Tänavust õppurite vastuvõttu kirjeldas Eesti Maaülikooli rektor Ülle Jaakma augusti lõpus ettevaatliku rõõmuga. „Me ei usu enam väga avalduste numbreid, vaid hakkame kindlust saama siis, kui kandidaat kinnitab, et ta õppima tuleb,“ ütles ta. Ometi paistab esmane pilt väga hea: mitmel erialal ulatub konkurss kuue kuni üheksa inimeseni koha kohta. Nende seas on veterinaarmeditsiin, loodusturism, geodeesia, kinnisvara- ja maakorraldus ning maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine. Hästi läks õppe esimeses astmes ka aiandusel, keskkonnaplaneerimisel ja maastikukujundusel ning toiduainete tehnoloogial, kus konkursid olid üle nelja inimese kohale.
Magistriõppes on ülekaalukalt populaarseim majandusarvestus ja finantsjuhtimine, millele järgnevad kinnisvara ja maakorraldus, aiandus, energiakasutus ning keskkonnakorraldus ja -poliitika. Jaakma rõhutab ka murrangut põllumajanduserialadel: varasematel aastatel oli mitmel erialal keeruline kohti täita, ent nüüd on loomakasvatus, põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine ning aiandus taas täismahus komplekteeritud. „Ka magistriastmes on täituvus hea,“ kinnitab rektor.
Kutsehariduse reform: sujuv tee ülikooli
Kutsehariduse nelja-aastase õppe reformi kohta ütleb Ülle Jaakma, et koostöö kutseõppeasutustega on muutunud süsteemseks. „Kohtume meie valdkondadega seotud koolidega ja arutame, mida me saame üheskoos teha, et tagada sujuv õpiteekond nendele, kes soovivad jõuda kõrghariduseni,“ selgitab ta. Küsimus on aga ka motivatsioonis – kas inimene, kes on neli aastat kutseõppes olnud, tahab kohe edasi õppida või üldse edasi õppida. „See vajab veel testimist,“ märgib rektor.
Tema sõnul valmistab ülikool ette praktilisi lahendusi. Üks võimalus on võtta teatud hulk noori ülikooli kutseõppeasutuse õpitulemuste järgi, universaalsem on aga laiendada sisseastumiseksamite või testide võimalusi. Sama tähtis on arvestada kutseõppest saadud erialaseid oskusi ja vältida topelttööd: „Kuna kutseharidusest tulijatel on head praktilised kogemused, peame leidma võimaluse need ülikooli õppes arvesse võtta,“ rõhutab Jaakma.
Uued suunad õppes ja teaduses
Arengusuundadest rääkides on rektor konkreetne: „Elu ei seisa paigal, peame arvestama tehnoloogias, tööturul ja ühiskonnas toimuvaid muutusi oma õppekavades, teadustöös ja infrastruktuuris. Ülikooli uus arengukava valmib aasta lõpuks, kuid põhiteemad jäävad paika: metsandus ja puidu väärindamine, toidujulgeolek, inimeste-, loomade- ja keskkonnatervise ühtsus, inseneeria, kus tehnoloogiad ja AI omandavad järjest suurema tähtsuse, ning maamajandus.“ Ka bioloogilised alusuuringud on fookuses: „Muld, terved veekogud, puhas vesi, elurikkus – need on teemad, mis haakuvad nii majandusega kui Eesti looduse säilimisega,“ täpsustab Jaakma.
Õppekavades on liigutud kaasa majanduse arenguga ja ühiskonna muutuvate vajadustega. „Eelmisel aastal alustasime ringbiomajanduse õppekavaga, mis õpetab noori loodusressursse kasutama targalt ja hoidma neid ringluses nii kaua kui võimalik. Tänavu avasime magistriõppes puidu väärindamise õppekava, kus lisaks mehhaanilisele väärindamisele õpetame ka puidu keemilist väärindamist,“ kirjeldab rektor. Ta lisab, et just sellised uued suunad võimaldavad üliõpilastel õppida, kuidas asendada fossiilsetel materjalidel põhinevaid tooteid ja luua suurema lisandväärtusega lahendusi.
Ühtlasi arenevad ka senised erialad. „Varasem lai programm „geodeesia, kinnisvara- ja maakorraldus“ jaotati kaheks: geodeesia ja ruumiandmete hõive ning kinnisvara- ja maakorraldus – mõlemad on kandidaatide poolt väga hästi vastu võetud,“ ütleb Jaakma. See muudatus peegeldab kasvavat vajadust täpsete ruumiandmete ja planeerimise järele ning kinnitab, et ka traditsiooniliste erialade sisu peab ajaga kaasas käima. Kõigi nende uuenduste taustal on muutunud ka õppekavade üldine fookus. „Neisse on jõudnud rohkem roheoskusi ja majandusõpet, suuremat tähelepanu pööratakse digitehnoloogiatele ja tehisaru kasutamisele,“ rõhutab rektor. Tema sõnul on oluline, et iga lõpetaja saaks kaasa just need tehnoloogilised ja üldoskused, mida tulevikutöökoht tegelikult eeldab.
Rahvusvaheline mõõde
Õppekavade uuendused seovad ülikooli veelgi tihedamalt rahvusvahelise koostööga. „Oleme Euroopa ülikoolide võrgustiku Euroleague for Life Sciences (ELLS) liige, mis koondab kaksteist meie valdkondade tippu. Seal on näiteks Wageningeni ülikool Hollandist, Hohenheimi ülikool Saksamaalt, Rootsi põllumajandusteaduste ülikool, Norra maaülikool, Varssavi põllumajandusteaduste ülikool Poolast, partnerid Tšehhist, Austriast, Itaaliast, Prantsusmaalt ja Hispaaniast, lisaks ka Iisraelist ja Uus-Meremaalt,“ loetleb Jaakma. „Üheskoos suudame pakkuda spetsiifilisi õppesuundi, mida väike riik üksi ei peaks tegema.“
Selline koostöö võimaldab EMÜ-l tuua Eestisse maailmatasemel teadmisi ning samal ajal pakkuda oma tugevusi teistele. Rahvusvahelist nähtavust hinnatakse realistlikult – rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites võib väikese ülikooli koht üldarvestuses kõikuda ja kõrget positsiooni on keeruline saavutada. Tugevus tuleb aga välja valdkondlikust spetsialiseerumisest. „Põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas oleme QS (Quacquarelli Symonds) edetabelis olnud juba kaheksa–üheksa aastat esimese saja hulgas. Meie ambitsioon on jõuda järgmisel kümnel–viieteistkümnel aastal esimese paarikümne hulka,“ ütleb Jaakma.
Akrediteerimine ja järelkasv
Sügisel ootab veterinaarmeditsiini õppekava rahvusvaheline hindamine. „Meie ootus on, et läbime akrediteerimise edukalt – ideaaljuhul ilma suuremate märkusteta, mis annaks seitsmeks aastaks akrediteeringu,“ ütleb Jaakma. Ta ei varja, et akrediteerimine on väga range ja isegi Euroopa suured ülikoolid saavad tavaliselt märkusi. EMÜ on tema sõnul esitanud ausa eneseanalüüsi: räägitud on ära, mis on väga hästi, tunnistatud kohti, kus on arenguruumi, ning iga murekoha jaoks on olemas tegevusplaan. Hinnatakse nii õppetööd, õppejõudude kvalifikatsiooni, kliinilist väljaõpet ja teadust kui ka õpikeskkonda ja tudengite heaolu, sealhulgas puhkeruume, ning samuti strateegilist ja kvaliteedijuhtimist.
Üks suur väljakutse on olnud üliõpilaste väljalangevuse vähendamine. „Alustame sisseastumisest – küsime motivatsioonikirja ja hajutame varakult idealiseeritud ettekujutuse arsti elukutsest, näidates selle ametiga kaasnevaid proovikive“ selgitab rektor. Alates tänavusest sügisest saab Tartu Tamme gümnaasiumis valida veterinaarmeditsiini suuna, mis annab õpilastele realistliku pildi erialast. Ülikoolis toetavad tudengeid tuutorid, kursusejuhendajad, psühholoogid ja õppearenduse spetsialistid, lisaks tegutseb neli üliõpilaste seltsi – Soome, Eesti, rahvusvaheline ja hobumeditsiini huviliste oma. Tulemused on juba näha: „Eestikeelse õppe katkestamine esimesel õppeaastal on alla 10 protsendi – see on väga hea tulemus.“ Kitsaskohaks jääb aga tudengite majanduslik hakkamasaamine kuueaastases õppes. Seda leevendatakse vajaduspõhiste toetuste ja ülikooli stipendiumidega ning Joosep Tootsi stipendiumite fondi kasvatamisega, kuhu ettevõtetel on võimalus tudengite toetuseks panustada.
Arvestades veterinaaria tööjõupuudust, on laual ka vaheaste arsti ja abipersonali vahel. „Loomaarstid tõdevad, et kõiki tänaseid töid ei peaks tegema arst,“ märgib Jaakma. Koos Järvamaa Kutsehariduskeskuse ja Eesti Veterinaarassistentide Ühinguga töötatakse välja veterinaararsti abilise kutsestandardit. „Kui pädevused on kokku lepitud, tuleb kavandada vastav õpe – see eeldab ressursse,“ lisab ta. Rektori sõnul aitaks selline lahendus pikas plaanis mõistlikult ja kulutõhusalt jaotada tööd ning parandada teenuse kättesaadavust.
Riigi rahastust investeeringuteks napib
Jutt pöördub vältimatult rahale. „Kahjuks on see meie murekoht,“ tunnistab Jaakma. „Kahel aastal sai kõrgharidus 15 protsenti rahastust juurde, sel aastal saime sellest umbes poole. Järgmise aasta kohta pole meil aga midagi teada.“
Jaakma sõnul on suurimaks murekohaks riigi vähene toetus investeeringutele, mis on hädavajalikud ülikooli õppe ja teaduse kvaliteedi tagamiseks.” „Ülikoolidele puuduvad investeeringutoetused. Kui näiteks avalikule sektorile on energiatõhususe toetusvõimalusi, siis ülikoolidele see ei laiene,“ ütleb ta. Seetõttu tuleb niipalju kui võimalik teha oma jõududega ja nutikalt kombineerides. Ülikool on saanud nõukogult loa võtta pangalaenu, sest Jaakma sõnul on senine laenukoormus olnud null. „Eelmisel aastal renoveerisime katselauda, Polli ja Rõhu katsekeskuste jaoks on olnud suur abi PRIA meetmetest. Tähtvere linnakus kavandame samuti uuendusi teadmisega, et peame suutma need ellu viia ka siis, kui riiklikku lisafinantseeringut ei tule.“
Kaks lähiaja suurt tööd on juba selged: „Veterinaarmeditsiini kliinilise korpuse uus hoone ja toidumaja renoveerimine.“ Numbrid on seejuures karmid. „Veterinaarmeditsiini ja toiduteaduste õpet puudutav hädavajadus on 25 miljonit järgneva viie aasta jooksul. Ülikooli koguinvesteeringute vajadus on kolm korda suurem,“ selgitab rektor. Jaakma sõnum on konkreetne: „Kui kavandatakse järgmist struktuurivahendite perioodi, ei tohiks ülikoole investeeringuvõimalustest välja jätta – see on kvaliteetse õppe ja teaduse tagamiseks hädavajalik.“
Teadus ja ettevõtlus: AIRE ja innovatsioon
Koostöö ettevõtetega on Eesti Maaülikooli jaoks muutunud järjest olulisemaks. Sel suvel loodi Innovatsiooni ja teadmussiirde osakond, mis on sillaks ettevõtjate ja teadlaste vahel, toetades koostöövõimaluste leidmisel ja arendamisel. Igas instituudis on arendustöötaja – ettevõtlussuhete koordineerija.
Rektor toob näiteks AIRE programmi (AI & Robotics Estonia), mis aitab ülikoolidel ja ettevõtetel koos arendada tehisintellektil ja robootikal põhinevaid lahendusi. „AIRE raames testiti koostöös Peretec OÜ-ga lahendust, mis tuvastab jalgrattarehvi mustri ja seal paiknevad naastud – tehisaru abil. Koos Tartu Teaduspargiga aitasime BioCC-l luua AI-põhise geeniandmete analüüsi tööriista,“ ütleb Jaakma.
EMÜ arengufondi toel on katsetatud lambavilla uusi kasutusviise, rajatud kiiresti kasvavate puude istandikke (sanglepp, arukask, hübriidhaab) kasutusest välja jäänud põldudele ning tehtud kliimakindluse uuringuid nii põllul kui metsas. Teadlased panustavad ka põllumajanduslikesse innovatsiooniklastritesse, mille fookuses on näiteks loomade täppispidamine ja toiduohutus.
Aga kui küsida, mida on vaja, et sellistes projektides veel rohkem ja paremini osaleda, vastab rektor ausalt, et teadlaste aeg on piiratud. „Teadlane peab tegema õpet, teadust, olema kasulik ettevõtetele ja panustama poliitika kujundamisse. Võitjad on need, kus töörühmad on suuremad – projektirahaga saab palgata rohkem teadureid ja doktorante,“ ütleb Jaakma. Tema sõnul peaks suurenema stabiilse rahastuse osa, sest projektipõhisus ei taga kindlaid töökohti: „Me ei saa lubada olukorda, kus kord on inimene palgal ja kord mitte.“
Kahekümne aastaga tugevaks maaülikooliks
Ülle Jaakma sõnul annab just järjepidevus põhjust optimismiks, ka takistuste keskel. „Kõige olulisem on, et me teame, kuhu tahame liikuda, ja viime seda järjekindlalt ellu,“ ütleb ta uue arengukava koostamise valguses. Tagasi vaadates on maaülikool tema hinnangul kahekümne aastaga kujunenud nime vääriliseks: mitte ainult maapiirkondadega seotud kooliks, vaid ülikooliks, mis tegeleb küsimustega, mis on vajalikud kogu planeedi ellujäämiseks. Valdkonnad on hästi integreeritud, koostöö majandusega on väga hea ning elukestev õpe kasvab – täiendusõppurite arv jõuab juba nelja ja poole tuhandeni aastas ning mikrokraade tuleb järjest juurde. „See pole revolutsioon, vaid liikumine, kus ajas tagasi vaadates näed, kuidas asjad on läinud paremaks,“ võtab Jaakma vestluse kokku.
Eesti Maaülikooli rektori Ülle Jaakmaga vestles Juuli Nemvalts.