Rahvusvaheline Šaroleekasvatajate noorteprogramm (Charolais International Youth Program) toimus 2024.aastal juba 5. korda, seekord siis Austraalias 7.-17. augustini. Osalejaid oli 8 noort 5 erinevast riigist: USA (Ethan), Kanada (Justin ja Maddie), Suurbritanna (Inglismaa (Charlotte) ja Šotimaa (Edward)), Uus-Meremaa (Deana) ja Eesti (Tuuli ja Dirgis). Huvitav fakt oli, et eestlased olid ainus rahvus, kelle emakeel ei olnud inglise keel, kuid see ei takistanud teistega suhtlemist ja vestlustest osavõtmist. Noorte vanus oli vahemikus 18-26, Tuuli kõige noorem ja Dirgis kõige vanem.
Tagant järele tarkusena tõdesime, et enne uude riiki reisimist tasub meeles pidada mõnda soovitust: uuri, milliseid adaptereid sihtriik kasutab, millised on kohalikud kombestikud ja kuidas nendega arvestada. Alati võiks küsida joogivee kohta, sest mõnes riigis ei soovitata juua kraanivett jne.
Reisipäevik
07.08.2024
Šaroleenoorte Tuuli ja Dirgise teekond Austraaliasse sai alguse Tallinna lennujaamast 7. augustil 2024. Lennujaama sõites ei olnud meile veel kohale jõudnud, et 24h pärast oleme teisel pool maakera.
08.08.2024
Ümberistumisi oli Austraaliasse minnes 2: esimene Soomes ja teine Singapuri lennujaamas. Viimane eristub tavapärastest lennujaamadest oma modernsuse ja massiivsuse poolest. Singapuri lennujaamas asub maailma suurim sisekosk ja lennujaamade suurim veeliumägi. Lennujaamast käib aastas läbi pea 60 miljonit inimest ja väljub üle 300 000 lennu. Meie lend Singapuri kestis 13h ja peale ümberistumist Singapurist Brisbane’i seitse ja pool tundi.
09.08.2024
Jõudsime Austraaliasse Brisbane’i kell kuus hommikul. Lennujaamast saime välja seitsme ajal, kus Austraalia poolne vastuvõtja, Austraalia Šaroleeühingu mänedžer Collin Rex juba meid ootas. Istusime taksosse ja sõitsime hotelli. Sõit oli omajagu pikk ja läbisime maa-aluseid tunneleid. Neid saab läbida, kui oled omale ostnud kasutusõiguse. Auto külge käib tag’i moodi asjandus, mis tuvastab läbimised. Tunnelite abil saavad inimesed vältida tihedaid liiklusummikuid. Hotell Mercure Spring Hill oli hubane ja mõnus. Rõdult avanes kaunis vaade linnale ja kaugustesse. Muidugi oli maja kõrval ka ehitustööd ja lärm. Plaanisime pagasid hotelli jätta ja minna linna peale, aga õnneks saime kohe check-in’i ära teha ja oma tuppa suunduda. Ametlikult oli kirjas, et tuppa saab alles kahe ajal, kuid küsija suu pihta ei lööda ja meile tehti erand. Olime omajagu väsinud, mistõttu kosutav dušš hotellis andis motivatsiooni minna linna peale jalutama ja ümbrust uurima. Esmalt otsisime välja sobiva koha, kus hommikusööki nautida – lennukitoidule oli vaheldust vaja. Dirgis tellis pošeeritud muna hapusaiaga ja Tuuli valis hommikuburksi. Kuna Tuulil oli vaja soetada AU adapter, suundusime kaubanduskeskuste poole. Käisime botaanikaaias ja nägime huvitavaid linde ja puid. Kuna väsimus oli juba liiga pealetükkiv ja vaikselt hakkas vihma tibutama, otsustasime Domino pitsaköögis lõunat süüa ja hotelli tagasi jalutada. Pärast mõne tunnist uinakut kohtusime kell kuus õhtul teiste noortega hotelli vastuvõtus ning seejärel suundusime ühisele õhtusöögile. Õhtusöök koosnes kolmest käigust ja igal käigul oli 3 toiduvalikut. Vestlesime, tutvusime ja nautisime toitu kuni selgus tõsiasi, et tegelikult on kõik üsna väsinud, ning suundusime seejärel tagasi hotelli.
Foto: Esimene ühine õhtusöök koos kohalike ja välismaalastega
10.08.2024
Alustasime oma päeva suhteliselt vara – veidi peale kuut. Kell seitse hommikul suundusime hommikusöögile. Hinna sees oleva toidu valik oli piiratud, kuid oli võimalus osta lisaks meelepäraseid toite. Kohv jõudis meieni alles siis, kui olime juba söömise lõpetanud. Panime ennast valmis ja läksime EKKA show’le (Royal Queensland Show). Suundusime otsemaid veiste juurde, vaadata oli palju. Meie jälgisime šaroleede hindamist, samal ajal toimusid ka teiste tõugude näitamised. Klassifikatsioone oli omajagu, see-eest osalejaid oli mõnes klassifikatsioonis ainult üks-kaks. Vahepeal käisime iseseisvalt lõunal ja vaatasime teisi näituse alasid. Oli muljetavaldav, kui palju inimesi ja muud vaatamist väärt seal oli, rääkimata sellest, kui palju veiseid oli sinna toodud. Mitmed korrused, nagu suur parkimismaja, oli täis loomade puhke- ja ettevalmistusalasid. Vaba aeg oli lõppenud ja algas parimate tõugude omavaheline võistlemine. Kokku oli 21 tõugu ammesid koos vasikatega ja 20 tõugu pulle. Top 5 ammed vasikatega olid simmental, punane angus, šarolee, angus ja droughtmaster. Top 5 pullid olid brangus, must angus, šarolee, simmental ja limusiin. Neist parimaks osutus šarolee. Lisaks sai ka rahva lemmikuks eelmainitud võitjatõug. Õhtu lõpetasime maitsvate pitsadega loomakasvatajate näitusejärgsel peol.
Foto:Royal Queensland Show (EKKA) näitusel
Väliskülalistele lisaks veetsime esimesed päevad koos Austraalia Šaroleeühingu noorteorganisatsiooniga, kuhu kuulus 4 neidu (Sophie, Eleni, Amy ja Amanda) ja üks noormees (Josh). Saime kõigi noortega headeks tuttavaks, kuigi võib mainida, et mõnikord oli Austraalia aktsendist tsipa keeruline aru saada.
11.08.2024
Hommik algas taas varavalgel. Peale hommikusööki tegi Dirgis jalutuskäigu üle tee parki: palju loodust, veekogud, kohalikud linnud. Tagasi tulles oli aeg pakkida kohvrid ja sellest hotellist lahkuda. Sõitsime suure bussiga kõrgustesse, et näha imelist vaadet linnale. Edasi suundusime Lone Pine Koala Sanctuarysse. See oli loomapark, kus olid põhiliselt koaalad ja kängurud, aga ka näiteks maod, lambad ja Austraalia tippkiskjad dingod.
Foto: Koaalad normaalolekus
Loomaaiast järgmine peatus oli kardipark. See oli väga lõbus, saime sõita kaks korda, mõlemal korral olime rajal kümme minutit. Viimasel korral liitus meiega ka meie kogenud bussijuht, kes rääkis, et oli varem tegelenud kardisõiduga, mistõttu sai ta kõige parema tulemuse. Pärast seda suundusime oma uude ööbimispaika, motelli. Õhtust sõime kõrvalhoones pubitaolises kohas, kus oli vaatamata lihtsale sisekujundusele enam kui rikkalik menüü. Kõik jäid rahule ja kõhud saadi täis.
12.08.2024
7:15 kuna hommikusöök asus väljaspool motelli, oli aeg koos jalutada sinna. Buss oli tellitud 8:30-ks, selleks ajaks pidime jõudma söönuks saada ning motellis asjad kokku pakkima, sest rohkem me sinna tagasi ei läinud. Esimene talu, mida reisi raames külastasime, oli 2h bussisõidu kaugusel. Meid ootas tore pererahvas, aedikutes veised ja kaetud snäkilaud. Seal olid ca 20-kuused mullikad, kes pidid peagi poegima hakkama. Nad tundusid kuidagi väiksed, ütleme nii, et päris farmielu ei saa kuidagi näitustega võrrelda. Pulle oli nii suuri kui ka väikeseid. Nende karjapidamise põhieesmärk on jätkusuutlikus ja viljakus. Järgmiseks suundusime pullide müügiga tegelevasse farmi. Neil oli hästi üles ehitatud aedikute süsteem, mis tundus vastupidav ja efektiivne. Seal oli ka n-ö show-ala ja areen, kus pullioksjonid toimuvad. Kataloogipulle käisime vaatamas bussiga, kuna neid oli suure maa-ala peal palju. Loomade näitamiseks kasutasid nad karjakoerte abi, kes ajasid pullid aiale lähedale. Pullid olid ligikaudu kaheaastased ja väga lihakad, tugeva kehaehitusega. Seejärel istusime bussi ja alustasime teekonda uude ööbimispaika, mis asus ca 2,5h kaugusel. Peab mainima, et austraallaste jaoks ei ole kahe- ja kolmetunnised autosõidud üldse pikad, vaid meie eestlased pidasime neid väsitavaks.
Foto: Branchview Charolais farmi tiined mullikad
13.08.2024
Peale hommikusööki viis buss meid Roma Saleyardsi, mis on Austraalia suurim veiste müügikeskus ja kus 2021. ja 2022. majandusaastal müüdi müügiplatside kaudu 220 676 veist. Müügiplatsid on paljudele Queenslandi, Uus-Lõuna-Walesi ja Põhjaterritooriumi karjakasvatajate jaoks number üks koht, kus oma veiseid müüa. Külastajaid oli palju ja veiseid veelgi rohkem. Müügiplats ulatus silmapiirini. See küll natuke liialdus, aga ega palju puudu ei jäänud, kuid aiad ise olid kitsad ja mudased. Huvitav oli näha, kuidas kauboid veiseid ühest aedikust teise ajasid.
Foto/ Roma Selling Complex karjaturg
Sealt edasi suundusime farmi Moongool Charolais https://www.moongool.com.au/ , kus on alates nende esimestest šaroleetõugu loomadest olnud eesmärgiks viljakate ja tervete lihaveiste jätkusuutlik kasvatamine. Loomad olid seal tõesti ilusad ja neid oli palju. Pererahvas pakkus meile maitsvat kodust lõunat ning kui kingid jagatud, oli aeg sõita motelli. Sõit oli pikk, kuid pidevalt vahelduv maastik oli igati väärt vaatamist. Viskasime asjad tubadesse ja läksime koos hiina restorani sööma.
Foto/ Kena noorpull Moongool Charolais farmis
14.08.2024
Vihmane hommik. Suundusime peale hommikusööki 4 Ways Charolais farmi. Peale tutvumist ja mõningaid snäkke oli aeg minna tuurile. Pakkisime end kolme maasturisse ja läksime vaatama karjasid, kus olid pullid koos lehmade ja vasikatega. Esimest karja valvas pull, kes osteti 159 290 € eest. Hind peaks jah, õige olema. Sõitsime üle vesiste põldude, kus kogesime safarilaadset autosõitu ja kuhu peaaegu kinni jäime, kuid kohalike autojuhtimise oskused olid tasemel ning me jõudsime karjakülastuselt kenasti farmi tagasi. Kuna veised oli vaadatud, siis oli aeg kõhud täis süüa. Pererahvas oli valmistanud maitsva lõuna, mis sisaldas erinevates variantides liha otse grillilt. Kodused toidud viivad kõige paremini keele alla. Vahelduseks loomadele oli järgmine sihtkoht Dangar Falls’i kosk. Ülimalt võimas ja imeliste vaateplatvormidega koht. Oleksime tahtnud seal veel ringi vaadata, kuid oli aeg suunduda motelli, mis oli meil juba neljas ööbimispaik. Õnneks peatusime siin kaks ööd ning saime korrakski kohvrid tühjaks tõsta. Nautisime õhtusööki koos ühtse perena, nagu me seda igal õhtul teinud olime. Söökide ooteajal mängisime mitut huvitavat seltskonnamängu, mõni naljakas, mõni mõtlemapanev. Esimeseks mänguks oli „Today I saw a…“, kus iga inimene ütles tähestikulises järjekorras ühe asja, mida ta sel päeval nägi ning iga järgmine inimene pidi ütlema eelmiste asjad ja mõtlema ühe uue. Nii saime mängida päris mitu ringi ning Tuuli ja Dirgis õppisid ära päris mitu uut sõna. Teine seltskonnategevus oli oma päeva tipphetke jagamine. Kõikidel olid lemmikmomendid päevast erinevad ja see andis hea võimaluse muljetada päeva sündmustest.
Foto/ Danger Falls’i kosk
15.08.2024
Esimene hommik Armidale’is, mis on ühtlasi ka meie võõrustaja Colini kodulinn. Armidale’is asub Austraalia Šaroleeühingu (Charolais Society Of Australia https://charolais.com.au/ ) kontor. Istusime Dirgisega tugitoolides, kui äkitselt Collin lausus: „Tuuli, catch!“ ja viskas mulle Eesti šarolee klubi logoga jalgpalli, mille olid paar aastat tagasi eestlased austraallastele Rootsis Šarolee Maailmakongressil kinkinud. Eestlasi kiideti, olgugi et me oleme võrdlemisi vaiksed ja räägime põhiliselt teist keelt, paistame silma oma lahkuse ja kingitustega. Järgmine peatuspaik oli Uus-Inglismaa ülikool, kus kuulasime huvitavat loengud Breedplanist ja üleüldisest loomakasvatuse teaduslikust poolest. Mida rohkem tehnoloogia areneb, seda enam hakatakse andmeid sisestama suurtesse andmebaasidesse, mida saab analüüsida, uurida ja kasutada tõu kvaliteedi edendamiseks. Külastasime ka hoonet, kus tehakse veistega katseid. Külastamise ajal tegeleti veiste väljaheidetest leiduva metaani koguse uurimisega. Sealsed tingimused on ühed maailma parimad, sest keskkond, milles veis katse ajal elab, on kindlalt isoleeritud. Kontorisse tagasi jõudes sõime lõunaburkse ja iga osaleja tutvustas oma riigi šaroleekasvatust. Mõned keskendusid tõupullide tüübi muutumisele sajandi jooksul, mõni jutustas pikalt šarolee noorteorganisatsioonist ja näituste kultuurist ning mõni näitas pilte oma talust, loomadest, kliimast ja keskkonnast. Peale esitlusi oli vaba aeg ja kella 19st alustasime õhtusöögiga. Õhtud olid jahedad, Austraalias oli talv, kõigest 10°-11°C.
Foto/ Tuuli tegemas ettekannet šaroleekasvatusest Eestis
16.08.2024
Hommik möödus rahulikult. Lendasime Sydneysse, sest Austraalia-sisene lendamine on suurtel vahemaade tõttu kiirem ja mugavam kui autoga sõitmine. Kuna lend oli hommikul, paistis päike ja aknast avanes imeline vaade Queenslandile. Sydneys kasutasime lennujaamast kesklinna minemiseks metrood, mida leidub ainult mõnes suuremas Austraalia linnas. Jõudes hotelli, saime asjad tuppa panna, riided ära vahetada ning siis oligi aeg minna järgmisesse sihtkohta. Läksime praamiga Sydney Harbourile sõitma, praam oli hiiglaslik ja imekena. Sõit kestis ligikaudu 1,5 tundi ning saime näha vana arhitektuuri, Sydney Harbouri silda ning muidugi ka kuulsat Sydney ooperimaja. Peale praamikruiisi kõndisime Dirgisega vabaõhu botaanikaaeda, mis asus paariminutilise jalutuskäigu kaugusel ooperimajast. Nägime puid, mille oksad ulatuvad maani ja lähevad seal üle juurteks. Sydneys on äärmiselt mitmekesise arhitektuuriga linn: pilvelõhkujate kõrval kõrguvad katedraalitornid ja keset industriaalset piirkonda saab näha üüratut parki. Otsustasime otsida suveniire kojuviimiseks: leidsime Vegemite’i, mis on Austraalias populaarne megasoolane määre, mõned koaaladega tassid ja kängurutega külmkapimagnetid. Õhtusööki sõime õues, õnneks varju all, sest selgest taevast hakkas sadama nagu oavarrest, tänav sai veega kaetud ja kuiva kohta talla alla ei sattunud.
Foto/ Grupipilt, taustal Sydney Ooperiteater
17.08.2024
Viimane ärkamine Austraalias. Hommikul vara lahkusid kanadalane ja ameeriklane, õnneks meie Dirgisega saime veel mitmeid tunde Sydney peal tuuritada. Linna arhitektuur vaadatud ja kallis kohvi joodud, liikusime oma pagasitega lennujaama. Sydneys on kaks lennujaama, muidugi väga lähestikku, kuid siiski ühe metroopeatuse võrra üksteisest kaugemal. Tagasilend oli taas kord jaotatud kolmeks etapiks: Esimene lend Austraaliast Dohasse kestis veidi üle 15 tunni. Doha lennujaam on Kataris asuv kõigest 10-aastane rahvusvaheline lennujaam, kust liigub aastas läbi ligi 45 miljonit inimest ja 252 000 lennukit. Sarnaselt Singapuri lennujaamaga on ka Doha tuntud oma siseruumide loodusrohkuse poolest. Dohast lendasime Soome Helsingi lennujaama, kuhu jõudsime tiheda õhuliikluse tõttu tunni planeeritust hiljem. Soomes tuli kuus tundi aega parajaks teha ja lõpuks jõudsime keskööks Tallinna. Sellega oli meie kogemusterohke reis lõppenud ja uued tutvused ja teadmised saadud.
Reisi kokkuvõte
Meile, kui noortele loomakasvatajatele, oli selline õppe- ja haridusreis tore kogemus. Reisi ülesehitus oli hea, tegevused huvitavad ja silmaringi avavad. Kindlasti soovitame järgmistel aastatel šarolee noorteprogrammist osa võtta nii eesti, kui ka teiste riikide noortel, kes seekord jätsid osalemata. Kes teab, kas siis kartes keeleraskuste pärast, majanduslikel põhjustel või lihtsalt ettevõtlikkuse puudusel. Arutlusel on olnud, kas ka Eesti võiks korraldada šarolee maailmakongressi või tehnilist kongressi. Austraaliast saime veel ühe uue mõtte – korraldada noorteprogrammi üritus, sest selles osaleb vähem inimesi ja planeerimine oleks kergem.
Suured tänud Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistule meie reisi osalise rahastamise eest! Loodetavasti saame nende abiga tulevikus korraldada ka mõne huvitava rahvusvahelise šaroleekasvatajate ürituse Eestis!
Reisiloo panid kirja Tuuli Pikkmets ja Dirgis Jõemaa.