Vseviov alustas kõnet mõttekäiguga, et kindlustunnet ei pea otsima kusagilt kaugelt, vaid omaenda loost. „Meie kõige kindlam kindlustunde allikas on meie enda Eesti lugu,“ ütles ta. „See lugu ütleb meile, et absoluutselt kõik on võimalik.“
Ta meenutas, kuidas Eesti 20. sajandi jooksul mitu korda tegi näiliselt võimatu ära – esmalt riigi loomisega, seejärel iseseisvuse taastamisega ja pöördumisega tagasi Euroopasse. „Toona lõime endale riigi, mis oli sajandeid olnud vaid unistus. Pärast okupatsioone tulime 1991. aastal uuesti tagasi ajal, mil suur osa maailmast ei pidanud seda veel mõni kuu varem võimalikuks,“ tõdes Vseviov.
Paraku on samas loos alati sees ka hoiatus. „Seesama meie lugu tähendab ka seda, et miski pole kindel,“ rõhutas ta. 1930. aastate lõpus oli Eesti hästi integreeritud rahvusvahelisse ellu: Rahvasteliit, regionaalne koostöö, uuenenud kaitsevõime. „Ja ometi muutus see kindlustunne üleöö. Rahvusvaheline keskkond muutus ja meie saatus otsustati meist sõltumatult,“ sõnas ta, viidates 1939. aasta paktidele ja sellele järgnenud okupatsioonidele.
Sellest kogemusest sündis Eesti strateegiline otsus pärast taasiseseisvumist siduda end võimalikult tihedalt Läänega. „Saime aru, et mittevõitlemine ei ole turvalisem variant. Vaikne allaandmine ei taganud meile turvalisust. Seepärast sidusime end NATO, Euroopa Liidu, euroala ja kõigi muude institutsioonidega – mitte staatuse pärast, vaid et 20. sajandi katkestus ei korduks,“ selgitas Vseviov.
Tehnoloogiline murrang ja nihkuv maailmakord
Kantsler tõi välja kolm suurt muutust, mis kujundavad Eesti ja ka põllumajanduse tulevikku. Esimene neist on tehnoloogiline revolutsioon. Vseviovi sõnul meenutab tänane muutuste tempo 19. sajandi industrialiseerimist, mis raputas läbi kogu ühiskonnakorralduse.
„Tehnoloogia muutis siis seda, kuidas inimesed suhtlevad, kus nad elavad, kuidas nad tööd teevad. Sama toimub praegu,“ ütles ta. „Sotsiaalmeedia ja uued platvormid on nihutanud usaldust klassikaliste institutsioonide: ekspertide, ajakirjanduse, poliitika suhtes. Kuidas see lõpuks välja kukub, ei tea keegi.“
Teine suur muutus puudutab maailmakorda – reegleid ja organisatsioone, mis on seni hoidnud riikidevahelist suhtlemist mingites raamides. Pärast Teist maailmasõda loodud süsteem tugines Vseviovi sõnul Lääne, eriti Ameerika Ühendriikide jõul ja otsusekindlusel. Nüüd on jõujooned muutumas.
„Maailm 2025. aastal ei ole enam see, mille jaoks ÜRO ja NATO loodi,“ märkis ta. Esile on tõusnud uued jõud, nagu India ja Brasiilia, kes õigustatult küsivad, miks neid ei olnud nende reeglite loomise juures. Samal ajal küsitakse üha enam, kas Lääs suudab ja mis veel olulisem, kas Lääs tahab senist maailmakorda koos hoida.
„On peaaegu kindel, et 25–50 aasta pärast on maailmakord teistsugune. Küsimus on, kas see muutus tuleb rahulike läbirääkimiste kaudu või läbi mõne järjekordse kataklüsmi,“ hoiatas Vseviov.
Ukraina sõda kui Eesti tuleviku eksam
Kolmandaks keskendus Vseviov Venemaa täiemahulisele sõjale Ukraina vastu, nimetades seda eksistentsiaalseks küsimuseks kogu Euroopale ja eriti Eestile. Ta rõhutas, et Moskva eesmärk ei piirdu Ukraina alade hõivamisega.
„Need eesmärgid on suunatud kogu Euroopa julgeolekukorra ümberkirjutamisele. Tahetakse taastada mõjusfääride mõtlemine, kus Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel on vaid piiratud suveräänsus,“ kirjeldas ta. Sellises mudelis võivad riigid olla küll formaalselt iseseisvad, kuid ei otsusta ise oma julgeolekupoliitika üle.
Seepärast ei ole Eesti toetus Ukrainale ainult solidaarsusküsimus. „Kui Eesti seisab vankumatult Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse eest, ei tee me seda esmajoones mures Ukraina piiride, vaid oma piiride pärast,“ rõhutas Vseviov. Ukraina kaotus või poolik „rahu“ kinnistaks arusaama, et jõuga piire nihutada on teatud tingimustel lubatav – ja see oleks otsene oht Eestile.
Vseviovi sõnul ei tohi viga teha ka päeva „pärast võitu“. Sama palju kui Ukrainale relvi ja raha, on vaja talle pakkuda turvalist raamistikku pikemaks ajaks. „Et Ukraina saaks püsti jääda, vajab ta poliitilist, julgeoleku- ja majandusraamistikku aastateks, võib-olla aastakümneteks. Selle raamistikku nimi on meil tegelikult olemas – NATO ja Euroopa Liit,“ ütles kantsler.
Ent nende uute raamistikute kujundamisel ei ole enam võimalik eeldada, et keegi teine – Ameerika või „Lääs üldiselt“ – teeb töö meie eest ära. „Esimest korda 80 aasta jooksul ei kirjuta Ameerika Ühendriigid seda lugu meie eest valmis. Me peame ise laua taha tulema, ise oma mõtted välja ütlema, ise vastutuse võtma,“ sõnas Vseviov.
Siit jõudis ta tagasi Eesti ja põllumeeste juurde. Väike riik saab tema sõnul oma positsiooni hoida ainult siis, kui tal on selge arusaamine, mida ta tahab – ning julgus see ka välja öelda. „Halb uudis on, et julge on alguses alati üksi. Hea uudis on, et keegi teine ei ole meist targem ega julgem. Kõik otsivad praegu uusi vastuseid,“ julgustas ta.
Kõne lõpetuseks kutsus Vseviov ammutama enesekindlust just Eesti loost, nii meie imekspandavast tõusust kui rasketest eksimustest. „Aja eest ära peita ei ole võimalik. Järelikult kas kujundame seda tulevikku ise või laseme kellelgi teisel seda teha,“ ütles ta. „Ammutagem see enesekindlus omaenda loost, teistest seda meile keegi niikuinii ei too. Ja siis – jõudu tööle.“