Jane Mättik ütleb seltsi edaspidistest eesmärkidest rääkides, et suures plaanis on tegevuse põhipunktid juba põhikirjas sätestatud: lihaveise kasvatajate esindamine, neile info jagamine ja koolituste korraldamine. „Soovime, et sisulise poole ja teadmiste põhjal oleksid kasvatajad jätkusuutlikud,“ täiendas Mättik öeldut. Kuid põhiliseks eesmärgiks ja tegutsemise ajendiks peab taas valitud esinaine siiski sektori eest seismist ja seda just seadusloome ja riigiinstantside tasandil.
Ellujäämise strateegia
Küsides seltsi esinaise käest, millest ta valdkonda edendades unistab, siis vastas Mättik, et ta soovib põllumajanduses tasakaalustatud toetuste poliitikat. Praegu tundub talle ja ka teistele lihaveisesektoris tegutsejatele, et raha nende sektorisse tuleb aina vähem ja vähem. „Samas, kui vaadata mujal riikide toetuspoliitikat, siis lihaveise- ja lambakasvatuses on toetuste maht 100% ja rohkemgi ettevõtte tulubaasist,“ selgitas ta. Mättiku sõnul ei mõista kahjuks paljud seda, et lihaveisekasvatus on Eestis üsna noor ala ja kõik tegevusalad vajavad esialgu arenguks ja edasiminekuks tuge. „Miks seda tuge vaja on anda, sellest pole Eestis veel aru saadud või ei taheta saada. Kui vaadata loomakasvatust kliimaseaduse ja taastava põllumajanduse kontekstis (mis praegu suurt kõlapinda tekitab), siis on viimane aeg mõista miks meile on vaja karjatatavaid kariloomi, kes tegelikult ka väljas karjamaal käivad. Selles osas ma tõesti loodan, et hiljemalt järgneva paari aasta jooksul need asjad settivad paika ja meil on siis veel piisavalt karjatatavaid loomi ehk lihaveiseid, kellega rohumaid hooldada. Ja lisaks toota orgaanilist väetist ehk tahesõnnikut, mis on mulla elustiku tagamiseks väga-väga oluline. Täna meil seda igal juhul napib ja see on tõsine defitsiit,“ selgitas ta. Nendest seaduspäradest on vaja kõikidel põllumajandusega tegelevatel inimestel aru saada, et tegutseda ühiste eesmärkide nimel.
Soosiv keskkond
„Meie uue juhatuse järgmise perioodi ehk lähima kolme aasta ülesanded tulenevad esmajärjekorras sellest, et lihaveisesektor on sattunud ülikeerulisse olukorda seetõttu, et meie sektorit ja lihaveisekasvatust pole võetud riiklikul põllumajandustootmise tasandil piisavalt tõsiselt,“ tunnistas ta. Tekkinud olukorda ilmestab kujukalt fakt, et võrreldes üle-eelmise aastaga on Eestis juba ligi 10 000 lihaveist vähem.
„Lisaks muudele, sektori poolt toodetavate kasutegurite vähenemisele, kahjustame sellega ka liha isevarustatuse ja kohaliku toidu tootmise vajalikku taset,“ rääkis Mättik. „Ekstensiivset loomakasvatust ja karjatamispraktikatel põhinevad sektorid on aga just need mille eest peaks riiklikul ja ministeeriumi tasemel oluliselt rohkem seisma ja mõtlema läbi tegevusi, mis aitaks neil püsida jätkusuutlikuna ning samas ka edasi areneda,“ arutles ta.
Möödunud juhatuse tegevuse perioodile hinnangut andes tõdes ta, et see jäi täna kehtivate toetusmeetmete kujundamise aega ning vaatamata sellele, et selts oma tegevustega andis 100 ja enam %, ei olnud tulemus ootuspärane − hoopis vastupidi. Ja sellel on tänaseks nähtavad ja tõsised tagajärjed.
Pikaaegne aretustöö
Õnnestumiste poolelt väärib Mättiku sõnul mainimist, et Eesti lihaveiste aretus on pälvinud teiste aretusorganisatsioonide tunnustuse ja seltsi tegevus on eeskujuks teistele naaberriikidele, nii Põhjamaades kui Balti riikides. „Sageli ei kiputa meil siin kohapeal häid sõnu ütlema. Oleme aga saanud väga positiivset tagasisidet meie tõuveiste ostjatelt mujalt riikidest, kes ütlevad, et nad väga loodavad, et Eesti enda farmerid ja teised tõuaretus organisatsioonid mujalt riikidest oskavad hinnata seda tööd, mis meil siin tehakse,“ rääkis ta.
Pikaaegne pühendunud aretustöö on jõudnud sellele tasemele, et enam ei müüda tõupulli nagu põrsast kotis vaid sinna juurde tuuakse välja nii palju andmeid, mis vähegi võimalik on Eestis välja selgitada või siis teenusena välismaalt tellida. „Sellele oleme tugevalt panustanud. Igal aastal, kui uus katsegrupp katsefarmi siseneb, siis on alati küsimus, mida sel korral uut või teistmoodi teha ja aina raskem on midagi huvitavat pakkuda,“ muigas ta. Mättiku sõnul on pigem neil paremad võimalused loomade valikul. Enam ei saadeta katsesse juhuslikke – lihtsalt ilusaid – loomi vaid eelnevalt tehakse juba väga tugev selektsioon nii iseloomu kui muude parameetrite osas.
Raskuste kiuste
„Me oleme viimase kümne aastaga läinud väga suurte sammudega edasi. Lihaveisesektori kohta saab kiitvalt öelda nii FADN (põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi) andmetel, kui sektoris ringi vaadates ja kuulates me ka näeme, et lihaveisekasvataja on üks ääretult multifunktsionaalne ettevõtja, kõrval tegevuste osakaal kogutoodangu väärtuses on alates 2016.a. üha kasvanud “ kiitis Mättik. Ta lisas, et lihaveisesektoris on vähe neid, kes on fokusseerinud ennast ainult lihaveise kasvatamisele. „Kuna me teame, et kasumimarginaal on ülimadal, kui seda üldse on ja kui Sul ei õnnestu oma tootmisest või piirkonnast lähtuvalt taotleda erinevaid suuremahulisi toetusi, siis pead sa väga hästi läbi mõtlema, mida sa üldse oma ettevõttes teed,“ osutas ta.
„Täna on lihaveise kasvatamisel tasuvuse piiriks minimaalselt 150 ammlehma, kellega sa suudad tagada kahe inimese töökoha. Üks inimene ei jõua töötada 24/7, eriti ettevõttes, kus on palju füüsilist tööd, mis on ka ajamahukad jne. Seega peab majanduslikult toimiva karja suurus olema 300-400 looma,“ selgitas seltsi esinaine. Lisades, et tema meelest on kõik need väiksemate karjade kasvatajad kangelased, kes on suutnud ellu jääda läbi erinevate raskuste: küll on nad covidi-aja üle elanud, küll põua-aastad ja muud rasked perioodid. Kahjuks on kõik need keerulised perioodid korrigeerinud lihaveiste arvukust, ja seda mitte positiivses suunas.
„Loodan, et need farmid, mis on alles jäänud, on läbi mõelnud ka oma tegevused, et veelgi maksimeerida efektiivsust. Meie sektoris paljud ettevõtted tegelevad ka kõrval tegevusaladega, mis mitmekesistab ettevõtlusmaastikku ja maandab nende endi tegevusriske – see on väga, väga tugev pluss,“ avaldas ta. Lisades, et väga paljud lihaveisekasvatajatest käivad ka lisaks palgatööl, sest muidu on keeruline toime tulla.
Terviklik vaade
„Täna paraku kakeldakse kogu sektoris nende väheste toetuste pärast – tegutseme nagu luik-haug-vähk ning igaüks tirib tekki enda peale ja leitakse aina uusi põhjuseid, miks on vaja toetusi ümber mängida. Samas ei vaadata kogu loogikat ja ringmajanduse põhimõtet ning seda, mida meil Eesti kontekstis vaja oleks,“ tõdes Mättik. Tema sõnul ollakse liiga palju kinni reeglites, mida Brüsselis ette pannakse ja ei kasutata ära neid võimalusi, mida Brüssel just lubaks teha. „Tasub meeles pidada, et riikidel on endal palju otsustusõigust, et vajadusel teha erinevaid reegleid, erisusi ja erandeid. Nad saavad ise vaadata, kuidas on vaja siseriiklikult majandada ja toetustega järele aidata ning suunata neid sektoreid, kel seda lähtuvalt tootmiseripärast ja kasumlikkuse piiri saavutamise võimekusest vaja. Seda paraku pole tehtud, meil vaid räägitakse mingitest nn. poliitilistest otsustest piima- ja teravilja tootmise soodustamisel. Leian, et riigi vaatenurgast on vägagi rumal otsus keskenduda vaid paarile toidutootmise harule ning kitsale tootjate ringkonnale – seda juba tootmisriskide maandamise ja toidujulgeoleku kontekstis, maapiirkondade elujõulisusest, tööhõivest ja mitmekesisest tootmiskeskkonnast rääkimata,“ kinnitas ta.
Mättik usub, et põllumajanduses tegutsedes on võimalik saavutada häid tulemusi, kui lähtutakse eelkõige talupoja tarkusest loogika ja teadmiste kasutamisel. „Võib olla on see minu illusioon aga ma usun sellesse. Seda enam, et meie sektoris kõiki asju juhib nagunii ilmastik ja selle muutumine erinevates suundades. Eestis on meil täna üle 11000 tootja, kes PRIA´s taotlevad pindalatoetust. Need küll kõik ei ole kindlasti päriselt millegi tootjad, nagu me teame, aga sellegipoolest on meid nii vähe, et omavaheline konkurentsist tingitud koostöö vähesus ja vaid iseenda kasu taga ajamine toob pikaajalise jätkusuutlikkuse ja kogu Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime tõstmise asemel hoopis kahju. Ühtselt tegutsedes suudame põllumajandusesektorit hoida tugeva ja toimivana, ja seda ka tulevikus,“ lausus Mättik lõpetuseks.
Hea teada:
Jane Mättikut intervjueeris Juuli Nemvalts.