Kuigi legendaarset Leino Vessartit, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esimest presidenti, teati kui limusiinitõu Eesti toojat, siis vastupidiselt eeldusele ei alga Eesti lihaveisekasvatuse lugu limusiinitõuga, vaid nõukogudeaegsete herefordidega. Leino Vessart meenutab lihaveisesektori loomist ja tõdeb, et esimesed lihaveised toodi Eestisse juba 1978. aastal – peamiselt Kasahstanist, Valgevenest ja Orenburgist. „Aga need olid küllalt viletsate tõuomadustega,“ lausub Vessart. Ettevõtted ja sovhoosid, nagu Silikaat ja Haapsalu KEK, said kohustuseks neid kasvatada. Nõukogude aja lõpuks oli Eestis umbes 2000 herefordi, millest 700–800 erastasid tulevased talunikud: Tõnu Kriisa, Ere-Kai Lotta, Urmas Sepp, Aarne Tamm, Üllar Neemrand ja mitmed Saaremaa kasvatajad.
Raskustele vaatamata suuremaks
1992. aastal loodi Tallinna lihakombinaadi juurde lihaühistu Harama, mille eesmärk oli tugevdada lihatootjate koostööd ja hiljem erastada lihakombinaat. Ühistu tegevuse käigus külastati Rootsi ja Soome lihatootmisettevõtteid ja farme. Just seal, seistes nuumpullide aia ääres, tabas Vessart äratundmine: „Ma polnud elus niisuguseid liha mägesid veel näinud. Mõtlesin, et kui Põhjamaades saadakse sellega hakkama, miks siis meil ei saa?“ See hetk sai tema edasise töö sihiks.
Pärast Harama tegevuse lõppemist 1994. aastal algas uus etapp, kui Kaiu kolhoosi erastamise käigus jäi lagunenud karjamõis huvilisteta. Vessart nägi seal võimalust: „Sõitsin tihti mööda ja vaatasin, et siia saaks ühe lihaveisekasvatuse talu teha,“ räägib ta Karitsu Rantšo sünnist. Koos 10 inimesega erastati koht, kuid veiseid polnud. Kolm projekti puhtatõuliste veiste ostuks kukkusid läbi – Soome-Eesti abiprogrammi toona riiki ei toetanud. Lõpuks pöörduti panga poole, et laenurahaga loomi osta. „Panime kõik panti, mis meil oli – hooned olid ka arvele võetud, isegi välikemmerg läks pandiks,“ muigab ta. Laenuraha käes, toodi 1995. aastal Soomest esimene limusiinipull ja kolm lehmikut. Paralleelselt alustati ristamist ja vasikate üleskasvatamist. Lisaks hakati Karitsus korraldama õppepäevi, kuhu kutsuti lektoriteks soomlased Jantunenid ja Antti Herlin. Eestis oli Vessarti sõnul lihaveisekasvatusega kursis vaid Aigar Suurmaa, herefordi klubi esimees. „Ta oli suurepärane lektor ja aktiivne abiline lihaveisekasvatuse sektori arendamisel,“ meenutab Vessart. „Seda aega võib nimetada organiseeritud lihaveisekasvatuse alguseks Eesti Vabariigis,“ lisab ta.
Esimesed Eestis sündinud limusiinipullid – Leopold, Luur, Markii ja teised – tulid Karitsust. Kohalikud kasvatajad imetlesid loomi, tahtsid järglasi osta, kuid Karitsu karja täienduseks hoiti loomi endale. „Meil oli tarvis neid oma karja täienduseks,“ põhjendab Vessart. Pulle ja ristandeid siiski müüdi, ja paljud lihaveisekasvatajad said oma loomakasvatuse alguse just sealt.
Seltsi sünd: Kaiu rahvamajast riikliku aretuseni
Vaatamata sellele, et lihaveisekasvatus oli 2000. aastate alguses Eestis alles kujunemas, oli Vessart üks neist, kes nägi vajadust ühendada kasvatajad ja anda sektorile selge suund. Tõuaretuse kohustus oli toona riiklikult antud Eesti Punase Karja aretusühistule, kuid lihaveisekasvatajate hääl ei olnud veel koondunud. Aprillis 2000 kogunes Tartusse üle 50 kasvataja, et arutada seltsi loomist. „Kõik olid muidugi selle poolt, aga selts jäi seekord moodustamata, kuna oli vaja asja ette valmistada,“ meenutab Vessart. Nii koguneti 21. juulil 2000. aastal uuesti, seekord Kaiu rahvamajja, kus selts lõpuks asutati. Vessarti sõnul oli kadunud Tõnis Soonets, Punase Karja juhatuse esimees, üks olulisemaid seltsi loomise toetajaid. Seltsi loomise ajaks hinnati lihaveiste arvu umbes 3000 ringis ja seda koos ristanditega. „Kui ma 2011. aastal presidendiameti üle andsin, oli loomi juba 44 697,“ ütleb ta uhkusevarjundiga hääles.
Seltsi loomisega algas süsteemne töö: koolitused, oksjonid, õppepäevad, piirkondlikud talupäevad ja välisreisid. „Aega molutamiseks polnud – need olid lihaveisekasvatuse rajamise ja lootuse aastad,“ ütleb Vessart. Tema sõnul oli see ka õppimise aeg, kus iga samm tuli ise läbi proovida ja kogukonnaga jagada. „Väga palju inimesi ja asutusi tuli abiks – ma ei jõua neid kõiki üles lugeda, aga südamest tänan kõiki, kes sel ajal kaasa aitasid. Üks nendest oli Šveitsi lihaveisekasvatuse suurkuju Ivo Wegmann, kes 2002. aastal külastas Karitsu Rantšot koos Tanel Bulitko ja Kaul Nurmega. Tulemuseks oli see, et 2003. aasta märtsis olime juba oma delegatsiooniga Šveitsis tema korraldatud õppepäevadel. Saime nii-öelda akna Euroopasse.“
Limusiin – tuleviku tõug, mis sobis Eestile
Kui Leino Vessart otsis lihaveisetõugu, mis sobiks Eesti oludesse ja looks tugeva aretusbaasi, jäi valik limusiini kasuks. „Et me hakkasime just limusiinitõugu veiseid ostma, on tegelikult Soome lihaveisekasvatajate teene,“ ütleb Vessart. Soomes käidi korduvalt loomi vaatamas ja limusiin jättis sügava mulje: „See on kuulus prantsuse tõug, mis on levinud paljudes maailma riikides ja seda nimetati tuleviku tõuks.“
Valik ei sündinud pelgalt esteetilistel või emotsionaalsetel põhjustel – see oli kaalutletud otsus, mis lähtus tõu aretuslikest omadustest ja sektori vajadusest. Vessarti sõnul on limusiinitõul mitmeid eeliseid: hea kehaehitus, madal rasvasus, tõhus söödakasutus ja sobivus ristamiseks. „Ta on peenemate kontidega, tapasaagis võib-olla isegi 65 protsenti,“ selgitab ta. Limusiini kasuks rääkis toona ka see, et tõu populaarsus oli rahvusvaheliselt tõestatud. Prantsusmaal oli limusiin arvukuselt teisel kohal, Taanis ja Leedus esimesel. Soome tõi tõu sisse juba 1979. aastal ja seal oli limusiin kolmandal kohal. Eesti jaoks tähendas see, et valik ei olnud katse ega risk, vaid liitumine tõestatud praktikaga.
Puhtatõulisus kui aretuse alus
Eestisse hakati tooma ka teisi häid tõuge – aberdiin-angus, heleakviteen, šarolee, simmental jne. Aastaks 2011 oli Eestis juba 11 tõugu.
„Mis on lihaveise eelis piimaveise ees liha tootmise võtmes?“ küsib Vessart retooriliselt. „On just see suurem lihakus, suurem liha väljatuleku protsent.“ Ristanditest ei saa tema sõnul kunagi täpselt hinnata liha kvaliteeti ega aretusväärtust. Puhtatõulisi karju oli väga vaja – puhtatõuliste loomade arv ei olnud pelgalt statistika – see oli sektori usaldusväärsuse mõõdupuu. Vessarti sõnul oli see „edu küsimus“. Ristamine võtab aega: neljas põlvkond alles on puhtatõuline. Seetõttu oli impordi kaudu puhta tõu toomine mitte ainult kiirem tee, vaid ka strateegiliselt vältimatu.
Toetuste läbimurre: visadus, poliitika ja Musjöö pilt
Lihaveisekasvatuse algusaastatel ei olnud riiklik tugi iseenesestmõistetav. Vessart meenutab, et esimesed projektid puhtatõuliste loomade ostuks lükati tagasi. „Taotluses hakkasime 50-st loomast pihta, aga siis vähendasime kogu aeg koguseid – kuid ikkagi ei saanud toona raha,“ räägib ta. Tagasilöök ei olnud pelgalt bürokraatlik – see oli sektori usaldamatuse märk. Muutus tuli siis, kui põllumajandusministriks sai Ivari Padar. Vessart ja seltsi juhatus – Vallo Kruusimägi, Aigar Suurmaa ja Vessart ise – käisid ministri juures kohtumas. „Padari juures käik lõppes sellega, et ta saatis delegatsiooni siia Karitsusse,“ meenutab Vessart. Delegatsiooni eesotsas oli Ago Kööp, kes oli varem tagasilükatud projekti menetlenud. Kohtumine Karitsus muutis suhtumist. Tänutäheks kinkis Vessart Ago Kööpile raamitud foto Musjööst – teisest Soomest toodud limusiinipullist, kes seisis Matsalu rannas puhta rohu sees. „See oli selle eest, et ta nüüd siis ikka ka tunnistas meie lihaveise kasvatust,“ räägib Vessart.
Kuid tunnustus ei jäänud pelgalt sümboolseks. Aastatel 2002, 2003 ja 2004 eraldati seltsile aretusühistu kaudu kolm aastat järjest kaks miljonit Eesti krooni. „See oli tõuloomade ostuks ja me saime selles suhtes, nagu öeldakse, otsa tahti,“ lausub ta. Esimesel aastal toodi 138 looma – see oli sektori esimene tõsine riiklikult toetatud tõuimport. Toetusrahade suunamine toimus läbimõeldult ja eesmärgipäraselt. Leino Vessarti sõnul oli seltsi juhatusel selge arusaam, et tõuloomad peavad jõudma farmidesse, kus nendega jätkatakse sihipärast aretustööd. „Oluline oli, et loomad ei jääks lihtsalt karja seisma, vaid läheksid kasvatajatele, kes neid edasi arendavad,“ selgitab ta. Toetuse mudel oli tasakaalus: kasvataja tasus ise poole looma hinnast, ülejäänu kaeti riikliku toetusega. Selline lähenemine tagas, et iga toetatud loom oli investeering sektori tulevikku. Esimesed loomad toodi Ungarist – Soome jäi vahepeal hullu lehma tõve tõttu suletuks. Hiljem lisandus Rootsi. Lisaks käivitusid ka KIK-i projektid, mis aitasid tuua loomi karjatama ka looduskaitselistele aladele. „See oli tõesti juba niisugune hea tunne, et asi hakkab liikuma,“ ütleb Vessart. Toetuste läbimurre ei olnud pelgalt rahaline – sektorit tunnustati ka riiklikul tasandil.
Turuleminek ja hinna kujundamine: Rakvere koostöö algus
Kui esimesed limusiinid olid Karitsus üles kasvatatud ja sektor hakkas hoogu koguma, kerkis esile järgmine küsimus: kuhu ja kuidas müüa? Vessart meenutab, et alguses ei olnud lihaveistele eraldi turgu. „Meil ei olnud ju mingit kohta, kuhu neid loomi müüa – piimaveised läksid lihakombinaati, aga lihaveistega oli keerulisem,“ räägib ta. Lahendus tuli Rakvere lihakombinaadi kaudu. Vessart võttis ühendust ja algas koostöö, mis kujunes sektori jaoks määravaks. „Meil oli vaja, et keegi võtaks need loomad vastu ja maksaks nende eest ka väärilist hinda,“ ütleb ta. Esimesed kokkulepped sündisid, kuid hindade osas tuli pidada tõsiseid läbirääkimisi.
„Me pidime ikka minema ja tõestama – et see ei ole piimaveise rümp, see on lihaveis, ja selle eest peab maksma rohkem,“ selgitab Vessart. Ja viimaks, 2006. aastal tõi Rakvere turule lihaveise lihast tooted. Lihaveiste varumiseks sõlmiti kolmepoolne leping Rakvere Lihakombinaadi, Lihaveisekasvatajate Seltsi ja Estonian ACB Vianco vahel. See oli oluline samm, mis eristas lihaveisekasvatust senisest süsteemist. Turule tulek ei olnud pelgalt majanduslik küsimus – see oli sektori tunnustamise ja identiteedi kujunemise hetk. „Kui sa saad oma looma müüdud ja saad selle eest väärilise hinna, siis on see kasvatajale motivatsioon,“ ütleb Vessart. Rakvere, seltsi ja Vianco koostöö andis selle motivatsiooni paljudele.
Seltsi töö: talupäevad, oksjonid ja rahvusvaheline haare
Kui selts oli loodud ja esimesed toetused saadud, algas sisuline töö, mis andis lihaveisekasvatusele Eestis uue mõõtme. Leino Vessart rõhutab, et tegevus ei piirdunud pelgalt juhatuse koosolekutega – fookus oli kasvatajate kaasamisel ja teadmiste jagamisel. „Meil oli vaja, et inimesed saaksid näha, õppida ja enda tegemisi teiste kasvatajatega võrrelda,“ ütleb ta.
Korraldati piirkondlikke õppepäevi ja laiendatud juhatuse koosolekuid, kus kasvatajad avasid oma farmid ja jagasid kogemusi. „Need olid väga populaarsed – inimesed tulid kohale, vaatasid loomi, küsisid, õppisid,“ meenutab Vessart. Nendest päevadest kujunesid sektori sisemised kohtumispaigad, kus loodi kontakte ja jagati praktilisi teadmisi. Oksjonid said samuti oluliseks tööriistaks. „Meil oli vaja, et loomad liiguksid – et kasvatajad saaksid juurde ja et aretusmaterjal leviks,“ selgitab Vessart. Oksjonid toimusid regulaarselt ja nende kaudu jõudsid limusiinid paljudesse Eesti farmidesse.
Rahvusvahelised kontaktid olid seltsi töö lahutamatu osa. Käidi Soomes, Rootsis, Ungaris, Šveitsis, Iirimaal, Šotimaal ja Prantsusmaal – vaadati, kuidas teised riigid lihaveisekasvatust korraldavad. „Me ei tahtnud jääda omaette – oli vaja näha, kuhu maailm liigub,“ ütleb Vessart. Välisreisid ei olnud pelgalt inspiratsiooni saamiseks, vaid tõid kaasa ka uusi aretusliine ja teadmisi, mis aitasid Eesti sektoril kiiremini areneda. Seltsi töö ei olnud ainult organisatsiooniline – see oli sektori kujundamine praktilise koostöö, teadmiste jagamise ja rahvusvahelise haarde kaudu.
Killustunud toetus ja bürokraatia: sektor vajab selgust
Kuigi lihaveisekasvatus on Eestis aastatega arenenud, ei varja Leino Vessart oma kriitikat tänase süsteemi suhtes. Tema sõnul on toetuste jagamine muutunud killustunuks ja bürokraatlikuks. „Toetusi on küll, aga neid on nii palju erinevaid, et kasvataja ei saa enam aru, kust mida küsida,“ ütleb ta. Selge ja ühtne süsteem on tema hinnangul kadunud.
„Kasvataja tahab looma kasvatada, mitte istuda arvuti taga ja täita tabeleid,“ ütleb Vessart. Tema hinnangul vajab sektor selget fookust: toetused peaksid olema suunatud aretusele, karja arendamisele ja kvaliteetse liha tootmisele. „Kui see kõik killustub, siis kaob ka motivatsioon.“
Vessarti sõnul on lihaveisekasvatusel Eestis potentsiaali, aga selle realiseerimiseks on vaja poliitilist tahet ja sektori sisulist mõistmist. „See ei ole ainult loomade kasvatamine – see on osa maaelust, osa toidujulgeolekust ja osa kultuurist,“ ütleb ta. Tema sõnum on selge: sektor vajab selgust, mitte segadust. Vessart ei tee saladust, et tänase toetussüsteemiga ei saa rahule jääda. Tema hinnangul on toetuste suunamine ja jagamine läinud äriringkondade mõju alla. Seal, kus liigub rohkem raha, sinna lähevad ka toetused. Maaelu säilitamine ei huvita enam kedagi. Vähe rahvast – vähe hääli. Selle asemel, et kindlustada oma riigi toidujulgeolek põhiliste toiduainetega, toetame toetustega eksporti.
Tema sõnul ei ole asi ainult rahas, vaid selles, et sektorit ei peeta piisavalt oluliseks. „Kui tahame, et Eestis oleks oma liha, siis tuleb ka lihaveisekasvatust toetada. Muidu jääme sõltuma sellest, mis kuskilt sisse tuuakse,“ ütleb Vessart. Tema jaoks on see toidujulgeoleku küsimus – mitte pelgalt põllumajanduse haru. Vessart rõhutab, et lihaveisekasvatus ei püsi ainult entusiasmi peal. „Kui toetust ei ole, siis ei ole ka kindlust, et inimene julgeb karja suurendada või uusi loomi osta. See on vastutusrikas töö – ja ilma selge toeta ei hakka keegi seda niisama tegema,“ ütleb ta. Tema hinnangul vajab sektor selget suunda ja riiklikku tunnustust. „Kui me tahame, et Eesti toit oleks Eesti oma, siis tuleb ka lihaveisele koht teha.“
Vessarti pärand ja vaade tulevikule: „Sada tuhat lihaveist ei ole ulme“
Aastal 2000, kui Eesti Lihaveisekasvatajate Selts loodi, hinnati lihaveiste arvu Eestis umbes 3000 ringis. Kui Leino Vessart 2011. aastal presidendiameti üle andis, oli loomi juba 44 697. See kasv ei olnud juhuslik – see oli aastatepikkuse töö, koostöö ja visiooni tulemus. Tänast sektorit vaatab Vessart rahulikult, aga kriitilise pilguga. „See, mis praegu toimub, ei vasta sellele visioonile, mis meil kunagi oli – sada tuhat lihaveist Eestis ei ole ulme, aga praegu ei liigu asi sinnapoole,“ ütleb ta. Tema sõnul on muutused aeglased – uusi tegijaid tuleb vähe juurde ja arengut piirab selge riikliku suuna puudumine.
Veel valutab Vessart südant keskkonnaprobleemide pärast ja ütleb, et kiskjaid on palju metsadesse siginenud. „Hundid teevad kurja – kahjunumbrid on väga suured. Praegu töötab, koos lamba- ja kitsekasvatajatega, umbes kümme farmerit huntide „söötmiseks”,“ osutab ta. Vessarti sõnul tuleks jätta farmerite lollitamine ja raha kulutamine nn hundikindlate aedade ehitamiseks. „Ma ei usu, et on nii rumalat inimest, kes tõeliselt usub, et aed hunti peab. Meie hundid ei vaja kaitset – hunt kaitseb ennast ise, hävitades kõik elava oma teel. Hunt vajab ohjamist ja sellega pole meie ametimehed hakkama saanud. See tekitab viha ja meeleheidet. Selle rumaluse ja käpardlikkuse tulemused tulevikus on katastroofilised,“ tõdeb ta.
Seltsi praeguseid tegemisi hindab Vessart heaks, eriti tõuaretuse osas. „Tõuaretus on hästi korraldatud – seal tehakse tõesti head tööd,“ ütleb ta. Tema jaoks on see sektori selgroog: ilma aretuseta ei ole arengut, ei ole kvaliteeti, ei ole usaldust. Ka pullide testimine ja oksjonid lähevad edukalt.
Noortele, kes mõtlevad maaelu ja põllumajanduse peale, ei taha Leino Vessart kergekäeliselt nõu anda. „See on väga raske küsimus ja minu eas oleks ma selles osas ettevaatlik,“ ütleb ta. Elu on tema sõnul muutunud pöörase kiirusega ja inimene on justkui sünnist surmani ärivankri ette rakendatud. „Kohusetunne ja ausameelsus – ma ei loe neid enam suurt kuskilt välja,“ lisab ta mõtlikult. Ometi jääb tal üks soovitus: „Kes tahab tegeleda põllumajandusega, peab olema väga visa, järjekindel ja töökas. Muidu ei toimi.“
Leino Vessarti juures käis mälestusi kuulamas Juuli Nemvalts.
Hea teada: Lihaveisekasvatus Eestis
Fotod: J. Nemvalts