Nüüd on olukord vastupidine: valk on tõstetud esiplaanile, päris liha ei ole enam probleem ning veiseliha ei pea enam võitlema oma koha eest. Cooper nimetab seda põhjusega sektori „Super Bowli suuruseks võiduks“ – mitte emotsiooni, vaid sisulise nihkena toitumispoliitikas, kus mitmeid aastaid oldi tauniva surve all.
Aastaid surusid varasemad püramiidid veiseliha pigem kaitsepositsioonile – sektor pidi pidevalt tõestama, et päris liha tohib üldse olla koolilõunates, haiglamenüüdes ja kodudes. 2026. aasta juhised tõid aga selge pöörde: valk tõsteti esiplaanile, päris liha ei käsitleta enam probleemina ning veiseliha ei pea enam mängima „ellujäämismängu“.
Samas rõhutab Cooper, et muutusest tingitud eufooria ei tohi veisekasvatajaid uinutada, kuna juhised uuenevad iga viie aasta tagant ja poliitiline foon võib kiiresti muutuda – täna oled rünnakul, homme jälle kaitses.
Eestis on pilt lihatarbimise suhtes siiani rangem: riiklik toidupüramiid seab liha soovituslikult kõige väiksemasse kogusegruppi koos juhisega süüa seda oluliselt vähem kui teisi põhitoidugruppe. Loomne valk on esitatud pigem piiranguna, mitte tasakaalustatud menüü loomuliku osana.
Eesti Lihaveisekasvatajate Selts esinaine Jane Mättik leiab, et selline lähenemine vajab laiemat konteksti. Tema sõnul ei ole kuidagi õigustatud loomaliha tarbimise võrdsustamine suhkrutoodetega. „Siin tuleb kindlasti vaadata laiemat pilti. Punast liha süüdistatakse pidevalt vähi ja südameveresoonkonna haiguste põhjustajana ning selle tootmist peetakse peamiseks põhjuseks paljude keskkonnaprobleemide puhul,“ ütleb ta.
Mättiku hinnangul pole küsimus aga „mitte lehmas endas, vaid selles, kuidas teda kasvatatakse“. Sama kehtib tema sõnul kõigi põllumajandusloomade ja -lindude kohta. Ta toob välja, et kuigi maailmas on veiseid praktiliselt sama palju kui sajand tagasi, on inimeste arv samal ajal märkimisväärselt kasvanud. „Seega on veiste suhe elanikkonda negatiivne – lihtsalt loomakasvatuse tootlikkus on tõusnud,“ selgitab ta.
Mitmes intensiivset lõppnuuma ehk nn feedlot-süsteemi kasutavas riigis kasutatakse Mättiku sõnul efektiivsema käibe saavutamiseks GMO-söötasid ning kasvuhormoone, et noorloomad jõuaksid kiiremini tapaküpsuseni. Samuti saadetakse intensiivse tootmise tõttu piimalehmad tapale varasemast kiiremini. „Ülearetatud piimatoodangu tõttu nad lihtsalt ei püsi karjas – nende eluiga on varasemaga võrreldes palju lühem,“ märgib ta. Paljudes riikides annabki peamise veiselihatoodangu piimaveisesektor praaklehmade näol – nii ka Eestis.
Samas on üleilmne tarbimismuster muutunud. „Punast liha tarbitakse vähem kui kunagi varem – see on asendunud kanaliha ja kalaga ning paljudes riikides hoiab esikohta hoopis sealiha,“ ütleb Mättik. Ta seab küsimärgi alla lihtsustatud vastanduse punase ja valge liha vahel: „Kui ülitervislikuks tembeldatud valge liha – kana ja kala – oleks punasest lihast nii palju parem, siis miks on peamiste toitumisega seotud haiguste olukord ja ülekaalulisus, juba alates lapseeast, ülemaailmselt läinud hullemaks kui sajand tagasi?“
Tema sõnul neelab meditsiin üha enam raha ning aina populaarsem on ülekaalulisust ravida kirurgiliselt. „Kellele see lõppkokkuvõttes kasu toob?“ küsib ta retooriliselt.
Mättik juhib tähelepanu ka tootmistingimustele ja regulatsioonidele. Ta kutsub tarbijat mõtlema, millest toituvad kana ja siga, milline on olukord vetes, kust kala toidulauale jõuab, ning mida sööb kohalik lihaveis. „Kohalikku lihaveist karjatatakse vähemalt kevadest sügiseni rohumaal ning talle ei ole kunagi manustatud hormoone, sest Euroopa Liidus on see keelatud. Antibiootikume kasutatakse vaid ravi, mitte profülaktika eesmärgil, ning seadusest tulenevad keeluajad välistavad selle, et lubatust kõrgema sisaldusega liha jõuaks toidulauale,“ rõhutab ta.
Tema hinnangul tuleb mõista, et küsimus pole lihas kui sellises, vaid söödas, tootmisviisis ja pidamistingimustes. „On see loom või lind peetud rohumaal, kus tema kasutegur on kõige suurem, või puuris ja betoonil, saamata kunagi rahuldada oma liigile loomuomast käitumist?“ küsib ta.
Mättiku sõnul langes punase liha maine samal ajal, kui võidukäiku alustasid industrialiseeritud loomakasvatus ja toidutööstus koos taimsete (sageli hüdrogeenitud) rasvade, suhkrute ja teraviljatoodete tootmise ning agressiivse turundusega. Kiirtoit, töödeldud suupisted ja magustatud joogid – koondnimetusega ultra processed food – moodustavad Euroopas hinnanguliselt 27–50+ protsenti päevasest energiatarbimisest.
„Just siin peitub tegelikult põhjus, mida jätkuvalt püütakse punase liha kraesse ajada,“ leiab ta. „Eetiliselt ja õigetel alustel toodetud liha toorainena ei saa kunagi olla põhjuseks nendes hädades, milles teda täna süüdistatakse.“ Mättik viitab ka ajaloolisele perspektiivile: sajandeid tagasi ei tuntud ei rafineeritud suhkruid ega taimseid tööstusrasvu, ent paljud tänased kroonilised terviseprobleemid ei olnud sellisel kujul levinud.
Seda märgilisem on tema hinnangul USA poliitiline pööre, mida Cooper võrdleb Super Bowli võiduga. „Aastaid on toetatud tootlikkust maksimeerivat põllumajandust, mis on kaasa toonud väiksemate perefarmide kadumise, töökohtade vähenemise ja põllumuldade kasutusest välja langemise. Loodetavasti saab sellest pikaajalisem pööre mitte ainult meie toidulaual, vaid kogu põllumajanduses,“ ütleb Mättik.
Just siin haakub Cooperi mõte: tasakaal ei sünni äärmustest. Võit on see, kui arutelu muutub faktipõhiseks ja mitmekülgseks; töö on hoida seda tasakaalu ka siis, kui tuuled muutuvad.
Originaalartikkel on leitav siit: Võrreldes Super Bowli ja veiseliha suure võiduga toitumisreeglites | Ag Proud
Raamatusoovitus: Veiste kaitseks. Miks veiseliha võib olla kasulik keskkonnale ja tervisele (autor: Nicolette Hahn Niman)