Kohtumise sissejuhatuses tõi Diego Galli välja, et norra punane tõug on kujunenud üheks maailma kõige terviklikumalt aretatud piimalehmatõuks – ühendades endas tootlikkuse, komponentide kvaliteedi, loomade heaolu ja keskkonnateadlikkuse.
Norra punane vs. viking red – erinevused, mis loevad
Kuigi norra punane ja viking red jagavad ajalooliselt ühist alust, on nende vahel Galli sõnul selged erinevused. „Esiteks on norra punane maailma suurima populatsiooniga punane tõug – Norras on neid üle 200 000 lehma. Võrdluseks, teiste Skandinaavia riikide punase tõu populatsioon on kokku vaid 134 000 piimalehma,“ selgitas ta.
Galli tõi välja, et norra punasel on tugevam kasvutrend piimatoodangus ja koostise osas – kasvab mitte ainult kogutoodang, vaid ka rasva- ja valgusisaldus kilogrammides. Samuti esineb Norra populatsioonis kõige rohkem sarvedeta nudisusegeeni (polled) kandvaid loomi, millest paljud on geneetiliselt nudid, tagades aretusvalikute teel juba nudisuse suurel osal populatsioonist. See vähendab vajadust sarvede eemaldamiseks ja parandab loomade heaolu. 15-20 aasta eesmärgiks on kujundada tõug geneetiliselt nudiks.
Norra punane veisetõug on Diego sõnul ka füüsiliselt lihaselisem, mis viitab tugevamale kehaehitusele ja paremale sobivusele rasketes pidamistingimustes. Märkimisväärne on ka tõu väga hea sobivus robotlüpsitehnoloogiaga farmidesse – tänaseks lüpstakse Norras umbes 60% norra punastest lehmadest robotlüpsi automaatsete süsteemidega.
„Punastel tõugudel on piima koostise osas paremad lähtekohad kui näiteks holsteini lehmadel, kelle kuivainesisaldus kasvab aeglasemalt,“ ütleb Diego. Tema hinnangul on norra punane muutumas järjest konkurentsivõimelisemaks – eriti siis, kui eesmärk on saada lehm, kes toodab palju, püsib karjas kauem ja tagab farmile majandusliku kindluse.
Punase tõu väärtus komponentide põhises piimatootmises
Galli sõnul on tänapäeval, kus kõike arvutatakse piimakoguse ja kilode järgi, punase tõu populatsiooni vaadates optimismiks mitmeid põhjuseid – nii puhtatõuliste loomade kui ka ristandprogrammides saadud veiste puhul. Kuid samal ajal on ka väljakutseid. „Esiteks ja eelkõige, arvestades globaalset väljavaadet, on selged tõendid selle kohta, et liigume „piimaärist“ „(piima)komponentide äri“ poole ning piimakarjakasvatajatel on oluline uuesti läbi mõelda, kas praeguste lehmade geneetiline võimekus vastab sellele trendile. See toimub nii Euroopas kui ka USAs,“ osutas ta.
Galli sõnul on holsteini tõug ajalooliselt teinud tohutut tööd piimatoodangu parandamisel, kuid piima kuivainesisalduse kasv toimus ootuspäraselt aeglasemas tempos, kuna seda on keerulisem mõjutada. Seega on punased tõud piima kvaliteedi osas paremas positsioonis. „Aretusorganisatsioonidel, nagu meiegi Norra Genos, seisab ees väljakutse jätkata kiire geneetilise progressi pakkumist – pidevalt ja alati põlvest põlve täiustudes –, et tõug suudaks olla holsteini lehmadega konkurentsivõimeline. Ja mitte ainult piimaanni osas. Piimakarjakasvatajad soovivad aretada lehmi, kes on võimelised tootma suures koguses piima, heade komponentide, hea viljakuse, hea tervise ja hea kehaehitusega, mis kestaks mitu laktatsiooni,“ osutas ta.
Norras on valdav enamus piimalehmadest norra punane tõug – üle 90%. Galli sõnul on see ainulaadne olukord ka võrreldes teiste Skandinaavia riikidega, kus holsteini tõug on kõige levinum piimakarja tõug, nagu peaaegu kõikjal maailmas. „Norra piimakarjakasvatajad on alati saanud otsustada, millist veisetõugu laudas pidada – ja nad saavad seda siiani teha. Nad võiksid näiteks holsteini või Jersey dzörsi tõu kasvatamisele üle minna – see on ilmselgelt nende otsus. Pea aastakümnete jooksul ja siiani on nad otsustanud aretada norra punast lehma, sest see on nende arvates kõige paremini toimiv lehmatüüp,“ lausus ta.
Norra parimad punast tõugu lehmadega karjad annavad tänapäeval palju piima lehma kohta – 12 500 kg ECM (energia järgi korrigeeritud piim), umbes 900 kg rasva ja valgu sisaldusega, 12-kuulise poegimisintervalliga ning äärmiselt madala mastiidi, ketoosi, poegimishalvatuse jne juhtumitega. Samuti on väga oluline, et norra punane on tüüpilise holsteini lehmaga võrreldes väiksem – seega on tema söödakulud madalamad.
Diego Galli tee Norra aretuseni
„Pärast loomakasvatusteaduse õpinguid alustasin oma karjääri biotehnoloogia ja tõuaretuse ja geneetika alal, esmalt seakasvatuses ja hiljem liikusin üle piimakarjakasvatusele, töötades Itaalia aretusorganisatsioonis,“ rääkis Galli, kelle kogemused piimakarja geneetika teemadel on laiapõhjalised. „2009. aastal määrati mind Geno Norway tütarettevõtte tegevdirektoriks Itaalias, seejärel liikusin 2016. aastal ABS Globalisse. 2021. aastal võtsin vastu rolli juhtida Geno äritegevust Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas,“ rääkis ta olulistest verstapostidest organisatsioonis.
Põllumeestega kohtumine ja praktiliste lahenduste otsimine on tema sõnul üks väärtuslikemaid kogemusi. „Kohtumised ja arutelud põllumeestega mitmes riigis on olnud suurepäraseks õppimisvõimaluseks. Nende kaudu olen paremini mõistnud, millist geneetikat farmerid päriselt vajavad,“ lisas ta.
Geneetiline täpsus ja tootlikkus: mida Eesti võiks üle võtta
Geno aretustöö aluseks on väga täpne valikukava, mis hõlmab aastas ühtekokku kümneid tuhandeid loomi. „Praeguseks on genotüpiseeritud üle 270 000 looma, neist valitakse seejärel 100 000 pullvasikast välja vaid 50 eliitpulli. Samuti valitakse 100 000 lehmvasika hulgast välja 120 doonorlehma,“ kirjeldas Galli selektsiooni protsessi.
See aretusmudel ei toetu juhusele, vaid pikaajalisele andmekogumisele, masinõppele ja täisgenoomi sekveneerimisele, mis tähendab, et looma kogu DNA järjestus kaardistatakse. See omakorda võimaldab tuvastada täpselt neid geneetilisi omadusi, mis soodustavad paremat tervist, tootlikkust ja vastupidavust. „Oleme alates 2001. aastast näinud stabiilset geneetilist arengut. Meie eesmärk on lihtne – luua lehm, kes on tootlik, terve, viljakas ja sobib tänapäeva farmi keskkonda,“ sõnas Galli.
Norra punase tõugu lehmade keskmine energia korrigeeritud piimatoodang (ECM) oli 2024. aastal 8 718 kg. Parimates farmides ulatus see kogus aga 12 000–13 000 kilogrammini, mis viitab väga kõrgele tootlikkusele ja piima kvaliteedile. Rasvasisaldus oli keskmiselt 4,28% ja valgusisaldus 3,57%. Lehmade poegimiste poegimisvahemik vahe oli 12,3 kuud, seemendusi rasestumiseks tiinestumiseks kulus keskmiselt 1,6 ning 89,3% lehmadest ei vajanud ravi mastiidi vastu.
„Geneetika on küll vaid üks osa tervikust, kuid põhiline on see, et norra punane tõug on muutumas holsteiniga võrreldes konkurentsivõimelisemaks. Hea majandamise, kvaliteetse söötmise ja lehmade heaolu korral on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi madalamate kuludega. Selle kasuks räägib ka norra punase väiksem kasv holsteini ees, mis tähendab omakorda madalamaid söödakulusid – ja seega kui geneetika on õige, siis on võimalik saavutada ka suurepärane tasuvus,“ märkis Galli.
Väljakutsed ja koostöö
Diego Galli tõi välja kaks olulist väljakutset, millega nii Norra kui ka Eesti farmerid silmitsi seisavad. „Esimene neist on tööjõupuudus. Aastal 2020 oli Euroopas vaid 6,5% perefarmide juhtidest alla 35-aastased ning see osakaal väheneb. Noored tahavad konkurentsivõimelist sissetulekut ja häid töötingimusi – pelgalt kutsumusest enam ei piisa,“ tõdes ta.
Teiseks osutas ta keskkonnasurvele. „Süsiniku jalajälje vähendamine muutub järjest enam majanduslikuks teemaks. Mõnes riigis saavad tootjad, kes suudavad näidata madalamaid heitkoguseid, kõrgemat piimahinda – see näitab, et keskkonnapanust saab ka premeerida,“ selgitas Galli. Eesti positsiooni peab ta väga tugevaks. „Teil on hästi korraldatud andmekogumine ja fenotüüpide registreerimine – see loob aluse, et keskkonnapanust saaks mõõta, tõendada ja majanduslikult väärtustada,“ lisas ta.
Koostöö Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga pakub mitmeid võimalusi. „Meil on sarnased struktuurid – mõlemad organisatsioonid kuuluvad põllumeestele. Näen, et saaksime koos pakkuda genoomse testimise teenust ja tugevdada punaste tõugude konkurentsivõimet Eestis,“ kinnitas ta. „Lõpetuseks arvan, et punaste tõugude populatsiooni säilitamine on geneetilise mitmekesisuse jaoks kriitilise tähtsusega, mis on oluline aspekt kogu piimatootmise ja põllumeeste jaoks. Punastel tõugudel on suurepärased geenid, mida on aastakümnete jooksul arendanud oskuslikud põllumehed ja aretusorganisatsioonid ning mille säilitamine on ülimalt oluline. Arvestades ka holsteini tõu tuntavat ja kasvavat muret sugulusaretuse pärast – kes teab, mida tulevik toob,“ tõdes ta.
Hea teada
Tõug: Norwegian Red (norra punane)