Jane Mättiku jaoks ei ole juhtimine kunagi olnud eraldiseisev tegevus – see on olnud loomulik osa igapäevasest töökorraldusest, mis käib käsikäes farmi, pere ja kogu sektoriga. „See, et seltsi töö kõrvalt oleks mu oma farmis kõik vajalikud tegemised tehtud õigeaegselt ja nii hästi, kui ma ise tahan, on olnud korralduslikult väga aja- ja töömahukas ning stressirohke,“ kommenteerib ta erinevate rollide samaaegset täitmist.
Suurem vaade
Seltsi otsustes on ta hoidnud fookust kogu valdkonnal, mitte üksikutel huvirühmadel.
„Rääkida tuleb kõikide eest võrdselt,“ rõhutab ta. „Meie seltsis ei ole ainult puhtatõuliste loomade aretajaid või jõudluskontrollis osalejaid. Iga otsus peab arvestama kogu lihaveisekasvatajate spektrit.“
Kui jutt läheb koostööle, muutub tema hääl tõsiseks. „Tahaks näha rohkem usaldust ja kuulamist. Meil on ikka liiga palju neid, kes mõtlevad vaid enda rahakotist lähtuvalt. Sellepärast ongi sisulist koostööd ja ühistuid vähe. Iga senisest kokkuleppest suurem kellegi teise pakkumine võib ajendada poolt vahetama,“ ütleb ta. „Isegi türklased on öelnud: miks teie inimeste sõna ei pea?“
Mättiku sõnul tehakse liiga palju otsuseid lühiajalise kasu ja isiklike huvide põhjal, vaatamata kaugemale tulevikku ja oskamata näha suuremat ühist kasu pikaajaliste eesmärkide saavutamisel. Ühe generatsiooni üleskasvatamine müügiküpseks toodanguks on lihaveisekasvatuses nii pika vinnaga ja suure kuluga protsess, et siin ei tohiks endale mitte üheski etapis lubada käega löömist või eesmärkidest kõrvale kaldumist. Mättiku hinnangul sünnib sektori tugevus ainult koostööst, eesmärgistatud tegevustest ja sirgest seljast. „Kui tahame midagi püsivat ehitada, peame õppima tegema koos, mitte üksteise vastu, ning õppima üksteise, mitte enda vigadest,“ tõdeb ta.
Teadlik aretus ja teadlik klient
Kuna lihaveisekasvataja peamine müügiartikkel – lähtuvalt farmide struktuurist ja võimalustest – on seni olnud nuumaveised, siis mõjutas veiste ristamist asjaolu, et varasemalt eelistasid kõik kokkuostjad suuremaid tõuge. Hinnavahed olid selgelt välja kujunenud: šarolee ja limusiin olid alati eelistatumad ja kõrgemalt hinnatud, mis omakorda tingis selle, et paljud kasvatajad tegid ristamisi turuootuste, mitte aretusloogika järgi. „Ristandeid hakati tegema selle järgi, kelle eest rohkem maksti, mitte läbimõeldud skeemide alusel,“ osutab Mättik.
Viimastel aastatel on ta rõõmuga näinud, et nii nuuma- kui tapaveiste eksporditurul on varasemast enam hakatud hindama ka väiksema tüübiga tõuge, nagu aberdiin-angus ja hereford. „Kui varem domineerisid šarolee ja limusiin kui suurte koguste liha tootjad, siis nüüd on aina enam hakatud hindama ka lõpptoote marmorsust ja liha kvaliteeti ning Euroopasse on hakanud jõudma suurtes veisekasvatusriikides välja kujunenud lihatarbimiskultuur. Sama lugu on ka kohalikul lihaturul – teadlikud tarbijad oskavad hinnata ja nõuavad üha enam kvaliteetliha.
„Siin on suurt rolli mänginud nii seltsi liikmetest otseturustajad, kes oskavad toota head liha ning vastutavad ise iga müüdud tüki kvaliteedi eest, kui ka Liivimaa Lihaveise pikaajaline teavitustöö,“ lisab ta.
Poliitiline suhtumine ja vale signaal
Üheks suuremaks probleemiks peab Mättik seda, et riiklikul tasandil ei tajuta siiski veel lihaveisekasvatuse tegelikku sisu ja olulisust meie põllumajandusmaastikul. „Me ei ole suutnud viia ametnikele kohale mõistmist, et hoolimata sellest, et lihaveist ei pea lüpsma, ei tähenda see, et tal puuduks esmatarbevajadused heaolu tagamiseks ning elatustarbenormid söödavajaduse katmiseks.“
Selline arusaam on tema sõnul mõjutanud ka erinevate toetuste jagamist.
„Kui toetusmeetmed on kujundatud nii, et need annavad mõnele sektorile konkurentsieelise teiste ees ning rahalise lisapuhvri, mis aitab keerulises olukorras tootmiskahjusid kanda, ja lihaveisekasvatus sinna jätkuvalt ei mahu, siis on midagi valesti,“ põrutab Mättik.
Ta toob näiteks karjatamistoetuse, mis varem kehtis lihaveistele, kuid suunati hiljem piimaveistele. „Põhjendus oli, et lihaveiseid karjatatakse niikuinii. See näitab, et karjatamist kui tegevust ja selle vajalikkust ei osata piisavalt tunnustada.“ Tema hinnangul vajab ka see sektor selget ja sihipärast tuge. „Karjatamine ei toimu iseenesest – see eeldab planeerimist, taristut ja tööjõudu ning aega, mis kõik on seotud kuludega,“ rõhutab ta. Kurb-irooniline on siinjuures asjaolu, et piimaveiseid meil tänapäeval ju enamasti ei karjatata – just sel põhjusel, et see on kulukas, töömahukas ja majanduslikult ebaefektiivne. „Millegipärast aga peetakse lihaveiste puhul kõigi nende miinuste katmist omast taskust täiesti enesestmõistetavaks.“
Lihaveis mulla hoidjana
Mättik rõhutab, et lihaveisesektori taastumist ei saa vaadata eraldiseisva ja iseenesest juhtuvana – vaja on võrdset kohtlemist teiste põllumajandusharudega. „Kõik sektorid annavad oma panuse nii toidutootmisse, tööhõivesse kui maksude maksmisse ning nad kõik vajavad tuge, mis lähtuks sektori eripärast ja konkurentsivõimest teistega võrreldes,“ on ta resoluutne.
Ta leiab, et toidujulgeolek ja isevarustatus eeldavad mitmekesist tootmist, mitte „ühte korvi pandud mune“, kus 20% põllumajandustootjatest vastutab 80% toidu tootmise eest. „See näitab ilmekalt vaid suuri ohte mitmel tasandil, mitte kindlust – sh ka toidu hinnas.“ Just seetõttu võiksid MAK-i uue perioodi toetused ja keskkonnaeesmärgid soodustada nende tootjate tegevust, kes hoiavad Eesti looduslikku tasakaalu ning pakuvad reaalselt tasakaalustatud keskkonna- ja mullasõbralikke tootmispraktikaid.
„Näiteks täna on riigil kohustus säilitada erinevaid väärtuslikke rohumaid ja ka teravilja külvikorras on lühiajalised rohumaad asendamatud. Kui me seoksime selle tingimuse täitmise just karjatamise ja loomadega, siis lööksime mitu kärbest ühe hoobiga: vähendame masinatega purustamisel tekkivat keskkonnasaastet, võidame juurde maid, millelt väärindada rohumass kvaliteetseks loomseks proteiiniks. Samaaegselt toidame mullaelustikku ja suurendame orgaanilise aine sisaldust. Ka hoiame nii maastikud liigendatuna ja ühtaegu avatuna, tagame soodsa elukeskkonna lindudele ja putukatele,“ loetleb Mättik karjatamise kasutegureid. „Just see on koht, kus riik saab sektorit päriselt aidata ning tekib win-win-situatsioon: päästame karjatavate loomade arvukuse langustrendist ja toetame keskkonnasõbralikke praktikaid.“
Hea näitena toob ta Mäemõisa taastava põllumajanduse projekti, kus lühiajalistel rohumaadel toimub sihipärane karjatamine. „See on pioneerprojekt, mille sarnaseid koostöövorme võiks olla oluliselt rohkem.“ Ta lisab, et rohumaade kasutamata potentsiaal on suur. „Kui teha kiire arvutus, kui palju loomi oleks vaja juurde, et katta kliimaeesmärkides seatud eesmärk mineraalväetiste vähendamiseks ja katta see tahesõnnikuga, siis see number on vähemalt 150 000.“ Sõnniku komposteerimine võtab aega ja selle tootmine toimub nihkega. „Samal ajal oleks neile veistele ka piisavalt turgu – nii liha- kui aretusloomadena, sest mõlemad turud on hetkel üsna vaakumis. Lisaks oleks meie lettidel rohkem kodumaist kvaliteetliha ja toimiv, keskkonnasäästlik sõnnikumajandus. Hetkel ei ole selliste praktikate hindamist ja toetamist kahjuks veel näha,“ on ta murelik.
Innovatsioon ja talupojatarkus
Mättiku arvates ei ole lihaveisekasvatus valdkond, kus tehnoloogilised uuendused üksi lahendusi toovad. „Kõik räägivad innovatsioonist – ja selle eest ollakse valmis kinnisilmi maksma erinevaid toetusi. Mina olen aga ammu seisukohal, et vanad head, lihtsad ja mõistuspärased praktikad, nn talupojatarkus, lihtsus ja enda nutikus on tihti parimad abivahendid.“ Ta usub, et oluline on mõista, millised tingimused tagavad looma heaolu ja kuidas seda saavutada võimalikult lihtsate praktikatega. „Meil on juba väga nutikas „masin“ olemas – see niidab, väetab ja toodab liha üheaegselt,“ naerab ta. „Mis sa veel oskad tahta?“
Kuigi ta peab mõistust tähtsamaks kui tehnikavidinaid, ei välista ta teaduspõhiseid katseid. „Aretuse poole pealt oleme teinud erinevaid projekte, kuna selleks saab rahastust taotleda – mitte lihtsalt sellepärast, et „raha antakse“, vaid et luua päriselt uut väärtust kohas, mille tasuvus on pikaajaline ning mille puhul loomaomanikul ise selle kinni maksmine on keeruline.“ Lisaks ei kannata Mättiku sõnul enam mingit kriitikat loomakasvatusele suunatud riiklik aretustoetus, kuna sinna pole sisse arvestatud iga-aastast inflatsiooni ega aretustegevustes vajalike tegevuste kulude kasvu.
Eestis lihaveiseteadust eraldi ei tehta, mistõttu tuleb tema sõnul vaadata väljapoole ja neid teadmisi siia tuua – läbi konverentside ning oma ala tunnustatud teadlaste ja spetsialistide. „Kogu selle innovatsioonituhinaga tuleks olla pigem ettevaatlik ja lasta uutel ideedel enne iga hinna eest kasutuselevõtmist ajas küpseda. Eks neid uppiläinud investorprojekte ja startupe ole nähtud küll. Ja ma olen ikka öelnud, et kui see raha oleks otse toidutootmisse suunatud, oleks nii kasu ise kui ka kasutegur palju suurem.“
Paljud on tema sõnul aru saanud, et mõni esialgu üliäge innovatsioonividin – nagu näiteks mõni aeg tagasi meie sektoris elevust tekitanud virtuaalne karjus veistel – on ülikallis ning selle kasutegur ei kata kulusid. „Tuleb jääda mõistuse piiridesse ja teha seda, mis päriselt toimib.“
Kasvamine loomade keskel
Kui Jane Mättiku käest küsida tema loomade juurde jõudmise lugu, siis tunnistab ta, et loomad olid tema elus ammu enne seda, kui ta teadis sõna „aretus“. „Ma olen kasvanud koos loomadega,“ meenutab ta. „Mõlema vanavanema juures olid väikesed talud – lehmad, lambad, sead, kanad. Kõik tootsid oma toidu ise. Ja selleks tuli teha iga päev tööd. See oli elu osa. Ja eks suved „maal vanaema juures“ jätsid oma jälje.“ Kui hiljem tuli aeg otsustada, millega maal elades leiba teenida, tundus loomakasvatus iseenesestmõistetav. „2008–2009. aastal oli meie kandis palju kasutamata rohumaid, mida teraviljakasvatajad ei tahtnud,“ räägib ta. „Võtsin need tootmisse ja alustasin nullist. Raha loomade jaoks tuli noortaluniku toetusest, ülejäänu tuli endal investeerida. Mõned korrad on õnnestunud ka investeeringutoetust saada, kuid valdavas mahus olen kõik investeeringud ise teinud.“
Lihaveiste juurde jõudis ta elu praktilise korralduse kaudu. „See valik sündis üsna lihtsalt – neid ei pidanud lüpsma,“ ütleb ta muigega. Esialgu ei olnud selget teadmist, millise tõuga üldse alustada. „Siis kuulsime, et Baltic Vianco müüb üht anguse karja – nad olid selle toonud Venemaale müümiseks, aga tehing jäi katki ja kari jäi Eestisse.“
See juhuslik kuulutus osutus pöördepunktiks. „Võtsime riski ja ostsime karja ära. Me ei teadnud lihaveisest tol hetkel tegelikult mitte midagi, aga tundsime, et see on õige samm. Mäletan tänaseni esimeste loomade jõudmist meile.“ Tagantjärele näeb ta, et see oli üks parimaid otsuseid üldse. „Puhtatõuline loom, karjatatav, maailmas enim tuntud tõug – see kõik annab rohkem võimalusi, nii müügis kui aretuses. See pani kogu järgneva elu suuna paika.“
Tema karjas ei sünni ükski otsus juhuslikult. „Mul on alati olnud väikseid, aga kindlaid sihte, millega liikuda suuremate poole. Kui panin eesmärgiks, et keskmine lehm kaaluks 700 kilo, siis ma saavutasin selle. Ja kui see tehtud sai, pidin midagi uut välja mõtlema – ega sa ju paigale jääda ei saa.“ Suuremaks sihiks on aretada loomi, kes on silmale head vaadata ja kes maitsevad hästi. Nii on lihtne müüa nii tõuloomi kui ka liha oma tänaseks üsna suureks paisunud klientuurile, kes oskavad hinnata kvaliteeti.
Ristandid ja puhtatõulised
Jane Mättikut on edasi viinud huvi täiendada oma karja geneetilist potentsiaali just nende omaduste osas, kus ta nägi arenguruumi. „Mind hakkas köitma aretuse pool – seemendus, embrüosiirdamine, uute, end mujal õigustanud aretusliinide katsetamine Eesti keskkonnas,“ kirjeldab ta. „Need ei ole odavad ega lihtsad asjad, aga ainult katsetades saad teada, mis päriselt töötab ja aitab eesmärke saavutada.“
Ta on korduvalt pälvinud „Parima lihaveisekasvataja“ ja „Parima tõuaretaja“ tiitli ning tema loomad on võitnud auhinnalisi kohti, kuid ta ei tee sellest suurt numbrit.
„Ega neid entusiaste, kes viitsivad keskmisest rohkem pingutada, pole palju. Ja eks sellised tunnustused on toredad vaheetapid aretustöös ning annavad kindlustunde, et on tehtud õigeid otsuseid.“ Aastate jooksul on tal kujunenud selge arusaam, mis on kvaliteetne aretus ja mis on teadlik ristamine. „Eestis on ristamine läinud natuke teistpidi – tihti vaadatakse, mille eest kokkuostja rohkem maksab, ja vastavalt sellele ostetakse uus pull karja. See pole enam aretus,“ selgitab ta. „Teadlik ristamine põhineb läbimõeldud skeemidel – kaks põhitõugu ja seejärel lõpp-pull. Nii tehakse välismaal, meil aga sageli juhuslikult, ilma süsteemita.“
Puhtatõuliste loomadega on aretustööl kindlasti selge eelis, sest tulemused on üsna etteennustatavad. Kiiremate otsuste tegemiseks aitavad kaasa ka tänapäeval elementaarseks kujunenud genoomtestid ning oskus neid õigesti lugeda ja kasutada.
„Ristandi puhul ei tea kunagi täpselt, mis välja tuleb, sest igal sisendtõul on oma mõju.“ Samas ei karda ta ka ise piire kompida. „Mul on karjas üks Läti sinist tõugu lehm, kelle seemendasin teadlikult just liha tootmiseks wagyu spermaga. Eks paari aasta pärast on tulemus näha. Eksperiment – aga põnev.“
Pere ja järeltulevad põlvkonnad
Jane Mättiku peres panustab igaüks vastavalt väljakujunenud vajadusele ja pereliikme parimatele teadmistele ning oskustele. Abikaasa ja kaks poega vastutavad teraviljakasvatuse, söödatootmise ja tehnikavaldkonna eest ning Jane tegeleb oma põhitöö kõrvalt loomadega seotud tegevuste planeerimisega – sh aretusplaanid ja müük, rohumaade rajamine ja karjatamisstrateegiad –, samuti kogu raamatupidamise ning muu bürokraatiaga, mis ettevõtte haldamisega kaasneb. Lisajõudu vajavate tööde juures löövad alati käed külge ka teised lähisugulased. Vanem poeg istus tema sõnul traktori rooli juba kuueaastaselt. „Eks keerulisematel aegadel tuleb kõigil farmi tegemistest väsimus peale, aga me pole keegi niisama istujad, ja eks see ongi rohkem elustiil kui mingi väga tasuv töökoht,“ mõtiskleb ta. Vanem poeg, nüüd kolmekümnene, on harjunud pidevalt farmi panustama. Noorem õpib Maaülikoolis ja tuleb nädalavahetustel appi, tütar tegutseb meditsiini alal, kuid lööb samuti vajadusel käed külge. „Päris sellist „pealaest jalatallani lehmainimest“, nagu ma ise, neis veel märgata ei ole,“ tunnistab ta muiates pärast hetkelist pausi. „Aga see on nende elu osa. Nad oskavad igal pool aidata ja teavad, kuidas toit tegelikult meie lauale jõuab.“
Seltsitöö ja isiklik hind
„Minu farm on kindlasti palju kannatanud selle all, et mind ei ole siin igapäevaselt olemas,“ ütleb Jane otsekoheselt. Kõik need koosolekud, konverentsid, esindamised, väliskülaliste või loomaostjatega tegelemine – nii seltsi heaks kui ka igapäevase palgatöö raames – võtavad väga palju aega ega ole tihtipeale vaid kellast kellani töö. „Ilma kalendrisse märkeid tegemata on mu abikaasa ikka vahel tõdenud, et farmivälise töö tõttu olen ma aastas vähemalt kolm kuud kodust eemal – ja see on ilmselt päris tõsi.“
Samas on seltsitöö talle andnud väga palju: kogemusi, kontakte ja õpetanud nägema, mis, miks ja kuidas tegelikult põllumajandussektoris toimub. Kuid iga koosolek, millel pole isegi käegakatsutavat kasutegurit, tähendab paratamatult midagi, mis kodus ootele jääb. „Eks see ole kahe otsaga asi – tahad ju panustada, et kogu sektor edeneks, aga samal ajal ootab farm oma tööde ja tegemistega. Ja see tähendabki lõpuks 24/7 rakkes olemist.“
Tema päevad kipuvad venima väga pikaks. Covid tõi tööellu omamoodi pöörde.
„Zoom päästis paljuski – ei pea sõitma kaks tundi Tartusse pooleks tunniks koosolekule. Aga ega see töömahtu ei vähendanud – neid Zoomi-koosolekuid tuli lihtsalt veel rohkem,“ tõdeb ta. „Mõnikord söön esimese võileiva alles keskpäeval – mitte et ma oleks hilja ärganud, vaid lihtsalt ei jõua varem.“ Sellest hoolimata peab Jane oma tööd oluliseks. Ta teab, et kui me ise ei räägi lihaveisekasvatajate eest, ei tee seda keegi teine. Ja kui keegi peab midagi muutma hakkama, siis see algab ikka neist, kes on valmis eeskuju näitama ja vastutust kandma. „Ja ainult neist inimestest, kes isiklike huvide ja iga hinna eest infoväljas olemise pärast kusagil juhtkonnas istuvad, kuid organisatsiooni ja selle liikmete eest tegelikult ei seisa, on meil vähe kasu.“
Uued sihid ja ehitused
Kuigi aastad on toonud kogemusi – ja vahel ka väsimust –, ei tähenda see aeglustamist. Vastupidi – peas keerlevad kogu aeg uued plaanid ja ideed. Praegune suur siht on uue farmihoone rajamine. „Kas see õnnestub toetusrahaga või mitte, on iseasi,“ ütleb ta mõtlikult. „Hindamiskriteeriumid on keerulised ja kapitalimahutus kokku väga suur, aga ma mõtlen alati nii, et investeering peab olema mõtestatud ja multifunktsionaalne – et seda saaks tulevikus vajadusel kasutada ka muuks kui loomapidamiseks.“ Tema jutus on sama selgus ja sihikindlus, mis on teda saatnud algusest peale. Hiljuti valmis uus sõnnikuhoidla – projekt, mis algselt pidi olema osa suuremast laudakompleksist.
„Enne covidi-perioodi maksis see umbes 1,2 miljonit, pärast kaks. Pidin plaane kärpima ja tegema ainult sõnnikuhoidla,“ räägib ta.
Unistus suuremast farmikompleksist pole aga kuhugi kadunud. Mättik plaanib uut hoonet, kuhu mahuks 120–150 amme ning lisaks ka noorloomad. „Oluline on, et kõik oleks ühe katuse all – lihtsam sööta, kaaluda, majandada,“ selgitab ta. Majanduslikult efektiivsem, parem nii loomade heaolule kui ka seal töötavatele inimestele. Ta räägib sellest rahulikult, ilma suurustamata – nagu inimene, kes on näinud nii tagasilööke kui ka õnnestumisi ja teab, et edasi minnakse ikka töö ja visadusega.
Aeg ja tasakaal
Tänavu täitus Jane Mättikul 50. eluaasta – piir, mis paneb tahtmatult tagasi vaatama.
„Tunne on kahetine,“ ütleb ta tähtpäeva saabumist kommenteerides. „Ühtaegu kahju, et alustasin loomakasvatusega nii hilja – alles 35-selt. Aga teisalt – sain mõelda, mida tegelikult teha tahan, ja teha seda täie jõuga.“
Elu maal ja töö farmis on kujundanud temas visaduse ja realistliku pilgu. Ta teab, et füüsiline töö jätab jälje, ent ei kurda. „Viimastel aastatel on liigesed hakanud märku andma. Aga eks see ongi farmitöö – kaks kümnendit rasket füüsilist tööd. Ei saa pahaks panna,“ ütleb ta rahulikult. Kui jaks hakkab raugema, leiab ta tasakaalu sealt, kust kõik alguse on saanud – loomade keskelt. „Kui väsimus tuleb, lähen loomade juurde: suvisel ajal karjamaale või kevadel värskete vasikate lasteaeda ehk poegimisboksi, istun lihtsalt ja vaatan neid. See rahustab. Seal saan oma mõtted ritta panna ja selle tahtejõu vedru jälle üles keerata,“ räägib ta. „Ma ei pea selleks minema välist abi otsima, vaid tean, mis on probleem ja millised on lahendused. Kellegi teise peale lootmine ei ole mul juba ammu kombeks. Kindlasti aga aitavad head sõbrad aeg-ajalt ikka esinevaid tagasilööke kergemini kanda.“
Jane Mättik ei räägi põllumajandusest kui missioonist, vaid kui elustiilist – millestki, mis on kasvanud koos tema endaga. „See on osa elust. Ja kui sa teed seda nii, et saad endale ja teistele otsa vaadata, siis ongi hästi.“ Tema jaoks on tähtis, et Eesti lihaveisekasvatus jääks elujõuliseks, kuid sama oluline on, et inimesed selles valdkonnas säilitaksid aususe ja väärikuse. „Sirge selg on kõige tähtsam,“ ütleb ta. „Ülejäänu tuleb töö ja ajaga.“
Jane Mättikut usutles Juuli Nemvalts.