Tanel Aru räägib oma lihaveisekasvataja teest Saaremaal ja tõdeb, et piirkondlik eripära sunnib kohalikke tegema lisakulu, mis tuleneb juba ainuüksi transpordist. „Kui inimene läheb Tallinnast Tartusse tööle, ta ei maksa teemaksu. Mina lähen Saaremaalt mandrile tööle, ma maksan teemaksu. Ka kõik vajaminevad tarvikud on kallimad. Samas, kui varem oli looma hind Saaremaal kehvem, siis täna on rümba hind kõigil sama – vahet pole, kas müüd Valgamaalt või Saaremaalt,“ arutleb ta.
Tanel Aru valik lihaveisekasvatuse kasuks ei sündinud strateegilises töötoas, vaid elu ja kutsumuse tõttu. Lehmad on Tanelile kogu elu meeldinud – kui lastena meeldisid paljudele koerad ja kassid, paelusid teda just lehmade leebe ja sõbralik olemus.
Tanel meenutab, et alguses, kui esimesed loomad jõudsid 2012. aastal farmi, oli kari väike. „Kõige vanemad lehmad ongi aastast 2012, need on Beez ja Malle – siis, kui ma alustasin siin,“ meenutab ta. Praegu on Taneli karjas rohkem ristandloomi, kuid ta tunnistab, et eesmärk on puhtatõulisuse poole liikumine. „Varem olen müünud hulga vasikaid Türki ja ümberkaudsetesse piirkondadesse. Tollal ei mänginud loomade puhtatõulisus ostjate silmis erilist rolli,“ selgitab ta. „Nüüd on mu suund ikkagi puhtatõuline kari ja seejärel teaduspõhised loomade valikud. Täna on kari väike, praegu ma loomi ära ei müü ja isegi must lehmik jääb alles, sest kõiki on vaja,“ muigab ta ning lisab, et kui vasikad tulevad puhtatõulise pulli järglastena, siis samm-sammult läheb kari aina paremaks.
Genoomtestimine on Arule huvipakkuv, kuid mitte veel aktuaalne teema. „Kui mul oleks rohkem puhtatõulisi loomi, siis kindlasti teeksin seda. Praegu pole lihtsalt mõtet, kuid tulevikus on, mille peale mõelda,“ tõdeb ta.
Kui investeeringud annavad farmile kindla füüsilise vundamendi, siis sama oluline on karja teadlik kujundamine. Tanel ei tee valikuid ainult välimuse või tõu järgi, vaid peab oluliseks ka looma iseloomu ja käsitletavust. Tema sõnul on veise esimene poegimine seejuures otsustav hetk – alles siis saab hinnata, kas loom muutub leebemaks ja sobib karja jääma. „On olnud loomi, kes pärast esimest poegimist muutuvadki heaks – iseloom muutub,“ selgitab ta. Sellise selektsiooni kaudu kujuneb kari põlvkond põlvkonna järel talle sobivamaks.
Teadlikult mahe
Kogu Taneli tootmine – nii põld kui kari – on mahe. „Tol hetkel, kui alustasin, tundus see loogiline valik – maad oli vähe ja maheda vilja hind parem. Täna on vahe väiksem, aga olen jäänud ikka maheda juurde,“ räägib ta. Tema põhimõte on toota rohkem sööta, kui loomi on. „Mul on alati olnud loomi vähem kui maad, sest muidu ma ei suudaks neid toita. See on olnud teadlik valik, et söödaga ei tekiks kunagi muret.“
Söötmisel on Tanel teinud teadliku otsuse loobuda silost ammlehmade puhul. „Alates aastavahetusest saavad ammlehmad ainult heina. Poegimised on nii palju lihtsamad – see vahe on tohutu,“ põhjendab ta. Ka silo koostis on valitud kogemuse põhjal: „Mul on segu “Silo classic” – seal on ristikut, timutit ja kõrrelisi. Mulle meeldib ristik. Kui nüüd vastata küsimusele, miks ma lutserni ei kasvata, siis lutsern annab küll massi, aga ta vajab viis niidet hooajal, ja mul pole sellist aega, et seda pidevalt niita,“ tunnistab ta.
Loomadele söödaks maisi kasvatamist pole Tanel seni ette võtnud. „Mul ei ole maisitehnikat… see vajab ka siloauku, aga mul ei ole kuskil seda rajada,“ selgitab ta, lisades, et laut paikneb vaid mõne meetri kaugusel naabri piirist ning ette jäävad nii maaparandusala kui ka naabrite maad. Mõelnud on ta sellele siiski, kuid seni on pidanud jääma ristiku ja kõrreliste baasil valmistatud silole. Jutuks tuli ka see, et Ameerikas nuumatakse veiseid sageli maisiga. Tanel arutleb, et lihaveiste söötmine ainult maisisiloga ei tundu talle loomulik ja viib pigem odavama liha tootmiseni. „Mina tahan aga pakkuda kvaliteeti,“ rõhutab ta.
Suured investeeringud ja toetuste roll
Kritanto OÜ areng poleks olnud võimalik ilma PRIA investeeringutoetuseta. Ettevõte on saanud ligi 400 000 euro ulatuses toetust, mille toel rajati uus veiselaut, 800-ruutmeetrine sõnnikuhoidla ning soetati kaasaegset tehnikat. „1920 ruutmeetrit on lauda pinda,“ täpsustab Tanel.
„Mul on tuttav konsultant, kes aitas taotlust teha. Kui ma peaks ise kogu paberimajanduse haldama, siis see oleks terve eraldi töökoht. Mina tahan olla traktoriroolis ja loomadega majandada,“ ütleb ta ausalt. Nõustaja abi oli tema sõnul hädavajalik, sest vastasel juhul poleks nii suur investeering olnud jõukohane. Samas paneb Tanelit mõtlema toetuste süsteemi ebavõrdsus. „Miks on nii, et piimalehmadele antakse kolm korda suuremaid toetusi kui lihaveistele?“ küsib ta. „Uhke laut peab piimaveistel olema, aga laut peab olema ka lihaveistel. Kui minu ammlehmast sõltub kõik, siis miks on tema väärtus toetuste mõttes väiksem?“ Tema hinnangul peaksid kaasaegsed laudatingimused olema loomulikud ka lihaveisekasvatajatele, mitte ainult piimakarjale.
Investeeringute elluviimine polnud lihtne. „Kui laut valmis sai, siis mõtlesin, et see on nagu elutöö. Teist sellist ma ei ehita,“ tunnistab Tanel. Samas on farmis veel arenguruumi – näiteks söötmise automaatika, mille maksumus on umbes 180 000 eurot. „Praegu ei ole võimalik laenukoormust enam suurendada, ehk saame selle peale mõelda alles paari aasta pärast,“ lisab ta.
Kokku ulatusid investeeringud koos pangalaenuga 901 000 euroni – mastaap, mis näitab, et ilma toetuseta poleks nii suure ettevõtmise elluviimine olnud realistlik.
Tööjõud ja automatiseerimine
Kuigi Kritanto OÜ igapäevane majandamine võib kõrvalt vaadates näida täiskohaga tööna, ei ole see Taneli peamine amet. „Minu põhitöö on tegelikult müügimehe amet – müün Stokkeris põllumajandustehnikat,“ ütleb ta. Farmi peab ta selle kõrvalt, toetudes abimees Taavile, kes hoolitseb suure osa igapäevaste tööde eest. Ettevõtte algusest peale on olnud abis vend Kristjan, kellel on loomadega palju kogemusi. „Lisaks on meil poole kohaga ekskavaatorijuht Urmas, et põllud kividest ja võsast puhtaks saada.“ Samas rõhutab Tanel, et tahab olla ise traktoriroolis ja loomade keskel – mitte ainult kõrvalt korraldada. Nii kujunebki vastutus jagatuks: osa tööst jääb abilistele, aga kõige olulisemaga tahab ta endiselt oma käed külge panna. „Meil on Lely söödalükkaja, mida kutsume hellitavalt Juhaniks. Kui ta öösel kell kaks liikuma hakkab, annavad loomad selle signaalile reageerides märku ja tulevad sööma. Sellest on suur abi,“ kirjeldab Tanel.
Tema sõnul on tänapäeval raske head töötajat leida, mistõttu tuleb panustada kaasaegsesse töökeskkonda. „Kui sa täna pakud kolhoosiaegsetes tingimustes tööd, siis keegi ei tule. Mul on hea, et uus laut on avaram, valgusküllasem ja palju paremate tingimustega – siin ununeb vihmane või tuuline ilm sootuks,“ ütleb ta.
Unistused ja vastutus
Kuigi praegu müüb Tanel oma vilja ja loomi suurtele kokkuostjatele, näeb ta võimalust tulevikus liikuda otseturustuse suunas. „Euroopas on hästi populaarsed väikesed lihapoed, mis on üle nädala lahti. Meil on ka mõte, et võiks oma liha pakkuda otse tarbijale. Oma tarbeks oleme seda teinud,“ tunnistab ta. Seni on see jäänud unistuse tasandile, sest esmalt tuleb kanda hoolt laenukoormuse ja igapäevase tootmise eest. „Kui sul on laenukoormus suur, siis pead vaatama, et kõigepealt põhitöö saaks tehtud. Aga kindlasti on väärindamine üks minu tulevikuplaane,“ lisab ta.
Oma mõtetes peatub Tanel tihti sellel, kuidas noori põllumajandusse tuua. „Eks see põllumehe töö ongi raske. Kui noor näeb, et eelkäija on asja kuidagi läbi häda teinud, siis noor ei taha seda jätkata. Aga kui juba midagi on ette tehtud ja noor tuleb uue vere ja uute ideedega, siis läheb palju lihtsamini,“ ütleb ta. Tanel ise püüab kursis olla kõigega, mis sektoris toimub – ta kuulub Saaremaa Põllumeeste Seltsi ning saab infot nii Lihaveisekasvatajate Seltsist kui ka Eesti Noortalunikelt.
Samas rõhutab ta, et kaasaegne põllumajandus ei seisne ainult töötingimustes, vaid ka selles, kuidas toodang inimesteni jõuab. „Tänane inimene sööb silmadega – sama on lihaga. See peab olema ilusasti pakendatud, mitte niisama kilekotis,“ tõdeb Tanel.
Samas ei piirdu tema vaade ainult põlvkondade vahetumisega, vaid ulatub ka keskkonna hoidmise ja mahemajanduse väärtustamiseni. Tanel on jäänud mahetootmise juurde ka raskematel aegadel. „Kuigi saagikus on väiksem, tundub see õige tee. Mul on nelja-viie aasta jooksul üks kord kündmine, vahepeal rohumaa. Ma ei arva, et see oleks keskkonnale halb. Vastupidi – loomad ja maa toetavad teineteist,“ põhjendab ta ja lisab, et väetiseks on tal oma farmi sõnnik, mida vaheladustatakse farmihoonega samal ajal rajatud sõnnikuhoidlas. „Sõnnik läheb põllule, meil on omal masinapark olemas – ise laotame ära ja künname mulda ning siis läheb talivilja külv peale,“ selgitab Tanel. Küsimuse peale, kas ta biogaasijaama pole mõelnud sõnnikut viia, on ta vastus kõhklev. „Ei ole üldse mõelnud, kuna me ei tea, mismoodi see olema hakkab. Kui aga selgub, et sealt saadav raha on suurem, kui ma põllule viies saan, siis loomulikult viin biogaasijaama. Aga siis peaksin ostma ka digestaadi veoks püti,“ arutleb ta.
Kui aga küsida, mis teda hommikul voodist välja ajab, mõtleb ta hetkeks ja ütleb siis: „Eks see on see, et meeldib. Põllumehe töö ei ole lihtsalt äri. Need, kes tegid seda ainult äri pärast – need on oma tegevuse lõpetanud. Mulle meeldib see, mida ma teen. Kuigi vahel tundub, et kohustuste koorem on väga suur, siis lähed õue ja näed loomi – see annab jõudu.“ Tema jaoks on oluline eelkõige iseseisvus. „Ma tahan eelkõige, et ma ei peaks sõltuma välistest oludest. Et kui tahan, siis saan teha siin ise, oma kätega. See ongi see sõltumatus, mis mind motiveerib.“
Nii koorub välja lugu Saaremaa talunikust, kelle elu ja töö on põimunud kaasaegse farmi seinte vahele. Tanel Aru lugu on ehe näide sellest, kuidas ühes väikeses külas saab püsti panna lihaveisefarmi, mis ühendab endas traditsioonid ja tänapäeva lahendused. See nõuab Taneli sõnul küll „paksu nahka“, aga ka pühendumust, visadust ja oskust riskidega toime tulla. „See laut on minu elutöö,“ ütleb Tanel – ja need sõnad resoneeruvad igas talus, kus tulevik on ehitatud visale tööle ja usule oma tegemisse.
Tanel Aruga vestles Juuli Nemvalts.
Hea teada: Kritanto OÜ ja Tanel Aru