Kui küsida Tanel-Taavi Bulitkolt, mis on teda ühistus nii pikalt hoidnud, siis ütleb ta, et armastus töö vastu. „See töö on tänaseks kujunenud nagu hobiks. Kolmkümmend aastat on muidugi väga pikk aeg, aga iga päev on siin midagi uut – uued kontaktid, uued inimesed, uued olukorrad. See ei ole kunagi muutunud rutiiniks. Iga päev on mingid muutused ja alati on midagi, millega tuleb tegeleda,“ selgitas ta ja lisas, et pidev muutus ja areng ongi hoidnud teda organisatsiooni juures nii kaua.
„Kui ma vaatan tagasi aastasse 1995, mil ma ETKÜ-sse tööle tulin, siis mõtlen, kui palju oli tol ajal loomakasvatajaid, veisekasvatajaid… ja kui palju neid täna järgi on jäänud – see on tuntavalt muutunud. Samas on vahepeal tugevalt kanda kinnitanud lihaveisekasvatus, mida 90ndate keskel praktiliselt polnudki. Täna on see sektor mõnes mõttes, kui kasvatajate arvu vaadata, isegi suurem kui piimakarjakasvatus.“
Kasvamine koos ühistuga
Bulitko alustas tööd ETKÜ-s spetsialistina, teenindades piirkondi ja karjakasvatajaid. „Esimesed viis aastat olin piirkonda teenindav spetsialist ja lõpuks ka osakonna juhataja. See oli väga hea algus – ma nägin erinevaid tasandeid ja lävendeid, tundsin süsteemi seestpoolt. Kui hiljem juhiks sain, ei olnud ükski asi mulle võõras ega teadmata,“ tõdes Bulitko, kelle igapäevane töö ei piirdu üksnes Eesti sisese tegevusega – vastupidi, rahvusvaheline suhtlus on muutunud igapäevaseks normaalsuseks. „Iga päev on kümneid kontakte välisriikidest – täiesti ausalt. Loomulikult on palju suhtlemist, millest ei pruugi tulemust tulla. Aga kui kümnest kontaktist üks annab tulemuse, siis on see Eesti loomakasvatusele väga-väga oluline. Lisaks pidev töö Eesti põllumajandus- ja loomakasvatussektori tutvustamisel erinevate riikide ekspertidele.“
Bulitko sõnul on loomakasvatus ja selle arendamine midagi enamat kui amet – see on saanud tema eluviisiks. „Töö on aja jooksul muutunud millekski selliseks, millest ei saa lihtsalt välja astuda. See on kogu aeg huvitav, väljakutseid pakkuv ja pidevas muutuses. Ja see, et näed oma tegevusel otsest mõju – see motiveerib rohkem kui miski muu. Oleme suutnud Eesti piimakarja Euroopas esimeseks oma produktiivsuselt viia. Palju on meil vastu panna valdkondi, kus me oleme parimad Euroopas,“ viskas ta õhku küsimuse.
Aastal 2000, kõigest 27-aastasena, asus Bulitko juhatuse esimehe ametisse. „Pidin juhtima inimesi, kes olid mind tööle võtnud või kellega olin varem samal tasandil töötanud. See oli alguses hea väljakutse,“ meenutas ta. Otsus kandideerida sündis viimasel hetkel. „Jaak Hinrikus Põlva Agro OÜ juhatuse esimees ja meie ühistu tolleaegne nõukogu liige helistas viimasel kandideerimispäeval ja küsis otse: ‘Kas sul on avaldus tehtud või mitte?’ See andis mulle tõuke kandideerimiseks.“ Alternatiivina kaalus ta riigitööd Tõuaretusinspektsioonis, kuhu teda kutsuti peadirektori asetäitjaks eesmärgiga hiljem juhtpositsioon üle võtta. „Aga ma arvan, et tegin õige valiku. Inspektsioon on tänaseks likvideeritud ja liidetud Põllumajandus- ja Toiduametiga, aga ETKÜ on tugevam kui kunagi varem,“ tõdes ta.
Oma juhtimisstiilist rääkides ütles Bulitko, et seda võib kirjeldada rahuliku ja tasakaalukana. „Püüan inimestes head näha. See toob tihti rohkem töökoormust endale, aga usun, et inimeste väärtustamine on iga meeskonna alus. Meie kontoris on kolm–neli inimest ja kui tahad, et asi liiguks, pead paljud asjad ka ise ära tegema või nendes osalema.“
Lapsepõlvest kaasa saadud kutsumus
Tanel-Taavi Bulitko seos põllumajandusega ei tekkinud juhuslikult – see algas juba varases lapsepõlves. „Kasvasin, kui olid kolhoosid, siis juba kuue-seitsmeaastaselt käidi karjas. See oli tol ajal loomulik,“ meenutab ta. Pöördeline hetk saabus 1985. aastal, kui ta osales 12-aastaselt Luige baasis, kus toimus suur põllumajandusloomadea ja- lindude näitus, mis oli pühendatud Eesti veiste tõuraamatu asutamise 100. aastapäevale. „Olin seal koos emaga kümme päeva Kuusalu kolhoosi lehmadega. Me esitlesime neid iga päev – see oli tohutu mastaabiga üritus. Kohal oli kogu tolleaegne Eesti NSV ladvik ja palju väliskülalisi. See jättis väga tugeva mulje. Tagantjärele mõeldes – see oli kindlasti üks pöördepunkt mu elus.“
Just ema kaudu jõudis temani sügavam huvi loomakasvatuse ja tõuaretuse vastu. „Võib-olla sealt see tõuaretuspisik tuligi – see tundus nii huvitav, kuidas nendest loomadest räägiti: aretustöö ajalugu, loomade vanemad, toodangud, välimikud ning palju muudki põnevat. See kõik oli nii sisuline ja täpne. Ja see, et sul on looma kohta nii palju infot, mis räägib tema potentsiaalist – see paelus mind väga.“
Kuigi ta kaalus ka meditsiini, täpsemalt veterinaariat, langes valik siiski loomakasvatuse kasuks. „Meie ajal Maaülikooli ehk toonase nimega EPA-sse (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) pääsemiseks oli suur konkurss. Oli isegi küsimus, kas veterinaaria või loomakasvatus, aga käisin lahtiste uste päeval, kui veel keskkoolis õppisin. Sattusin loomakasvatusinstituudi bussi, kus instituudi direktor Anneli Lüpsik väga põnevalt väljavaateid õppimisest ja ülikooli elust tutvustas. Meie lennus oli üle 50 üliõpilase, osa võeti vastu isegi tasulisse õppesse. Lõpetajaid oli lõpuks kolmkümmend,“ meenutas ta ja lisas, et tema esimene kokkupuude sektorisisese ametliku toetusega tuli veel enne, kui kogu süsteem lagunes. „Olin mõnda aega isegi riikliku stipendiumi saaja – Eesti mustakirju karja tõulava stipendiaat 1991. ja 1992. aasta alguses. Siis veel maksti stipendiumi, aga kui süsteem muutuma hakkas, lõpetati ka stipendiumide maksmised.“
Bulitko tõdes, et valik loomakasvatuse kasuks sündis loomulikult – läbi kogemuse, eeskujude ja isikliku huvi. „Tollal oli see ju nõukogude perioodi lõpp – mingeid talusid ega eraettevõtlust loomakasvatuses ei olnud. Aga huvi selles valdkonnas tegutseda ei kadunud kuskile.“
ETKÜ kui sektori arenguvedur
Tanel-Taavi Bulitko teab täpselt, millest ta räägib – olgu teemaks pullidelt spermatootmine, embrüotehnoloogia, loomade müük välisriikidesse, tõuaretus või teaduskoostöö. „Ükskõik, mis valdkonda võtad – ma olen sellega täiesti kodus,“ ütleb ta rahulolevalt. Just selline valdkondlik süvapädevus on aidanud ETKÜ-l kasvada sisuliseks ja usaldusväärseks partneriks nii Eesti kui ka rahvusvahelises loomakasvatusmaailmas.
Üheks esimeseks suuremaks verstapostiks Bulitko ametiajal oli Keava seemendusjaama labori ajakohastamine. Juba 2002. aastal, kaks aastat enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga, saadi tunnustus, et sealne töö vastab EL-i rangetele nõuetele. „Tollal käisid meil Euroopa kontrollid sees ja meile ei heidetud mitte midagi ette. Kasutasime nõustajaid, töötasime läbi kõik bioturvalisuse nõuded ja loomade liikumisteed. See oli suur saavutus,“ meenutas ta.
Aastal 2016 käivitus järgmine mastaapne projekt – Kaunissaare ekspordikeskuse ehitamine. Tänaseks on sellest saanud Eesti loomakasvatuse ekspordi selgroog. „Ilma selle keskuse infrastruktuurita ei oleks meil võimalik loomi eksportida. Aastas liigub sealt välja üle 7000 looma – nii Euroopa Liidu kui ka kolmandatesse riikidesse. See on Eesti loomakasvatussektorile kriitilise tähtsusega,“ selgitas Bulitko. Keskuse rajamine oli mahukas investeering, ulatudes tema sõnul umbes kahe ja poole miljoni euroni, kuid tasus end ära.
Ent tugev taristu poleks midagi väärt ilma kvaliteetse geneetilise materjalita. Bulitko rõhutas, et investeering tõupullide geneetikasse on täpselt sama oluline kui laborite tehnoloogia. „Kui meil ei oleks maailmatasemel tõupulle, siis ei oleks meil ka kelleltki midagi toota. Üks asi on see, et sul on kaasaegne labor – aga teine asi on see, kust see sisu tuleb. Meie aretusmaterjal peab olema usaldusväärne, kõrgetasemeline ja pärit kontrollitud keskkonnast. Euroopa loomakasvatuses üha sagedasemalt esinevad haigused ja piirangud muudavad geneetilise materjali kättesaadavuse üha keerulisemaks,“ tõdes ta praeguste bioohutuse probleemide valguses.
Teadusprojektid ja rahvusvaheline koostöö
Lisaks tehnilisele võimekusele on ETKÜ arengule andnud tugeva seljataguse ka koostöö teadusmaailmaga. Bulitko peab Eesti Maaülikooli üheks olulisemaks strateegiliseks partneriks. „Meie ühistule kuuluvas endise Tartu seemendusjaama territooriumil tegutseb täna Eesti Maaülikooli katsefarm, millele oleme andnud oma maa rendile 36 aastaks. See on olnud missiooniga otsus. Me ei vaadanud seda kui rahalist lepingut, vaid kui pikaajalist panust sektorisse. See annab ülikoolile stabiilse katsebaasi ning meile vahetu teadusalase koostöövõimaluse,“ osutas ta.
Ühistu positsioon rahvusvahelisel tasandil on samuti märkimisväärne. ETKÜ on mitmete tõugude rahvusvaheliste organisatsioonide liige ning osaleb aktiivselt Euroopa ja maailma aretuse arengudebattides. „Me ei ole lihtsalt osalejad, vaid võrdväärsed partnerid. Oleme toonud Eestisse ka mitmeid tipptasemel konverentse. Näiteks 2005. aastal toimus Eestis Euroopa juhtivate holsteini tõu aretajate kohtumine, 2018. aastal toimus Eestis Euroopa Anguse kasvatajate foorum, 2023.aastal Maailma Punase tõu kasvatajate konverents ja tulemas on 2029. aastal maailma šarolee kasvatajate tehniline konverents.“
Kui vaadata ETKÜ arengut laiemalt, siis selle selgrooks on alati olnud süsteemne ja teadlik tegutsemine. „Eks igas aastas on oma otsused ja sammud, aga ma arvan, et kõige tähtsam on olnud järjepidevus – et me ei tee lihtsalt projekte projektide pärast, vaid paneme kokku tükke, mis loovad terviku. Ja see tervik peab teenima Eesti loomakasvatajat,“ lausus ta.
Bulitko sõnul on tänu koostööle rahvusvaheliste aretusorganisatsioonidega saadud osa kaasaegsest know-how’st. „Nüüd on aretus ajas muutunud palju täpsemaks. Täna ei ole enam vaja suurt arvu pulle – genoomselektsioon annab palju täpsemad tulemused ja palju kiiremini. Meie piimaveiste jõudluskontrolli süsteemi ulatus on täna 98%. See on üks kogu maailma kõrgemaid näitajad, mis iseloomustab ka loomakasvatajate teadlikust. Kui võrrelda – Lätis ja Leedus oli see vahepeal ainult 40%. Meil on kogu aeg süsteem arenenud,“ tõdes ta.
Väljakutsed ja tulevikuinvesteeringud
Tanel-Taavi Bulitko ei vaata tulevikku läbi roosade prillide. Tema hinnangul ei tähenda edukas minevik, et samamoodi saab jätkata ka tulevikus – vastupidi, pidevalt tuleb valmis olla muutusteks ja reageerida targalt, et ühistu püsiks arengus.
Üheks olulisemaks lähiaastate küsimuseks peab ta Kaunissaare ekspordikeskuse füüsilist võimekust. „Täna, kus üha tõsisemad loomataudid on taas Euroopa piirkonnas levimas, ei tehta enam loomade valikut farmides – kõik tuuakse kokku keskusesse. Loomad viibivad seal kuni kuu aega karantiinis, eriti töömahukas on periood, kui loomade müük on aktiivsem ehk siis sügisest kevadeni. Sellises tempos võib juhtuda, et pind jääb väikseks. See on reaalne vajadus, mida tuleb lähitulevikus lahendama hakata.“
Samal ajal näeb Bulitko vajadust tegeleda senisest tõsisemalt ka sõnniku väärindamisega. „Kaunissaarest tuleb väga väärtuslik tahke sõnnik, aga hetkel anname selle tasuta ära biogaasijaamale, sest lähikondsed teraviljakasvatajad seda lihtsalt ei soovi. Nendel on oma süsteemid – kas mineraalväetised või orgaanika tuleb mujalt, näiteks linnukasvatusest. Meie asukoht eeldab, et võiksime hakata tegelema komposteerimisega, et luua lisandväärtust ja vähendada jäätmeteket.“
Bulitko sõnul on oluline ja vältimatu ka Keava seemendusjaama pullifarmide rekonstrueerimine, eeskätt loomade heaolu parandamise eesmärgil. „Meie tõupullid on aja jooksul muutunud suuremaks – läbi aretuse on nad lihtsalt teiste mõõtmega loomad kui 20 aastat tagasi. See tähendab, et olemasolevad boksid ja laudatingimused ei ole enam piisavad. Me tahame anda neile paremad tingimused, aga see tähendab ulatuslikku rekonstrueerimist, mis omakorda vähendab tervikuna kohtade arvu. See on suur investeering, aga täiesti möödapääsmatu.“
Üheks oluliseks suunaks peab ta ka omafarmide arendamist, eriti seoses vasikate väärindamisega. „See, et me oleme harjunud vasikaid kohe pärast sündi Eestist välja viima, ei ole jätkusuutlik. Turuolukord näitab, et veiseliha on meil selgelt puudu ja sööta meil jagub. Kui hinnad oleksid stabiilsed, võiksime need loomad Eestis üles kasvatada – see oleks majanduslikult mõistlik ja ka eetiliselt vastuvõetavam.“
Bulitko ei jäta rõhutamata ka teadus- ja arendustöö olulisust. Tema sõnul ei piisa üksnes praktilisest tööst, kui teadmuspõhisus ei toeta arengut. „Tõuaretus ja loomakasvatus vajavad tohutult teadmisi. Kas me teeme neid projekte koos Eesti Maaülikooliga või mitte – küsimus on selles, et me ei saa eeldada, et keegi teine tuleb ja teeb selle meie eest ära. Meil endal peab olema visioon ja initsiatiiv. Kui me ei ole ise teenäitajad, jäämegi ootama. Saame küll ära kasutada ka üle maailma tulevaid teadmisi, kui omal maal saame olla peremehed ise ja tulevikuotsused on meie suunata,“ rõhutas ta.
Loomakasvatus vajab stabiilsust ja järelkasvu
„Kui loomakasvatusüksuses uksed kinni pannakse, siis sinna elu enam ei tule,“ ütleb Tanel-Taavi Bulitko otsekoheselt. See lihtne tõdemus peegeldab hästi sektori olemust – tegu on valdkonnaga, mis ei taastu kiiresti ega lihtsalt. Just seetõttu peab loomakasvatusel olema tugev ja stabiilne keskkond, kus tegutsemiseks on nii kindlust kui ka tulevikku. Selles osas saab riik palju ära teha, on Bulitko veendunud – kui vaid tahet oleks. Veisekasvatussektor on isevarustuse taseme poolest ainus loomakasvatuse valdkond, kus nii piima, kui veiseliha toodetakse rohkem, kui me ise suudame ära tarbida. See on väga oluline riigi majandusele, kui ka toidujulgeolekule, millest üha rohkem tänapäeval räägitakse.
Üheks suureks murekohaks peab ta ka SAPARD programmitoel alguse saanud investeeringuid meie uute farmide tekkele. „Need on nüüdseks üle 20 aasta vanad. Tehnoloogia amortiseerub ja hoolimata sellest, et farmid visuaalselt veel püsivad, vajavad nad juba ammu olulisi uuendusi. Aga kui tahad midagi teha, peab sul endal raha olema,“ tõdes ta.
Lisaks rahalisele survele on kasvamas ka halduskoormus. „Bürokraatia on läinud väga keeruliseks. On põllumehi, kes on loobunud PRIA toetusest, sest reeglid on nii ranged ja kui protsessi keskel tahad midagi muuta, siis seda lihtsalt ei saa. Riskid on liiga suured – trahvid, tähtaegade lõksud… see ei ole enam mõistlikult juhitav.“
Samas rõhutab Bulitko, et ei piisa ainult olemasolevate tegijate hoidmisest – sektor vajab ka tugevat järelkasvu. „Täna ei ole enam paljudel noortel maaeluga sidusust, kus lapsed saaksid igapäevaselt näha ja katsuda loomi. Kui noored kaugenevad maast ja loomadest, siis on neid hiljem väga raske tagasi tuua.“
Ta näeb siiski ka põhjust optimismiks: „Meil on tulnud väga tublisid noori Olustverest ja Järvamaa kutsehariduskeskusest. Kui neile anda võimalus kaasa mõelda, vastutada, otsustada – siis nad jäävad. Nad tahavad teha asju mõtestatult ja õigesti,“ lausus ta.
Bulitko usub, et loomakasvatusel on Eestis tulevikku, aga selle nimel peab teadlikult tööd tegema. „See ei ole romantiline valdkond. See on investeeringumahukas, teadmistepõhine ja kohati väga keeruline. Aga kui me ise ei hoia süsteemi elus ja ei too sinna uusi inimesi, siis ei hoia seda keegi teine meie eest,“ osutas ta.
Sektorit ühendav jõud
Tänaseks on Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistust kujunenud organisatsioon, mis ühendab suure osa Eesti veisekasvatussektorist. Tanel-Taavi Bulitko sõnul on piimakarjakasvatuses ETKÜ liikmelisus juba praktiliselt täielik. „Väga väikesed farmid võivad olla veel väljaspool, aga valdavosa piimakarja sektorist on meiega seotud. See annab meile tugeva esindusõiguse ja vastutuse kogu sektori ees,“ tunnistas ta.
Lihaveisekasvatuses nähakse samuti järjest kasvavat potentsiaali, kuigi liikmestruktuur erineb. „Paljud lihaveisekasvatajad on täna seotud meiega läbi kollektiivliikmelisuse, sest nende otseseks esindusorganisatsiooniks on Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. Samas kogu tõuaretustöö ja sellega kaasnevad suunad arutletakse läbi ühiselt. Huvi on tuntud isegi üle riigipiiri – mitmed Läti farmerid on uurinud, kas nad saaksid samuti meiega liituda. See näitab, et meie töö on nähtav ja hinnatud.“
Bulitko sõnul võeti organisatsiooni nimi – Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu –kasutusele 1998. aastal, kui hakati senisest selgemalt mõtlema kogu tõuloomakasvatussektori koondamisele ühe tugeva aretusorganisatsiooni alla. „Varem tegutsesid eraldi üksused, olid holsteini ja punase karja seemendusjaamad, olid tõulavad. Meil oli eraldi ka seakasvatajate aretusühistu, näiteks Eesti Peekoni tõugu sigade aretusühistu koos katsejaamaga, mis asus Kehtnas. Aga 90ndate lõpus nähti, et sektor vajab ühist tugevat struktuuri – sellist, mis looks sünergiat ega tekitaks sisekonkurentsi. Sellest sai alguse tänane ETKÜ.“
Ühistu praktilise aretustöö kõrval täidab katusorganisatsiooni rolli Eesti Tõuloomakasvatuse Liit (ETLL), mille fookus on laiema sektorihuvi esindamine. „ETLL tegeleb pigem loomakasvatuse üldise propageerimise, sektori tutvustamise ja vajadusel ka riigiga läbirääkimistega. Kui me oleme ühiselt laua taga, on see kõik koos ühise asja eest väljas olemise roll palju mõjusam. Just seetõttu on mõlema organisatsiooni olemasolu ja rollide jaotus oluline,“ selgitas Bulitko, kes on ka ETLL juht.
Tanel-Taavi Bulitko töö ei ole pelgalt amet – see on teenimine. Teenimine sektori, loomade ja tuleviku nimel.
Artikkel ilmus lühendatud kujul Postmehe septembri erilehes “Silmapistev põllumajandus”. Tanel-Taavi Bulitkot usutles Juuli Nemvalts.