Kehtna seemendusjaam on tegutsenud viis aastakümmet ja olnud selle aja jooksul üks Eesti tõuaretuse keskseid üksusi. Selle aja sisse jäävad nii jaama ülesehitamine Kehtnas, 1990. aastate erastamine kui ka üleminek Euroopa Liidu nõuetele. Enno Siiber oli nende protsesside juures algusest peale ning juhtis jaama suure osa sellest ajast. Keava lugu on näide sellest, kuidas süsteem hoiti töös perioodil, mil suur osa Eesti põllumajandusest lagunes ja varasem tootmisstruktuur kadus.
Kolimine ja uue süsteemi kokkupanek
Kehtna seemendusjaama kujunemine algas otsusest tuua Tallinna seemendusjaam Kehtnasse. Tegemist ei olnud lihtsalt asukoha vahetusega, vaid sisulise ümberkorraldusega – tegevus viidi keskkonda, kus kogu töö tuli nullist käivitada. Üleviimine tähendas kohe ka personaliprobleemi. Tallinna jaamast tuli kaasa vaid osa töötajatest ning suur osa meeskonnast tuli Kehtnas kohapeal leida ja välja õpetada. Suurim kitsaskoht ei olnud hooned ega tehnika, vaid inimesed. Pullidega töötamine eeldas oskusi ja valmisolekut, mida ei saanud kiiresti omandada. Pullitalitaja töö tähendas igapäevast otsest kokkupuudet loomadega – nende liigutamist, talitamist ja pidevat kontrolli. „See ei olnud nii, et viskad sööda ette ja asi tehtud. Sa pidid temaga välja minema, jalutama, maneežis käima, temaga tegelema,“ kirjeldab Siiber.
Reaalsus pani kiiresti paika, kes jäävad ja kes mitte. „Umbes pooled tulid tööle ja pooled neist kadusid esimese päevaga,“ meenutab ta. Alles jäid need, kes mõistsid töö olemust ja olid valmis sellega järjepidevalt tegelema. Samal ajal tuli üles ehitada ka juhtimine ja töökorraldus – leida farmijuht, panna paika söötmine ning luua protsessid, mida varem sellisel kujul ei olnud. See tähendas, et tehnilise ülesehitamise kõrval kujunes paralleelselt ka meeskond, kes suutis süsteemi töös hoida. Nii kujunes Kehtnas varakult töökorraldus, kus iga loom oli konkreetse inimese hoole all ja iga liigutus pidi olema kontrollitud. See tulenes töö iseloomust – suurte loomade, keeruka käsitluse ja väikese eksimisruumi kombinatsioonist.
Segastel aegadel püsimine
1990-ndate aastate alguses kadusid Eestis järjest seemendusjaamad. Kehtna jäi. Põhjus ei olnud üks otsus või juhus, vaid see, kuidas jaam oli enne kriisi üles ehitatud ja kuidas seda juhiti. Siiber ütleb otse, et määravaks sai valmis süsteem. Kui tuli valida, millised jaamad jäävad ja millised suletakse, hinnati Kehtna seemendusjaama tervikuna kõige paremini välja ehitatuks. See ei tähendanud ainult hooneid, vaid kogu töökorraldust – laborid, karantiiniruumid, isolaatorid, söödahoidlad, sõnnikukäitlus ja liikumisskeemid.
Foto allkiri: Kehtna seemendusjaama sisehoov on endiselt kodune paik. Foto: J. Nemvalts.
„Need olid kõige paremini planeeritud ja välja ehitatud,“ ütleb ta. Sama kinnitasid hiljem ka Euroopa Liidu eksperdid, kes nõudsid küll muudatusi – näiteks territooriumi liikumise ümberkorraldamist ja täiendavaid eraldusi –, kuid pidasid jaama terviklahendust tugevaks. Siiber on hiljem korduvalt mõelnud, miks teised jaamad sama võimalust ei kasutanud. Vahe ei olnud hoonetes või tehnikas, vaid juhtimises – Kehtna jaam kuulus küll majandi alla, kuid tegelikud otsused tehti kohapeal, alates söödavarumisest kuni investeeringuteni. „Meil olid omad põllud, oma tehnika, ise varusime söötasid. Teistel seda ei olnud – lootsid, mis majand annab,“ kirjeldab ta. See tähendas, et jaam ei sõltunud majandi toimimisest. Sööt oli planeeritud osa tootmisest, mitte väline sisend, ning töökorraldus lähtus jaama enda vajadustest. Kui majandid laiali läksid ja vara jagati, tabas see eelkõige neid jaamu, mis olid olnud täielikult majandist sõltuvad. Seal katkes korraga nii varustus kui ka töö korraldus. Kehtnas sellist katkestust ei tekkinud – süsteem, mis oli varem iseseisvalt toiminud, jätkas ka pärast ümberkorraldusi.
Erastamine: hetk, kus kõik võis kaduda
Kõige kriitilisem periood saabus siis, kui sovhoosid lagunesid ja nende vara läks müüki. Reaalne oht oli, et seemendusjaam tükeldatakse – loomad müüakse, tehnika hajub ja süsteem kaob. Selle vältimiseks tuli enne majandi lõplikku likvideerimist jaam eraldada ja viia see ajutiselt riigi alla loodud aretuskeskusesse. See katkestas sideme majandiga, kuid tähendas ühtlasi, et kogu vara tuli riigilt tagasi osta. „Toona oli reaalne oht, et pullid lähevad lihakombinaati ja kõik läheb laiali,“ meenutab Siiber.
Erastamisel ei olnud aga selget hinnataset ega kindlust, et ost üldse õnnestub. Riigi nõustaja Saksamaalt pakkus jaama väärtuseks seitse miljonit krooni – summa, mida Kehtna omad pidasid ebarealistlikuks. Viimased otsused tehti vahetult enne tähtaega. Õhtul arutati Paides, kui palju üldse hinnaks pakkuda. Nõukogu jäi lõpuks seisukohale, et üle miljoni krooni ei minda. „Jõudsin hilja õhtul koju ja hakkasin uuesti kogu pakkumist kokku panema – teise hinnaga ja uute tingimustega,“ kirjeldab Siiber. Öösel pandi dokumendid kokku. Hommikul tuli need Tallinnasse viia ja enne kella kümmet kasti lasta. „Läksin ja lasin selle paketi sinna kasti. Kast kõmises – oli tühi,“ meenutab ta. See ei andnud kindlust juurde, vaid vastupidi – ei olnud teada, kas teisi pakkumisi ei ole või on need lihtsalt juba kasti sees. Mõne nädala pärast tuli otsus: nende pakkumine tunnistati parimaks. Sellega ei olnud asi veel lahendatud – tegelik töö alles algas. Esimene makse tuli teha kohe. Ülejäänu tuli katta pangalaenuga, mille intress ulatus 15 protsendini aastas. Lisaks kaasnes kohustus hoida tööl vähemalt 45 inimest. Leping ise oli konfidentsiaalne – isegi ühistu liikmetele ei tohtinud öelda, millise hinnaga seemendusjaama kompleks välja osteti. Sellest hetkest alates ei olnud enam vaidlust selle üle, kas jaam jääb alles. Küsimus oli selles, kas suudetakse maksed tasuda ja tootmine töös hoida.
Rasked aastad, kui raha ei liikunud
Pärast erastamist ei läinud olukord lihtsamaks, vaid muutus mitmes mõttes keerulisemaks. 1990. aastate lõpus oli perioode, kus piimatootmises raha ei liikunud – farmid olid võlgades, arveldati kauba vastu ja investeerimisvõime praktiliselt puudus. See tähendas, et ka aretusmaterjali ostmine lükati edasi või jäeti üldse tegemata.
Sellises olukorras ei olnud võimalik toimida turuloogika järgi. Samal ajal pakuti turul kallist importmaterjali, mille seemendusdoos maksis 500–600 krooni, kuid enamik tootjaid ei suutnud seda endale lubada. Kehtnas tehti teadlik valik hoida oma toodang taskukohane. „Meie müüsime oma materjali 30–40 krooniga,“ ütleb Siiber. See ei olnud kompromiss kvaliteedis, vaid otsus hoida aretus üldse töös. Kallimat geneetikat kasutati kitsalt – pulliemade ja embrüotootmise jaoks, kus selle mõju oli otsene ja mõõdetav.
Pullide hankimine oli omaette küsimus. Hinnatud pull maksis umbes 300 000 krooni ja sellist summat ei olnud võimalik korraga välja käia. Lahendus leiti liisingus – maksed jagati ajas laiali või seoti müüdud toodanguga. See tähendas, et iga ostetud loom oli kohustus aastateks ette, mitte ühekordne tehing.
Foto allkiri: Kaasaegsed tööriistad lubavad Kehtnas tegeleda tipparetusega. Foto: J. Nemvalts.
Oluline roll oli siin välissuhetel, mis ei tekkinud 1990. aastatel, vaid olid üles ehitatud varem ja hoitud järjepidevalt töös. Siiber toob eraldi välja koostöö sakslaste ja hollandlastega, kus suhted ei piirdunud ostu-müügiga, vaid kujunesid partnerluseks. Pullide hankimisel lepiti kokku tingimused, kus maksmine toimus osaliselt toodangu kaudu, mitte ainult rahas, ning riski jagati. See oli kriitiline olukorras, kus kapitali ei olnud, aga geneetilist taset tuli hoida.
Hollandiga kujunes koostöö veelgi sisulisemaks. Eesti-Hollandi abiprogrammi kaudu saadi korraga kümme kõrge aretusväärtusega pulli, mida Siiber peab oma aja tipuks. Need ei olnud juhuslikud sisseostud, vaid sihipärane valik, mis mõjutas otseselt karjade arengut. Välissuhted tähendasid sel ajal mitte ainult juurdepääsu paremale geneetilisele baasile, vaid ka ligipääsu teadmistele ja praktikatele, mida kohalik süsteem üksi ei oleks suutnud kiiresti omandada. Samas ei olnud need suhted riskivabad. Tingimused tuli läbi rääkida, kohustusi täita ja samal ajal toime tulla olukorras, kus osa kliente ei suutnud arveid tasuda. Võlad kogunesid ja rahavoog oli ebastabiilne, kuid aretust ei saanud katkestada – pullid tuli üleval pidada ja tootmine käigus hoida sõltumata sellest, kas raha laekus õigel ajal või mitte.
Just see eristas seda perioodi tavalisest majanduslangusest. Küsimus ei olnud ainult rahas, vaid ajas – aretust ei saa pausile panna ja hiljem samast kohast jätkata. Seetõttu tuli ka kõige keerulisematel aastatel hoida süsteem töös, isegi kui see tähendas kompromisse rahavoos ja pidevat tasakaalu otsimist kulude ja kohustuste vahel.
Uued tuuled
Euroopa Liiduga liitumine ei tähendanud Kehtna jaoks ainult nõuete täitmist, vaid sundis kogu tootmisprotsessi ümber vaatama. Kui varem oli võimalik töötada tehnoloogiaga, mis oli ajale jalgu jäänud, siis uute nõuete juures see enam ei toiminud. Suurim muutus puudutas laborit ja toodangu jälgitavust. Kui varem kasutati vanemat tehnoloogiat, kus spermadooside kõrred olid küll olemas, kuid markeerimine oli piiratud, siis Euroopa nõuded eeldasid täielikku jälgitavust. Iga doos pidi olema üheselt identifitseeritav – kirjas pidid olema nii jaam, pull, kuupäev kui ka partii andmed. See tähendas, et senine aparatuur tuli välja vahetada. „Vana tehnoloogia enam ei võimaldanud seda markeerimist, mida nõuti,“ meenutab Siiber. Uute seadmete soetamine ei olnud ühekordne investeering, vaid protsess – osa tehnikast saadi abiprogrammide kaudu, osa tuli hiljem ise juurde osta.
Lisaks laborile tuli ümber korraldada ka jaama sisene liikumine. Euroopa veterinaareksperdid nõudsid territooriumi liikumisskeemi muutmist – eraldusi, vaheaedu, selget liikumisloogikat, et välistada ristkontaktid. See ei olnud vormiline muudatus, vaid otseselt seotud bioohutusega ja toodangu usaldusväärsusega. Samas ei toimunud muutused ainult tehnoloogias. Paralleelselt tuli üle vaadata ka see, kuidas loomi peetakse ja söödetakse. Siiber meenutab, et nõukogude ajast pärit söötmisnormid olid tugevalt üle hinnatud – nii proteiini kui energia osas. Pullidele anti isegi suhkrut, mune ja muud jõusööta, mis viis terviseprobleemideni. „See oli sisuliselt nagu seasöötmine,“ ütleb ta.
Keavas hakati tegema süstemaatilisi söötmiskatseid, kus võrreldi erinevaid proteiini ja energia tasemeid ning nende vahekordi. Eraldi vaadati mineraalainete tasakaalu, eriti kaltsiumi ja fosfori suhet, mis varasemates normides oli paigast ära. Katsete tulemus ei olnud see, et rohkem annab parema tulemuse. Vastupidi – selgus, et määrav on tasakaal. Kui toitainete vahekord on paigas ja kvaliteet hea, ei anna ületoitmine tootmises juurde, küll aga tekitab probleeme loomade tervises. See teadmine muutis lähenemist laiemalt. Söötmine ei olnud enam „rohkem on parem“, vaid kontrollitud ja arvutatud osa tootmisest. Sama loogika: täpsus ja suunatus – kandus edasi ka aretusesse. Üheks uueks võimaluseks sai suguselekteeritud sperma, mille eesmärk ei olnud enam ainult geneetika parandamine, vaid karja struktuuri kujundamine. Praktikas tähendas see võimalust suunata karja ülesehitust, eelkõige suurendada lehmvasikate osakaalu. Piimatootmises on just nemad tulevane tootmisbaas, samas kui pullvasikate kasutusvõimalused on Eestis piiratud. „Pullvasikatega on keerulisem – nendele ei ole meil sellist väljundit nagu mõnes teises riigis,“ selgitab Siiber.
Labori juhataja Peeter Padrik näitab uhkusega parimaid tõupulle. Foto: J. Nemvalts.
Seetõttu aitab selekteeritud sperma vähendada olukordi, kus sünnib rohkem loomi, kellele ei ole majanduslikult mõistlikku rakendust. Samas ei ole tegemist universaalse lahendusega. Tehnoloogia on kallis ja selle kasutamine eeldab farmilt nii rahalist võimekust kui ka selget aretusstrateegiat. Väikese turu puhul ei pruugi see igas olukorras ära tasuda. Kehtna roll ei olnud siin tehnoloogia ise välja arendada, vaid see kasutusse tuua ja siduda olemasoleva aretussüsteemiga.
Elutöö ja suund edasi
Kui Siiber oma tööle tagasi vaatab, ei räägi ta üksikutest projektidest, vaid kahest sammust, mille mõju ulatub kogu Eesti tõuaretusse – Kehtna seemendusjaama ülesehitamisest ja aretusühistu loomisest. Need otsused sündisid eri aegadel, kuid olid sisult sarnased: mõlemal juhul tuli määrata, kuidas süsteem töötab ja kelle käes on otsustusõigus.
Siiber töötas Keavas kokku 40 aastat, neist 27 aastat juhina ja hiljem veel 13 aastat projektijuhina. Ta ei olnud nende muutuste pealtvaataja, vaid juhtis protsesse ülesehitamisest erastamiseni ja edasi. Need otsused sündisid olukorras, kus tulemus ei olnud ette teada. Erastamise ajal tuli võtta rahaline risk ja vastutus, aretusühistu loomisel otsustada, kuidas süsteem tervikuna edasi toimib. See tõi kaasa ka vastasseisu, sest kõigil ei olnud sama arusaam suunast. „Ilma nende otsusteta ei oleks seda süsteemi täna olemas,“ ütleb Siiber. Sama loogika kehtib tema hinnangul ka edasi. Järgmise kümne aasta vaates näeb ta Keavat osana rahvusvahelisest koostööst, eelkõige Põhjamaade suunal, kuid rõhutab, et koostöö ei tohi tähendada otsustusõigusest loobumist. Väikese turu puhul ei ole võimalik kõike ise teha, kuid oma aretusvalikute tegemine peab jääma siia. Tema hinnangul ongi määrav see, et kaks asja püsiksid koos: iseseisev otsustusvõime ja toimiv koostöö. Just nende koosmõju on hoidnud süsteemi töös seni ning määrab, kas see püsib ka järgmise kümne aasta jooksul.
Hea teada:
Enno Siiberiga vestles Juuli Nemvalts.