatud ristamise ja selektiivse aretustegevuse tulemusel saadi kaasaegse välimusega tõug. Herefordide eksport algas 1817. a, levides üle USA ja Kanada ning läbi Mehhiko suurtesse lihaveiste kasvatamise maadesse Lõuna-Ameerikas. Praegusel ajal üks levinumaid lihaveisetõuge üle maailma. Rohkem kui viiekümnes riigis on üle viie miljoni puhtatõulise herefordi. Herefordi tõug on levinud Austraaliast Venemaa steppideni, neid võib leida Iisraelist, Jaapanist ning kogu Euroopast. Tõu laialdase leviku ning herefordi karja ühingute moodustamise tõttu paljudes maades, loodi 1951. a ülemaailmne herefordi nõukogu (World Hereford Council), et tegeleda ülemaailmselt herefordi tõuaretajate vastastikuste huvidega. Eestisse jõudsid esimesed herefordid 1978. a, kui Valgevenest osteti 30 noorveist Võru sovhoosi ja Marimaalt 24 noorveist Sõrve sovhoosi. 1980ndatel arenes herefordi tõu aretus kiiresti, kuid Eesti taassünniga see hääbus. 1994. a algas uus ajajärk ka herefordide arengus. Osteti Soomest 5 lehmmullikat. Esimesed 2 tõupulli (Nero 97001 ja Otto 97002) osteti 1999. a. Tõug on populaarsuselt esikolmikus.

Üldiseloomustus: Hereford on keskmise suurusega, tumepunase värvusega tõug. Pea, kaela alumine osa, kõhualune, sabaots ja reeglina ka jala alaosad valged. Hästi arenenud esiosa, lai pea ja jässakad jalad. Enamikel loomadel on lühemapoolsed jämedad sarved, mis on suunatud reeglina alla, kuid esineb ka nudisid hereforde.

Herefordid on sõbralikud ja sõnakuulelikud, hea kohanemisvõimega loomad ja head rohusööda kasutajad. Poegimised toimuvad reeglina kergelt, vasikate suremus väike. Ammlehmad püsivad karjas väga pikka aega – kuni 15 aastat, mis omakorda väljendub vasikate saamises paljude aastate vältel. Herefordi liha on omega-3 rasvhapete rikas, mistõttu liha säilib hästi ning säilitab ilusat punast värvust. Rohumaadel pidamine toodab suurepärast „marmorliha“ Puuduseks on suhteliselt suur rasva ladestumine, mida tarbija väga ei hinda. Herefordi kasvatajad Eestis hindavad tõu sobivust meie tingimustesse just tänu oma vastupidavusele, vähenõudlikkusele, heale söödakasutusele, kergele poegimisele ja eelkõige oma rahulikule ja sõbralikule iseloomule. Herefordi ammlehmad on väga korralikud ja hoolitsevad emad.

Eestis on herefordi tõumärgiks Hf ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 97000-97999.

Ajalugu: Limusiini (Li) tõug on algselt pärit Prantsusmaalt Limousini ja Marche regioonidest, kus neid peeti aastaringselt väljas, küllaltki karmis kliimas (kivine ja mägine piirkond). Aastaid oli piirkond poliitilistel põhjustel muust Euroopast eraldatud. Veiseid kasutati nii veoloomadena kui ka lihatootmiseks. Esimene tõuraamat asutati 1886. a. Aktiivne levik mujal maailmas algas pärast 1960. a. Levinud üle maailma, rohkem kui 70 riigis, Soomest Hiinani ning loomulikult Ameerikas.

Limusiini tõu aretusele Eestis pandi alus 1995. a, mil Karitsu Õppetalu tõi esimesed Li tõugu mittetiined mullikad ja pulli (Lasse 98405) Soomest. Praegu on tõug väga populaarne ning asub meilgi populaarsuselt esikolmikus.

Üldiseloomustus: Limusiine loetakse kasvult keskmiseks ja suureks, ka keskmiseks intensiivtõuks. Üldjuhul on Li tõugu veised sarvedega, kuid üha enam levib ka geneetiliselt nudi isend. Värvuselt varieeruvad nad pruunikaskollastest kuni punakaspruunideni, heledate rõngastega silmade ümber. Ninaosa ja jalad on samuti heledamad. Pullid on reeglina tumedamad. Suhteliselt pikk kere, lai selg ning peen luustik. Lihased on väga tugevad, pea suhteliselt väike. Karvakasv sõltub klimaatilistest tingimustest. Laudjas on kergelt luipu, pikk ning lai. See omakorda soodustab kergeid poegimisi. Tänu kerge poegimisele on vasikate suremus väike. Li tõu ammedel on head emaomadused ning piisav hulk piima vasikate üleskasvatamiseks. Väga suur rümbasaagis ja head lihaomadused. Tõu tunnusjooneks ongi lahja liha ning väga hea söödakasutus. Juurdekasv ööpäevas 1100 – 1300 g.

Eestis on limusiini tõumärgiks Li ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 98000-98999.

Eestis kasutatakse ristamiseks kahte intensiivset lihaveisetõugu: belgia sinine ja piemont.

Ajalugu: Piemondi (Pi) tõug pärineb Itaaliast. Ajalugu saab alguse Piedmonti regioonist Loode-Itaalias, piirkonnast kus asub Alpi mäestik. Seal piirkonnas oli levinud vana Euroopa tõug Auroch (Bos Primigenius). Umbes 2500 a tagasi levis Pakistani kaudu Itaaliasse troopilise piirkonna tõug Zebu (Bos Indicus). Nende kahe tõu arengu kaudu on Pi tõug kujunenud. 1886. a avastati tõul topeltlihastus, mis aretajatele kohe huvi pakkus.

Üldiseloomustus: Piemonti peetakse lihatõuks, kuigi tema kodumaal kasutatakse teda ka piimatõuna. Värvuselt on pullid tumehallid, peal ja kaelal on neil mõnikord ka tumedamaid laike. Lehmad on helehallid. Kõik loomad on nudid. Suuruselt on nad keskmised, kuid väga hea lihastusega. Piemondi tõugu veis on õhukese nahaga ja peente luudega. Tõu eripäraks on kaksiklihas, mis areneb vasikatel juba mõne nädala vanuselt. Kaksiklihas pärandatakse ka järglastele. Piemondil ei esine selliseid poegimisraskusi, nagu teistel kaksiklihast omavatel tõugudel, kuna nende vasikad on suhteliselt väikesed. Eestisse saabus esimene Pi tõugu puhtatõuline pull 2007. a. Tõug on kujunenud piimaveiste seemendamise teel piemondi tõugu spermaga. Eestis on piemondi tõu märgiks Pi ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 99000-99999.

Kirjandusallikate põhjal:

Lehm

Pull

Sünnimass (kg)

35-38

40-42

Elusmass täiskasvanuna (kg)

650-700

900-1100

Kõrgus (cm)

135-140

145-150

Tapasaagis

65%

65%

Esmaspoegimisiga (kuud)

24-27

Kuna veiste arvukus on Eestis väike, siis eraldi aretusprogrammi Pi tõu täiustamiseks vaja ei ole. Eraldi peetakse tõuraamatuid ja kogutakse sarnaselt teiste tõugudega jõudlusandmeid. Lihaomaduste parandamiseks sobib ristamismeetod, kus Pi tõule lisatakse jätkuvalt suuremate tõugude (Ba, Bb, Ch, Li ja Si) verd. Järglased realiseeritakse lihaks.

Ajalugu: Saleri (Sa) tõu hääldus on tegelikult „Sa-Lair“. Tõug pärineb Prantsusmaalt Auvergne regioonist. Üks vanim tõug maailmas. On leitud koopamaalinguid, mis viitavad sellele, et Sa tõugu loomi on peetud juba 7-10000 aastat tagasi. Kuni kuuekümnendate aastateni ei olnud Sa vaid lihaveis, vaid neid peeti piimalehmadena juustutoodete valmistamiseks. Praegu lüpstakse Prantsusmaal ~10% Sa lehmadest, ülejäänu kasutatakse lihatoodangu saamiseks. Sa tõugu kasutatakse ka vasikaliha saamiseks, ristates teda šarolee tõuga.

Üldiseloomustus: Saleri tõugu veis on tüüpiliselt sarvedega ning värvuselt tume mahagoni punane. Samas mustade ja nudide Sa tõugu veiste arv on kasvutrendis. Talvel muutub Sa karv paksemaks ja tõmbub lokki. See suurendab tema vastupanuvõimet külmale ja raskemale kliimale. Jalad on tugevad tumedate sõrgadega. Sündinud vasikas on tüüpiliselt pika ja sihvaka kere ning väikese peaga. Poegimised on enamasti kerged. Sünnimass 30-40 kg vahemikus, sõltuvalt ema vanusest, suurusest ja tõust. Väike sünnimass annab vasikale hea stardi, vitaalsus ja elujõud suureneb ning surnultsündide esinemissagedus väheneb. Sa tõugu emasloomad on tavaliselt kohusetundlikud ja valvsad ammed, kandes tihti hoolt ka teiste karjasolevate vasikate eest. Sa tõul on hästiarenenud vaagnaosa, mis omakorda on eelduseks kergesti sündivate vasikate saamiseks. Võõrutatud vasikate ööpäevane massi-iive on keskmiselt 1200-1400 g. Täiskasvanud ammlehm kaalub 650-700 kg ja täiskasvanud pullid 1100-1150 kg. Sa tõu tapasaagis on 60-62%. Iseloomult on Sa tõug rahulik ja väga intelligentne.

Ajalugu: Šarolee (Ch) tõug on üks vanemaid Prantsusmaalt pärit tõugusid. Tõendid selle kohta, et selline valge värvusega lihaveis eksisteeris, ulatuvad juba aastasse 878. Algselt aretatud Charolles´i ümbruskonnas Kesk-Prantsusmaal. Kui farmer Claude Mathieu oma elukohta vahetas ja karjaga Nievre provintsi elama asus, sai see tõug vahepeal tuntuks ka Nivernais´i nime all. Ch on esimene kontinentaaltõug, kes imporditi Suur Britanniasse. 1934. a jõudis tõug USA-sse. Esimene tõuraamat avati 1864. a. Kaasajal väga levinud tõug (kasvatatakse enam kui 70 maal), mis on avaldanud lühikese aja jooksul tohutut mõju, eriti USA-s. Esimesed Ch tõugu veised toodi Eestisse küll 1960ndate lõpus, kuid erilist arengut ei saavutatud. Sel ajal puudus lihaveiste kasvatamise kogemus ning piimaveiste ristandid läksid kõik lihakombinaati. Uus algus hakkas 2000. a, mil Rootsist osteti pull Olle 96845, 2001. a lisaks pull Ruben. 2002. a osteti Ungarist (13) ja Rootsist (10) tiined mullikad.

Üldiseloomustus: Suure kasvuga reeglina valget või kollakaskreemjat värvi tõug (maailmas on aretatud ka musta ja punast värvi Ch). Erinevatel ristanditel jääb domineerima just Ch värvus. Loomadel on lühike ja lai pea. Jalad on lihaselised, sõrad heledad. Neil on pikk lihaseline kere ühes laia esiosaga. Algselt oli Ch sarvedega, kuid üha enam on trend nudi isendi poole. Nudide liinide aretusega tegeldakse tänapäeval enam USA-s, Kanadas ja Rootsis. Suhteliselt väike söödakulu massi juurdekasvu ühiku kohta. Ch veistel on väga suur kasvuintensiivsus, hea ööpäevane juurdekasv ning head lihakeha tunnuste näitajad. Aretustöö tulemusena on saavutatud emasloomade suhteliselt kerge poegimine. Vasikate sünnimass on keskmine või suur. Suur kasv ja lihatoodang sobivad hästi ristamiseks ja seda just väiksemate tõugudega (Hf, Ab, jne.). Liha rasvasisaldus on suhteliselt väike. Ch emaomadused, võrreldes paljude teiste tõugudega (Si, Ab, Li jm), on pisut kehvemad. Šarolee tõugu võib kasvatada nii intensiivselt kui ka heal rohumaal ilma jõusöödata. Ch tõus on levinud nn kaks stiili: hiljavalmiv (Prantsuse stiil) ja varem valmiv (USA, Kanada, Rootsi stiil). Soovitav esmaspoegimisiga hiljem valmivatel on ~34-36 kuud ning varem valmivatel 24 -27 kuud. Tähtis on, et ammlehm hästi välja areneks. Ch veised on iseloomult üsna rahulikud ja alluvad suhteliselt hästi oma peremeestele.

Eestis on šarolee tõumärgiks Ch ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 96000-96999.

Ajalugu: Šoti mägiveised (Hc) pärinevad Šotimaa Highlandi ja lääneranniku piirkonnast, seetõttu nimetatakse neid otseses tõlkes kõrgmaa veisteks. Šoti mägiveis on maailmas vanim tõug, keda on tõuraamatusse võetud. Veised pärinevad Šotimaa mägialadelt, kus nad on kohalikes rasketes elutingimustes – laialdastel kidurakasvulistel karjamaadel kaua vastu pidanud. Algselt jagati tõug kaheks – Lääne mägiveis ehk Kyloe ja mandri Highlander. Kyloes`d kasvasid Šotimaa läänesaartel, olid väiksema kasvulised ning enamused musta värvi ja hallikas varjulise kasukaga, võrreldes mandri mägiveistega. Suuruse vahe oli tingitud kliimast ning limiteeritud söödaolustikust. Tänaseks taolist vahet enam ei ole ja kõik Hc veised on ühtemoodi. Esimesed 30 Hc veist saabusid Eestisse Rootsist 1999. a.

Üldiseloomustus: Hc on oma väljanägemiselt väga atraktiivne tõug. Tõug on ekstensiivne, seega on veised kasvult suhteliselt väikesed. Nad ei sobi intensiivseks nuumamiseks. Pullid saavad tapaküpseks alles 24-30 kuu vanuses. Hc veiste karv on pikk, laineline, aluskarv tihe – see kõik kaitseb teda tuulte, lumetormide jms eest. Hc veiseid võib väljas pidada aastaringselt. Nad talvituvad meelsamini nii väljas kui varju all, seetõttu on nende pidamine vähenõudlik ja odav. Soojades tingimustes (soe laut, kuumad ilmad jms.) kuumeneb Hc veis üle. Tavaliselt on loomad värvuselt kuldpruunid, kuid on ka tiigrikarvalisi kollaseid ja musti. Tõu omapäraks on pikad sarved. Šoti mägiveis kasvab aeglaselt, seetõttu on nad teiste veistega võrreldes pikaealisemad, keskmine lehmade poegimisiga on 3 a. Veised on sööda suhtes vähenõudlikud, kasutavad hästi kidurat karjamaarohtu ja võsa. Haigestumise risk on väiksem kui teistel tõugudel. Hc veised on pikaealised, kerge poegimisega, iseseisvad, heade emaomadustega. Šoti mägiveis on äärmiselt sõbralik, kui teda kasvatamisel hästi kohelda. Šoti mägiveise liha on eriline, looduslähedane ja tervislik, seda peetakse modernseks terviseroaks, on vähese rasva- ja kolesteroolisisaldusega, kuid sisaldab rohkesti valku ja rauda.

Eestis on šoti mägiveise tõumärgiks Hc ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 94000-94999.

Ajalugu: Simmentali (Si) tõug on pärit Simme orust Šveitsist, sealt on pärit ka tema nimi. Varasemad andmed Si kohta on teada juba keskajast, kui suurt Saksa veist ristati väikese Šveitsi tõuga. Umbes 100 aastat tagasi levis ta Kesk-Euroopasse ja sealt edasi teistesse maadesse. Esimene tõuraamat – 1806. a. Tõug on tuntud kui üks kõige paremini kohanduv. Si kasvatatakse kõikidel kontinentidel ja on hinnanguliselt arvukuselt maailmas II kohal. Laialdane levik ja pikaajaline aretustöö on toonud kaasa tõuomaduste paljususe eri piirkondades. Euroopas on nii liha- kui piimatüübilist simmentali tõugu. Esimesed simmentali tõugu veised (pull Husar 92001 ja 10 tiinet mullikat) saabusid Eestisse Rootsist Karula rahvusparki 2003. a Kalmer Visnapuu algatusel.

Üldiseloomustus: Si tõug on suure kehaehitusega. Värvuselt reeglina punasevalgekirjud, kuid esineb ka teisi värvivariatsioone. Pea ja jalgade alaosa on enamikel loomadel valged. On nii sarvedega kui nudisid veiseid. Si veistel on pikk ja sirge seljajoon ning tugevad lihased. Nad on väga sõnakuulelikud ja sõbralikud. Ammlehmade eluiga on kuni 12 aastat ja neil on suhteliselt kõrge piimatoodang. Ammlehmad paistavad silma ka oma rahuliku iseloomu ja kõrge viljakuse poolest. Üldjuhul on sündinud vasikad suure luustikuga, mistõttu on vajalik jälgida, et ei oleks poegimisraskusi. Tänu ammlehmade kõrgele piimatoodangule on vasikatel kõrge ööpäevane juurdekasv. Si tõug on sobilik ristamiseks enamike väiksemate tõugudega või ka suuremate tõugudega (kõrge piimatoodangu säilitaja). Simmental sobib paremini intensiivsesse söötmisskeemi, kuid tõug saab hakkama ka vaid rohusöödalise ratsiooniga.

Eestis on simmentali tõumärgiks Si ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 92000-92999.

Ajalugu: Tirooli hall (Gr) tõug pärineb Austriast Tirooli orust ja on väga pika ajalooga. Teda on märgitud juba 1000. a e.m.a. Esimesed kirjaliku ülestähendused on aastast 1879 F. Kalteneggeri poolt. 1896. a loodi esimene elusloomade aretusühistu, kes kogus tõu kohta andmeid ja ühendas originaaltõud. Kuna veiste arvukus oli langenud ohtlikult madalale tasemele loodi 1908. a tõu kaitsmiseks ja reklaamimiseks Halli Veise aretusühistu. Hiljem tekkisid veel mitmed tirooli halli veise ühistud, kes tegelesid näituste korraldamise ja tõu propageerimisega. 1933. a defineeriti ühine aretuse eesmärk kõikidele aretusloomadele. Peale seda on Gr tasapisi arenenud. Hetkel on Austrias 18000 Gr esindajat. Tõugu leidub ka Saksamaal, Šveitsis ja Itaalias.

Üldiseloomustus: Gr on kahesuunaline tõug. Tõule on iseloomulik kõrge piima- (~5000 kg laktatsioonis) ja lihatoodang (tapasaagis kuni 60%). Värvuselt on veised hõbe kuni raudhallini, mõnikord pruunikashallid musta ninamokapeegliga. Emasloomad on isastest heledamad. Tõule on iseloomulikud tumedad sõrad. Sünnimass emasloomadel on 38 kg ja pullikutel 40 kg. Juurde kasvavad veised ööpäevas ~1000g. Emasloomad kasvavad täiskasvanuks kolme aasta jooksul, kaaludes siis 550-600 kg. Tirooli hallidel on tugev kehaehitus ja tugevad sõrad. Gr on hea rohusööda kasutaja. Samuti on nad pika tootliku eaga ja väga viljakad. Aretuse eesmärgiks on suurendada piima- ja lihatoodangut nii koguseliselt kui ka tõsta kvaliteeti. Lisaks on eesmärk säilitada tõu tüüpilised funktsionaalsed omadused: turja kõrgus, tugev kehaehitus, tugevad jalad ja sõrad, vastupidavus (just mägikarjamaal toimetulemiseks), hea viljakus, kerge poegimine, hea udar ning lüpstavus. Gr sobib kasutada ka vähenõudlikes tingimustes, kuna nad säilitavad ka siis oma vastupidavuse, hea piimakuse ning viljakuse. Tirooli hall sobib hästi teiste lihatõugudega ristamiseks. Lihakeha ~58%.

Eestis on tirooli halli tõu märgiks Gr ja tõuraamatut hetkel avatud ei ole.

Iseloomustavad näitajad Austrias: (http://en.zar.at/Cattle_breeding_in_Austria/Cattle_breeds/Tyrolian_Grey_Cattle.html ) (25.08.15.)