Kevadel 2020 astus Johannes Haasma ametisse Kaiu ettevõtte juhina. See ei olnud rahulik kohanemine – see oli sukeldumine kevadhooaja tipphetkel vastutusse, millest ta nüüd räägib kui millestki loomulikust: „Ma ei saa öelda, et see oli päris tundmatusse minek, aga sellise vaatevinkli alt ei olnud ma varem põllumajandusega tegelenud,“ kirjeldas Haasma algusperioodi.
Johannest iseloomustab juhina see, et tema loomakasvatusteadmised ei ole saadud kõrgkoolist. Kuigi ta on Olustveres võtnud praktilisi kursusi juba noorena, et saada paremini aru taime- ja loomakasvatusest, on tema trumbiks elukestev kokkupuude loomade ja põllutehnikaga. Ta on visanud käsitsi sõnnikut, vastu võtnud poegimisi – teinud kõike, mida vanemate farmis teha oli vaja; hiljem müünud põllutehnikat ja parandanud masinaid. Just see mitmekesisus on andnud talle enda sõnul „ülevaate sellest, kuidas keegi mõtleb ja kuidas mingid asjad toimivad“.
Usaldus ja mõistmine
„Kaiusse tulin kohe juhiks, kevadhooaja tipus,“ ütles Johannes. Esimesest päevast alates tuli vastutada – loomade, inimeste ja masinapargi eest. Kuid kõige olulisemaks peab ta mitte tehnikat ega tootmismahtu, vaid meeskonda: „Minu eesmärk on inimesed,“ rõhutas ta. Oma meeskonna loomine võttis kaks hooaega. Nüüd tunneb ta, et ettevõttes on suurepärane tiim ja tööle tullakse rõõmuga. „Keegi ei tule tööle vastu tahtmist. Kui tekib mure, proovime leida lahenduse,“ lisas ta.
Haasma sõnul ei juhi ta inimesi rivisammul ega käsukorras – tema enda sõnul on ta „piitsa ja prääniku vend“, kes eelistab präänikut. Tema juhtimisstiil põhineb selgel usaldusel: „Ma luban vabadust niikaua, kuni tööd on tehtud.“ Mikrojuhtimist ta ei harrasta: „Ma ei tee seda – usaldan oma inimesi,“ kinnitas ta. Võimalikult vähesed konfliktid, sihitud tunnustamine ja inimestele õige koha leidmine on tema igapäevane siht. Kaius kehtib üks põhimõte selgelt: „Ma ei tegele süüdlaste otsimisega – me tegeleme probleemide lahendamisega.“ See hoiak ei ole loosung, vaid praktika.
Kui masin katki läheb või juhtub mingi viga, ootab Haasma, et inimene tuleks ja räägiks. „Väga väike tõenäosus on, et ta teeb sama vea uuesti. Hullem on see, kui inimene hakkab varjama või vassima. Me proovime anda talle teise töölõigu või vaatame, kas oli hoopis midagi valesti korraldatud,“ selgitas ta oma juhtimispõhimõtteid. „Meil on olnud juhuseid, kus keegi sõidab masina katki ja järgmisel päeval tahab kohe lahkumisavaldust kirjutada. Aga minu jaoks pole mõtet otsida süüdlast – oluline on tegeleda probleemiga ja sellega, kuidas me järgmine kord seda väldime,“ lisas ta. See lähenemine on loonud tööõhkkonna, kus inimesed julgevad rääkida, mitte varjata: „Ma eeldan, et inimesed õpivad – ja annan selleks võimaluse.“
Tema elukogemus – käsitsi töö loomade hooldamisel, müügimehe kogemused ja hea tehnika tundmine – aitab tal mõista igat tööetappi. „Ma oskan analüüsida, miks miski toimib või ei toimi. Ma pole juhtimist õppinud, aga praegu ei näe ka, et vajadus oleks,“ muigab ta. Kaius on ta kujundanud tiimi, kes hoiab taset ja liigub edasi väikeste sammudega.
Kogukonnaga koos
Kaiu LT OÜ ei tegutse vaakumis – see asub inimeste kodude, elu ja ootuste keskel. Johannes mõistab hästi kohalike ootusi farmidele: „Ega kellelegi ei meeldi, kui kevadest sügiseni on akna taga sõnnikuhais.“ Kui farmi lähedal laotati läga, helistasid elanikud varem: „Mul pesu kuivab toas, aknad lahti – ja nüüd on sõnnikuhais juures. Ma pean kõik uuesti pesema, siit ei saa majastki välja.“ Sellele olukorrale leidis Johannes kiire ja inimliku lahenduse. „Lihtsalt liitusin kohaliku kogukonna Facebooki grupiga ja hakkasin kirjutama, et järgmisest nädalast alustame sõnniku laotamist selles piirkonnas, siis liigume edasi selles suunas. Kui on probleeme, andke teada.“ Sellest sai Kaiu farmi vaikne kokkulepete platvorm. „Kirjutasime iga kord – kui kombainid läksid välja, traktorid, silovedu. Et pange tähele: suured masinad liiguvad, kiirused on suured, olge ettevaatlikud.“ Tagasiside oli ootamatult soe: „Inimesed pidasid mind tänaval kinni ja küsisid: kas sa oled Johannes? Väga tubli töö.“
Tänaseks on farmil tehtud kokkulepped konkreetsete majapidamistega. „Kui keegi teeb maaturismi, siis me teame, et nädala teisest poolest sinna ei lähe. Me saame oma asju planeerida ja teistega arvestada,“ kinnitas ta. Haasma sõnul on kõige olulisem lugupidav suhtlusstiil. „Kõik on kokkulepitav, läbiräägitav – näpuga näitamine ja karjumine tavaliselt ei vii kuhugi.“ Johannes ei räägi „headest suhetest“ üldsõnaliselt – ta tegutseb. Ja see tegutsemine hoiab ettevõtte elu ja külaelu harmoonias.
Tootmine, mis peab tulus olema
Kuigi looma tervisest räägitakse aina rohkem, tõdeb Johannes ausalt: „See ei anna meile tegelikult liiga palju raha juurde. Piimalepingutes maksab endiselt liiter – valgu ja rasva protsent toob küll boonust, aga sellel on piirid ja riski keegi ei taha võtta, et minna üle ainult valgu ja rasva näitajatele.“ Kuigi kiputakse rääkima kuivainepõhisest süsteemist, on Haasma muutuste suhtes ettevaatlik. „Kui me oleme teinud ettepaneku, et läheme teisele arvestuspõhimõttele üle, siis keegi ei paku valemit,“ rääkis Haasma, kelle juhitud Kaiu LT on läbi aastate silma paistnud just oma heade piimatootmise numbritega.
Samas näeb ta Eesti põllumehes potentsiaali. Laktatsioonide keskmine on üle kahe, ja kui saavutatakse kolm, tähendaks see lisasissetulekut ja noorloomade müüki. Aga küsimusele, kas nuumafarmi oleks sellisel juhul Eestisse vaja, tõdeb ta, et nuumafarmi ehitamisel on risk liiga suur, et lihahind kukub. „Pullvasikate väljamüük toimub niikuinii, aga nuumafarmi rajamine eeldaks turu garanteeritust. Kõik tahavad protsessi ise kontrollida ja keegi ei taha ärimudelit ette anda,“ arutles ta vahendajate rolli üle.
Rutiinivaba elu annab hoogu
Kui küsida, mis hoiab teda põllumajanduses, vastab Johannes naeratades: „Ma ei teagi, kas ma midagi muud teha oskaks. Aga mulle meeldib see mitmekesisus. Kaiu on just nii suur, et saan liikuda ka põllule, vaadata masinad üle, õpetada ja vajadusel isegi asendada. Kui keegi ei saa põllule minna, saan ise töö ära teha. Töö ei jää seisma,“ osutas ta.
Haasma maailm ei toimi rutiinis. „Kogu aeg on väljakutseid, probleeme ja ka rõõme. Ma ei keskendu muredele, vaid lahenduste leidmisele – ja kui see on veel õige lahendus, tekib hea tunne, mida homme uuesti otsima tulla,“ tõdes ta.
Lõpetuseks tõi Haasma välja mõttekohad, millega sektor igapäevaselt ühiskonnas ja meedia vahendusel kokku puutub. „Põllumees teeb 300 tundi tööd kuus, saab 1000 eurot palka ja toidab neid, kes arvavad, et ta tahab neid tappa.“ Ta räägib ühiskonnast, mis ei mõista sektorit, kus Eestis on väetiste ja taimekaitsevahendite määr naeruväärselt madal. „Meil pole kastmissüsteeme, pole raha selleks, et taimede kasvuperioodil üle doseerida. Teeme minimaalsete vahenditega parimad tulemused,“ selgitas ta. Lõpuks lisas ta: „Võib-olla peaksime lõpetama selle trummi tagumise, et toidame maailma – võib-olla oleme lihtsalt ettevõtted ja töötame kasumi nimel. Kui ühiskond ei kiida, siis mille nimel me peame selle loo pärast muretsema?“
Hea teada:
Kaiu LT OÜ
Raplamaa piimakarjakasvatus, teravilja- ja rapsikasvatus.
Loomi kokku: 1674, neist 837 on põhikarja loomad aastalüpsiga üle 14500 kg lehma kohta, 606 on noorloomi, 231 on tiined mullikad
Kokku kasutusel: 2071 ha, millest omandis: 1094 ha, renditud: 977 ha
Teravilja kasvatatakse 695 ha-l, osa sellest kasutatakse omasöödaks, ülejäänu müüakse. Raps kasvatatakse müügiks.
Ettevõttes töötab kokku keskmiselt 45 inimest.