Bigbanki peaökonomist Raul Eamets rääkis samas saates Eesti majanduse käekäigust ja tõdes lähitulevikku prognoosides, et üheski sektoris pole näha erilist edulugu. „Meil on fookus rohkem maksudel ja raha ühest tasku teise tõstmisel aga meil Eestis on väga suur küsimus, mida me saame teha sellest, mis meil on ning kuidas me saame toorainet väärindada ja eksportida. See valdkond on väga vähe tähelepanu saanud,“ sõnas Eamets
Vanem ärikliendisuhete juht Tarmo Kase tõdes, et majanduskasvust rääkides on põhiküsimuseks lisandväärtuse tekitamine. „Me võime töötada pankades ja IT- sektoris, mis sageli kuuluvad välisosanikele ja me teenime küll palka ning jätame siia riiki maksud. Me võime isegi osta välismaalt ehitusmaterjale nagu metall, neid väärindada ja kui hästi läheb siis ka eksportida aga millist lisandväärtust me nii tekitame, on iseküsimus,“ viskas ta õhku mõtte.
Väärtusahela loomine
Tarmo Kase sõnul tuleks mõelda, millist ressurssi Eestis on ja mida saaksime väärindada. „Kui nii küsimusele läheneda, siis meil on palju magedat vett, palju puitu, hästi vähe inimesi hektari kohta, meil on meri ja kestmisest nutikamad inimesed – need on minu jaoks meie loodusvarad,“ rääkis Bigbanki vanem ärikliendisuhete juht. „Mulle need sektorid meeldivad, kuna neis valdkondades saame tooteid/teenuseid nullist arendada. Mitte teha mingi väikese vaheetappi vaid kogu väärtusahelat saame siin toimetada,“ osutas ta. „Põllumajandusvaldkond on oluline ja sellega tuleb süvitsi edasi minna. Kui tuua näide sektorist, kus me täna nn „ümarpalki“ välja ei vea, siis on see puidusektor, kus üritame sellest puidust midagi teha. Olgu selleks siis puitmööbel või puitmajad, kahjuks täna puitmajadel hästi ei lähe kuna Skandinaavias ei lähe hästi,“ tunnistas Kase. Lisades, et kui vaadata põllumajandussektori käekäiku, siis teeb see teda murelikuks.
Kase ütles, et piimandus on väga hea näide ja sektorist on palju räägitud seoses viimase võikriisiga. „Meil on maailma tasemel piimatootmine, robotlaudad ja Euroopa üks kõrgemaid piimaande lehma kohta ja siis on meil tööstus, mis ei jaksa seda piima ära väärindada. Kuigi viimasel ajal on muutusi näha ja loodetavasti hakkab see ka statistikas kajastuma. Aga täna me veame poole oma toorpiimast Leetu ja seal valmistatakse piimapulbrit, mis maha müüakse ehk tegelikult piimanduses, kus meil on ideaalsed tingimused tootmiseks, täna veame välja „ümarpalki“, kui nüüd üldistada,“ oli Kase kriitiline. Samas on meil tehnoloogia ja võimekus olemas muuta kiiresti riknev piim kaua säilivaks piimapulbriks, võiks või juustuks. Kase ütles, et sama pilt on ka teraviljatootmises, kuigi juba esimesed õied on kaerajoogi tehase ja erinevate pudruhelveste näol meil olemas. „Me alles püüame teravilja hakata rohkem väärindama aga suures mahus me täna viime seda välja toorainena,“ tõdes Kase.
Tööstuse võimekus
Raul Eamets lisas, et lihatööstus on Eestis valdkond, kus import on suurem kui eksport ehk kui utreerida, siis tuuakse Poolast sisse searümbad, lõigatakse siin jalad küljest ära ja viiakse edasi Itaaliasse. „See ei ole väga suur väärindamine, mida me siin teeme. Me peaksime põllumajanduses oluliselt rohkem tegelema väärtusahelaga, et see, mis sealt lõpuks välja tuleb, on väärindatud ehk valmis toodang, mitte tooraine,“ lausus Easmets. Ta lisas, et suvine võikriis juhtis tähelepanu probleemipuntrale, mis on juba varasemast olnud. „See jutt, et suvel on rasvaprotsent olnud 3,7 ja talvel 4, see jutt ei päde – Rohke-Debelak võiks seda kasutada oma uudistes. Tegelikult mõned asjaolud langesid kokku: Euroopas tekkis ka väga kasulik turg ja kõrgemad kokkuostu hinnad ning koor müüdi Euroopasse,“ kinnitas Eamets.
Bigbanki peaökonomisti sõnul näitab see Eesti toidutootmise haavatavust, kui mingisugune võiliin ei käivitunud õigel ajal või kuskil tekkib mingi tõrge ja seejärel on mingi sortimendi riiul poodides tühi. „Selline olukord ei ole normaalne. Kui vaatame Eesti ja Leedu toidutööstust, siis võib küsida, kuidas on Leedus tekkinud selline võimekus piima töödelda? Aga seetõttu, et mingil hetkel Leedu valitsus toetas päris tugevalt piimatööstusse arendamist. Meil seevastu toetati päris jõudsalt piimatootmise arendamist. Siis tekkiski selline olukord, et Leedus arendati välja päris suure mahuga piimatööstuse võimekus aga toorainet polnud piisavalt, meil on aga robotlaudad aga pole töötlemise võimekust,“ arutles Eamets. Ta lisas, et eelmisel aastal küll avati uus E-Piima tehast ja kui nad suudavad oma tootmismahtusid tõsta nii suureks nagu seda teevad leedukad, siis on võimalik, et saadakse ekspordiks piisavad mahud taha.
Tootjate tubli tase
Küsimusele, mis hinde Bigbanki eksperdid annaksid põllumajandussektorile, küsisid mehed vastu: „Keda me siiski hindame, kas põllumeest, kui tootjat või sektorit tervikuna? Peaökonomist Eamets tõdes, et Eestis on tööstuse pool nõrgem, kui tootmise pool. „Kui räägime toiduainetööstusest, siis siin võiks tooraine väärindamist rohkem olla. Tootjale võiks päris kõrge hinde anda, kui vaadata mehhaniseerimise ja automatiseerimise taset, olgu selleks siis teravilja ja seakasvatus, piima tootmine – see on väga hea. Ma arvan, et meil on klimaatilised tingimused head, meil on väga heal tasemel tõuaretus – sellel poolel on kõik hästi,“ kinnitas Eamets. Samas lisas te, et mahetootmine ei ole väga tugevalt jalgu alla saanud ja kui tuua sama seakasvatuse näide, siis näiteks ei tohi sigu vabalt õues pidada. „Seega me ei saa siin viljeleda mahetootmist, sest me oleme riskipiirkonnas ja eeskirjad ei luba. Ma annaksin lihtsale tootmisele väga kõrge hinde ja keskmisest veidi madalama hinde annaksin tööstusele,“ tunnistas Eamets.
Vanem ärikliendisuhete juht Tarmo Kase oli eelöelduga nõus ja sõnas, et keskmisest veelgi madalama hinde ta annaks meie toetuste või ministeeriumi valdkonnale. „Kui võtaksin sammu tagasi, siis täna on tugevamad need tootjad, kes toimetavad pereärina, kellel on sada ja paarsada lehma. Sellised, kes suudavad teha ka juustu ja seda müüa. Ning teised, kellel on sama moodi jalad maas, on need, kellel on tuhat või rohkem lehma. Kõige raskemas seisus on need farmipidajad kelle lüpsikarja suurus on 300-400 ja just seetõttu, et nad ei suuda vajalikku tehnikabaasi luua, võtta endale korralik veterinaar ja tippspetsialistid,“ osutas Kase.
Ta lisas, et kui vaadata tootjate omavahelist koostööd, siis see on nõrk. Heaks näiteks, kus sektorisisene koostöö toimib, on meie kilu-räime traalpüügisektor, kes läbi ühistu on endale tekitanud kala külmutamisvõimsuse. „Nad said mõned aastad tagasi aru, et nad pole konkurendid ja panid seljad kokku ning lõid kala väärindamiseks lõpptootena Paldiskisse kalajahutehase. Seal nad saavad selle kala, mis ei lähe inimestele ega loomadele toiduks ära väärindada. Kui vaadata piimatootmise ja tööstuse poolt, siis tekkib väheke Vestmanni ja Piibelehe olukord. Tööstuste huvi on, et tootjad ei saaks suureks ja tugevaks, mistõttu minu hinnangul on nad püüdnud tootjate ühistuid turult välja mängida. Nad soovivad osta piima otse tootjalt, mitte läbi ühistu, mis võimendab seda keerulist olukorda veelgi.“
Vähene kindlustunne
Põllumajandussektori käekäiku prognoosides ütles Eamets, et kui varasemalt on öeldud, et põllumehe vaenlane on ilm, siis nüüd võib juurde nimetada ka valitsuse, kes pidevalt maksudega mängib. „Iga aasta muudetakse mingit maksu, see ei puuduta ainult põllumehi vaid kogu ettevõtlussektorit tervikuna. Seda kindlustunnet on vähe, et kui kauaks mingid asjad püsima jäävad. Oletame, et hakatakse maksustama kasumit, siis on ilmselge, et ettevõtted enam sellises mahus kasumit ei näita nagu nad varem näitasid, kuna kasum on väga palju oma olemuselt raamatupidamislik nähtus. Ning siis selgub järgmine aasta samal ajal, et tegelikult ei tulnud maksulaekumised täis selles mahus nagu loodeti ja keeratakse kuskilt järgmine maks peale, näiteks suhkrumaks, millest on ka palju räägitud,“ arutles Eamets. Lisades, et teadmatus ja ebakindlus maksude osas kindlasti ettevõtete planeerimist lihtsamaks ei tee.
„Siia juurde tuleb kindlasti mainida ka toetuste osa, mis olukorda ei kergenda. Toetused koosnevad Euroopa Liidu osast ja Eesti enda osast. Kahjuks tuleb märkida, et Eesti riik on alati siin väga tagasihoidlikku joont järginud juba aegade algusest peale. Me lisame toetuste summadesse ise väga vähe, et oma tootjaid toetada. Mis on veelgi halvem, et toetused pole kunagi stabiilsed, sest alati saab panna fookust ümber. Üks kord ökoloogilisemale tootmisele, teinekord väikesele talunikule või hoopis noorele talunikule aga tegelikult viimane aasta näitas ka seda, et suurtootjad said toetuste muutmise tõttu palju pihta,“ ütles Kase lõpetuseks.
Äripäeva raadios käisid rääkimas põllumajandusest ja tootmisest Bigbanki peaökonomist Raul Eamets ja vanem ärikliendisuhete juht Tarmo Kase. Kogu saadet saab kuulata siit .