2020. aasta viimasel päeval täitus 45 aastat holsteini tõugu veiste aretusest Eestis.
60ndate aastate alguses hakati Euroopa arenenud karjakasvatusmaades, eelkõige Saksamaal ja Hollandis, kasutama holsteini tõugu pulle USAst ja Kanadast. Neile järgnesid üsna kiiresti Prantsusmaa ja Itaalia.
Holland on teatud-tuntud kogu maailmas eelkõige kui mustakirju karja häll. Hollandist on saanud alguse kõik mustakirjud veisetõud maailmas.
Juba 1605. aastal viisid meremehed mustakirjuid veiseid Hollandist Põhja-Ameerika mandrile.
Esimesed holsteini tõugu pullid saabusid Eestisse 1975. aasta viimasel päeval. Need pullid olid Grandboy EHF 3299 ja Major EHF 3300. Grandboyd võib kindlalt lugeda eesti holsteini karja tüübile aluse panijaks.
Teiseks holsteini tõugu sõlmpulliks oli Gabriel EHF 3460. Ta pärandas väga head ja kindlalt eristuvat tüüpi. Tema tütred olid suured, tugeva luustikuga ja väga sügava kerega lehmad.
1986 aastal imporditi Eestisse esimesed 4 pulli Kanadast. Sõlmpulliks kujunes Elastre-ET EHF 4478. 1975. aasta lõpust kuni 1994. aastani imporditi Eestisse 181 mustakirjut pulli, neist oli holsteini tõugu 108. Tiineid mullikaid imporditi samal perioodil 4029, neist holsteini tõugu oli 2684 looma. 1994. aastal osteti 11 holsteini pulli, neist 3 liisinguga. Seejärel tekkis holsteini tõugu veiste importimises paus kuni 1997. aastani. 1997-2010 imporditi Kanadast ja Saksamaal 1415 veist, 1356 tiinet mullikat, neist 1351 holsteini ja 59 pulli, neist 4 pulli osteti liisinguga.
Kokku on imporditud 1975. aastast alates 5543 veist, neist oli 4195 holsteini tõugu. Tiineid mullikaid oli 5292, neist holsteine 4017, pulle 251, neist 178 olid holsteini tõugu. Imporditi eelkõige Hollandist ja Saksamaalt, aga ka Taanist, Rootsist, 4 pulli 2001. a ka Soomest, pulle ja 33 tiinet mullikat osteti ka Inglismaalt.
Lisaks elusloomadele on suurtes kogustes imporditud holsteini tõugu pullide spermat ja embrüoid.
Eesti holsteini karja toodang on aasta-aastalt suurenenud, samuti ka lehmade osakaal. Eesti holsteini kari ületas esimest korda 4000 kg piiri 1984. aastal, 5000 kg piir ületati 1998, 6000 kg piir 2004, 7000 kg 2006 , 8000 kg 2012 ja 9000 kg 2015. aastal.
2015. aastal toodeti üle 8000 kg piima 213 karjas, sealhulgas üle 10000 kg piima 49 karjas, rohkem kui 9000 kg piima 74 karjas. 2020. aastal oli holsteini tõu keskmine piimatoodang juba peaaegu 11000 kg.
Mustakirju karja aretuse korraldamiseks pärast II maailmasõja lõppu asutati Eesti Hollandi-Friisikarja Riiklik Tõulava 1948. aasta novembris. 1951. aastal nimetati eesti hollandi-friisi tõug eesti mustakirjuks veisetõuks. 1957-1975 kasutati vältavaks ristamiseks põhiliselt hollandi mustakirjut tõugu.
Alates 1976. a oleme vältava ristamise teel läinud üle holsteini tõule. 5.11.1997 nimetati eesti mustakirju tõug eesti holsteini tõuks ja tõumärgiks sai EHF. Eestis ei ole seemendusjaamas ega karjades ühtki mõnda teist tõugu mustakirjut pulli. Holsteini tõug on 45 aasta jooksul muutnud loomade tüüpi, udara- ja lüpsiomadusi ja seda positiivses mõttes. Suurt tähelepanu tuleb edaspidi aretuses pöörata jalgade vastupidavusele ja viljakusele, mis holsteini tõu juures on probleemiks kogu maailmas.
Eesti holsteini tõu väga kiire piimajõudluse kasv on seotud kindlasti holsteini tõuga vältava ristamisega. Oma osa on siin ka söötmistüübi muutmisel, vabapidamisel ja uutel vabapidamislautadel.
Eesti punast tõugu veis on rahulik ja sõbralik, närvilisust esineb harva. Reeglina on veised terved, kauem karjaspüsivad, kui näiteks holsteini tõugu veis, kuid kõik oleneb aretuskomponentide kasutamisest. Emasloomad on kerge poegimisega ning esineb vähe surnultsündinud vasikaid.
Eesti punase tõu aretus põhineb erinevate aretuskomponentide kasutamisel ehk tegu on nn % aretusega, aretuse keeles ka heteroosiefekti säilitamisega. Soovitav on kas:
1) hoida eri komponentide hulk 50-75% vahemikus
2) või valida komponent, mis sobib karjale kõige enam ja minna kasvõi 100% (v.a RH)
Eesti punase lehma pea on suhteliselt pikk, mitte eriti raske. Kael keskmise pikkusega. Rind enamasti lai ning sügav. Seljajoon sirge. Laudjas kas sirge või pisut luipu, mis tagab kerge poegimise. Udar on punasel lehmal mahukas, hästi kinnitunud nii eest kui tagant. Jalad on tugevad, enamasti tumedate sõrgadega, aeg ajalt esineb kooskandsust või harkvarbsust.
Eesti punase tõu tunnusjooneks on punane põhivärvus, mis võib, olenevalt eri maade aretusmaterjali kasutamisest, varieeruda punaste, punasekirjude ja pruunide toonide vahel (nii tumedad kui heledad toonid on lubatud). Must värvus ei ole soovitav. AP kasutamisest tulenevalt on see siiski aktsepteeritav. Kui AP kasutamisest saadakse must isend, siis peavad kindlasti olema näha iseloomulikud tunnusjooned (kas punased karvad kõrvade siseküljel, hele rõngas ümber nina või seljal punakas või hele piirjoon ehk küüt). Mustakirju värvus ei ole soovitav, kuid mõnede aretuskomponentide kasutamisest siiski aktsepteeritav. Näiteks võib AP ja punasekirjude (RH, SRB, AY jt.) aretuskomponentide kasutamisest tekkida mustakirju värvusega isend. Taolisel juhul tuleb põlvnemise õigsuse üle otsustada individuaalselt.
Kõik kõrvalekalded eelkirjeldatust tuleb lugeda tõule mitte vastavaks ja mitte aktsepteerida tõuraamatu loomadena. Juhul kui andmebaasis on A tõuraamatu loomale vastav põlvnemine fikseeritud, kuid visuaalselt ei vasta põlvnemine algdokumentidele, siis tuleb teha geneetiline ekspertiis. Kui see ei ole võimalik (näiteks loomaomanik keeldub geneetilisest ekspertiisist) ning ei ole võimalust põlvnemist kehtetuks tunnistada (näiteks geneetilise ekspertiisi väljavõte või algandmete kõrvutamine) ning põlvnemine on kahtluse alla seatud vaid värvikirjelduse alusel, siis tehakse andmebaasi märge “P?” ning taolisi loomi statistilistesse aruannetesse ei kaasata. Taolise looma kohta teeb isik, kes põlvnemise kahtluse alla seadis, kirjaliku seletuse, mis hoitakse alaliselt alles.
Tuleviku EPK lehm peab olema kaua karjaspüsiv, hästilüpstava udara, tugevate jalgadega, hea tiinestumisega ning terve. Selleks on vajalik kodumaiste ja maailma tipp-pullide kasutamine, pullide geneetilise hindamise tulemuste range jälgimine ehk millised on tunnused, mis konkreetses karjas (populatsioonis) kõige rohkem parandamist vajavad ning uuemate aretustehnoloogiate kasutamine (ET; suguselekteeritud sperma, genoomselektsioon jne.). Loomaomanik peab paika panema oma plaani, millist lehma ta soovib (milline lehm annab suurimat tulu?, kas vajalik on vaid piima kg?; vajab hoopis udar parandamist?; on jalgadel miskit viga?; või koguni suurust napib? jne.) ning millised tunnused vajavad karjas eelisjärjekorras parandamist.
Eesti maatõu hävimise ärahoidmiseks on loodud aretus- ja säilitusprogramm. 2015. aastal oli 484 maatõugu veist (neist 389 tõuraamatus) keskmise piimatoodanguga 4573 kg, 4,59% rasva ja 3,43% valku.
Eesti maatõu tüüpiline värvus on ühtlane valkjaspunane, kuid esineb ka punaseid veiseid. Sugulusaretuse vältimiseks aastatel 1956-1967 kasutusel olnud džörsi tõug ja 1982. a ja 1980ndate lõpul kasutatud punasekirju holstein, ameerika šviitsi ja soome äärširi tõud on mõjutanud ka maatõu välimikku, mistõttu esineb veel üksikuid sarvilisi, tumepruune ja punasekirjuid loomi. Edasine aretussuund on valkjaspunasele värvusele.
Tüüpilised maatõugu veised on nudid, suhteliselt pika ja raske peaga. Kael on keskmise pikkusega, rind on keskmise laiuse ja sügavusega.
Praegu on laudjas kitsapoolne, sirge või veidi langev. Veidi langev laudjas tagab kerge poegimise. Aretustööga soovitakse saada sirget ja tugevat selga.
Udar on enamasti kausjas, aga esineb ka vannudarat. Praegu on udar enamasti lühike, esineb rippudarat. Aretusega soovitakse saada pikka, näärmelist udarat.
Jalad on tugevad ja keskmise pikkusega, kuid esineb ka tagajalgade koondkandsust. Aretusega soovitakse saavutada kõrgemaid jalgu ja vältida tagajalgade seisus koondkandsust ning suurendada jalgade laiemat seisu.
Keskmine kehamass oli maatõugu lehmal 2009. a mõõtmiste järgi 489 kg, kuid esines suur varieeruvus. Soovitavaks peetakse täiskasvanud lehmal kehamassi 450-550 kg.
Aasta-aastalt on suurenenud maatõugu lehma ristluu kõrgus ja rinna sügavus. Laudja laiuse mõõtmed on olnud aastati kõikuvad. Džörsi tõu kasutamine aretustöös põhjustas lehmade rinnaümbermõõdu ja kehamassi vähenemise aastatel 1988-1999. 2010. aastaks on eesti maatõugu lehma keskmine ristluu kõrgus 132 cm, rinna sügavus 71 cm ja kehamass 489 kg.
Vaata lisaks www.maakari.ee