1970-ndate aastate keskpaigas hinnati Eesti mustakirjut karja ennekõike toonase NSV Liidu teiste piirkondadega võrreldes. Keskmine piimatoodang jäi veel alla 4000 kilo lehma kohta, kuid selles võrdluses oli Eesti karjakasvatus Siiberi sõnul väga tugeval kohal. „Kellega ennast võrdlesime? NSV Liidu teiste piirkondadega. Liiduvabariikide seas olime esimeste hulgas, nii et päris kehv see seis ei olnud,“ meenutas ta. Holsteini kasutamine andis sellele karjale uue arenguvõimaluse: suurema piimajõudluse, teistsuguse kehatüübi ja rahvusvahelise aretusmaterjali. Grandboy tütarde esimesed tulemused näitasid, et valitud suund oli õige.
Holsteini tulek ei olnud kaugeltki kõigile meeltmööda
Kui 1975. aasta lõpus toodi Eestisse esimesed holsteini pullid Grandboy 3299 ja Major 3300, ei võetud uut suunda sugugi üksmeelselt vastu.
Paljud toonased mustakirju karja kasvatajad suhtusid holsteini aretusse ettevaatlikult või lausa tõrjuvalt. Nende hinnangul oli Eesti mustakirju kari juba niigi hea piimatoodanguga ning uue tõu kasutamine võis senise tasakaalu rikkuda. „Vanemad spetsialistid ütlesid otse: ärge teie noored mehed head eesti mustakirjut karja tuksi keerake,“ meenutas Siiber. Tema sõnul olid kõige tugevamad vastased just vanema põlvkonna aretajad ja majandijuhid, kelle jaoks oli oluline säilitada olemasoleva karja tüüp ja omadused. „Nemad kartsid, et suur ja kõrge holstein rikub ära senise kompaktse ja tugeva mustakirju lehma,“ lausus ta.
Samas kujunes kiiresti välja ka teine leer, kes nägi holsteini kasutamises võimalust viia Eesti piimakarjakasvatus täiesti uuele tasemele. Selle poole peal olid teiste seas Silvia Pallon, Peeter Kibe, Vello Lind, Olev Saveli ja Enno Siiber ise. Euroopa oli selleks ajaks juba muutumas – Saksamaa alustas holsteini tõule üleminekut 1960-ndatel aastatel ning järjest enam riike hakkas otsima suurema piimajõudlusega geneetikat. Ka Eestisse jõudis teadmine, et holstein ei tähenda ainult suuremat toodangut, vaid tervet uut aretussuunda. Siiber meenutas, et just noorem põlvkond nägi selles võimalust muuta senise mustakirju karja arengut ja tõsta Eesti piimakarjakasvatus uuele tasemele.
Esialgu suhtuti uude tõugu siiski ettevaatusega. Farmijuhid ei jooksnud kohe seemendusjaama uue sperma järele. „Enne huvi ei tuntud, kui hakkasid tulema tütarde reaalsed toodanguandmed,“ ütles Siiber. Just tulemused muutsid lõpuks ka skeptikute meelt.
Tütred tõid kaasa läbimurde
Kõige suurema pöörde tõi Grandboy järglaste toodang. Grandboy tütarde esimesed toodangunäitajad näitasid kiiresti, et nende piimatoodang ületas eakaaslasi ligi tuhande kilo võrra. See oli tolle aja kohta erakordselt suur hüpe ja pani kogu sektori uue aretussuuna tõsiselt ümber hindama. „Grandboy tütred paistsid silma mitte ainult toodangu, vaid ka pika elueaga,“ rääkis Siiber. Mõned neist jõudsid üle kümne laktatsiooni ning elueatoodang ulatus koguni 130 tonnini. Tema sõnul ei paistnud Grandboy tütred silma mitte niivõrd suure kasvu või efektse välimiku, vaid vastupidavuse ja pika elueaga. „Tänu sellele võib-olla jalad pidasid vastu,“ meenutas ta.
Siiberi sõnul olid Majori tütred teistsuguse kehatüübiga. Nad olid kõrgemad, suurema raamiga ja korrektse udaraga, kuid toodangu poolest jäid Grandboy järglastele alla. Ometi kinnitas ka nende järglaste areng, et holsteini kasutamine muudab Eesti karja kiiresti. Seejuures ei mõjutanud muutus ainult piimatoodangut. Muutus kogu arusaam sellest, milline peaks olema kaasaegne piimalehm ning millist geneetikat tuleks tulevikus kasutada.
Varajase perioodi mõjukamate pullide hulka kuulus hiljem ka Gabriel EHF 3460, kelle tütred paistsid silma suure kasvu, tugeva luustiku ja sügava kere poolest. Just selline välimiku tüüp hakkas järjest enam eristama holsteini toonase eesti mustakirju tõu taustal. 1980-ndate aastate keskpaigas jõudsid Eestisse ka esimesed Kanadast imporditud pullid ning järgmise kümnendi üheks olulisemaks aretuspulliks kujunes Elastre-ET EHF 4478.
Holsteini mõju ei piirdunud vaid üksikute majanditega. 1984. aastaks moodustasid holsteini ristandid ja suurema holsteini veresusega loomad juba üle viiendiku Eesti piimakarjast. See näitas, kui kiiresti uus aretussuund levima hakkas. Siiberi sõnul jõuti üsna kiiresti olukorda, kus isegi punase karja kasvatajad soovisid Grandboy spermat kasutada, sest neid huvitas eelkõige toodangu kasv.
Holstein muutis kogu aretussuunda
Koos holsteini levikuga hakkas muutuma kogu piimakarjakasvatuse süsteem. Muutus ei puudutanud ainult geneetikat, vaid ka söötmist, pidamistingimusi, tehnoloogiat ja aretusmeetodeid. Siiberi hinnangul ei oleks Eesti jõudnud Euroopa parimate piimatootjate hulka ainult uue tõu abil. Sama oluline oli spetsialistide koolitus ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. „Söötmise filosoofia on sada protsenti muutunud võrreldes vene ajaga,“ ütles Siiber. Tema sõnul keskenduti nõukogude ajal pigem söödakulu numbritele kui tegelikule kvaliteedile. Loomad said sageli kehva silo ning ratsioonid ei olnud tasakaalus. Tänapäevane piimakarjakasvatus põhineb aga täpselt arvutatud söödaratsioonidel, kus jälgitakse energia, proteiini, kiudainete, mineraalide ja vitamiinide tasakaalu.
Oluline roll oli ka tehnoloogia arengul. Vabapidamisele üleminek, miksersöötmise kasutuselevõtt ja kaasaegne seemendustehnoloogia võimaldasid kasutada Põhja-Ameerikast ja Euroopa eri riikidest pärinevat aretusmaterjali. Samuti tõi uus ajastu kaasa genoomtestimise ja suguselekteeritud sperma kasutamise, mis võimaldas põlvkondade vahetust märgatavalt kiirendada. Siiber rõhutas, et pullide roll aretuses kasvas kunstliku seemenduse arenguga kordades. „Vanasti öeldi, et pull on pool karja. Aga nüüd on ta rohkem kui pool karja,“ ütles ta. Kui loomuliku paarituse ajal suutis üks pull paaritada aastas mõnikümmend lehma, siis tänapäeval võib ühe pulli geneetika jõuda kümnete tuhandete järglasteni.
Eesti holsteini aretuse arengule pani aluse ka pikk ja järjepidev tõuaretuse süsteem. Juba 1919. aastal loodi Eesti Hollandi-Friisikarja Kasvatajate Selts ning tõuraamatute pidamine ulatus veelgi varasemasse aega. Sõdade ja okupatsioonide ajal suudeti säilitada väärtuslikud tõuraamatud ja andmestikud, mis võimaldasid hiljem jätkata aretustööga katkestuseta. Kunstliku seemenduse areng mängis siin samuti võtmerolli – aastatel 1956–1960 rajati Eestis üheksa seemendusjaama, mis hiljem koondusid suuremateks keskusteks Kehtnas, Tartus ja Rakveres.
Tema sõnul oli Eesti jaoks määrava tähtsusega ka see, et siin suudeti säilitada oma aretussüsteem ja tõuraamatud. Nõukogude ajal arutati tõsiselt võimalust liita Eesti mustakirju kari üleliidulise tõuraamatu alla, kuid sellele seisti vastu. „Õnneks jäi Eesti mustakirju alles,“ meenutas ta. See otsus võimaldas hiljem kujundada välja juba oma eesti holsteini tõu.
Eesti mustakirjust sai eesti holstein
Siiberi sõnul ei toimunud muutus üleöö. „Lisati kogu aeg holsteini verd Eesti mustakirjule karjale, järjest juurde ja juurde,“ meenutas ta. Aastate jooksul tõusis holsteini veresus Eesti mustakirjus karjas üle 70 protsendi ning lõpuks jõuti olukorda, kus senine tõunimetus enam tegelikkust ei peegeldanud. 5. novembril 1997 nimetatigi eesti mustakirju tõug ametlikult ümber eesti holsteini tõuks. Tõumärgina jäi kehtima EHF. Selleks hetkeks oli holsteinist saanud Eesti piimakarjakasvatuse uus standard ning aastakümneid kestnud aretussuund ametlikult kinnitatud.
Praeguseks moodustavad holsteinid üle 90 protsendi Eesti piimakarjast. Samal ajal seisab sektor uute küsimuste ees. Suurem toodang on toonud kaasa lühema kasutusea ning aretajad otsivad viise, kuidas ühendada kõrge piimajõudlus parema tervise ja pikema elueaga. Siiber usub, et ka siin võib lahendus peituda geneetikas. „Genoomi alusel on võimalik hakata rohkem tähelepanu pöörama ka pikaealisusele,“ ütleb ta.
Aretusväärtuste hindamine on muutunud aastatega järjest täpsemaks. Tänapäeval kasutatakse piimatoodangu hindamisel SPAV-i ja udaratervise hindamisel SSAV-i süsteeme, mis võimaldavad võrrelda loomade geneetilist potentsiaali rahvusvahelisel tasemel. Just holstein tõi Eesti piimakarjakasvatusse kiire geneetilise progressi ning aitas kujundada tänase tootmissüsteemi, kus aretusotsuseid tehakse üha rohkem andmete ja genoomi põhjal.
Kui 50 aastat tagasi vaieldi selle üle, kas holstein rikub Eesti mustakirju karja ära, siis tänaseks on selge, et just sellest otsusest sai alguse Eesti piimakarjakasvatuse üks suurimaid arenguhüppeid.
Hea teada
Enno Siiberi meenutusi vahendas Juuli Nemvalts.