Ostjate käitumine tänavusel tõupullide oksjonil näitab selget muutust: otsuseid tehakse varasemast ettevaatlikumalt ja läbimõeldumalt. Kui varem leidis oksjonitel suurem osa loomadest ostja, siis nüüd valitakse kitsamalt, lähtudes konkreetsetest aretuseesmärkidest. „Samal ajal ei ole nõudlus kadunud – hea geneetilise potentsiaaliga tõupull leiab ostja ka kõrgema hinnaga,“ tõdes Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esinaine Jane Mättik.
Ettevaatlik ostjaskond
Tänavune oksjon joonistas selgelt välja muutuse ostukäitumises. Kui eelmisel aastal müüdi 44% pakkumisel olnud pullidest, siis tänavu jõudis müügini vaid 29%. Mättiku sõnul ei tähenda see siiski huvi kadumist, vaid pigem seda, et ollakse valivamad. „Otsuseid tehakse teravama pliiatsiga,“ ütles ta. See tähendab, et ostjad ei tee enam otsuseid impulsiivselt, vaid kaaluvad põhjalikumalt nii looma põlvnemist, näitajaid kui ka sobivust oma karja. Samal ajal ei ole hinnatase langenud – vastupidi, keskmine hind looma kohta tõusis hinnanguliselt 800 euro võrra. See viitab, et turul on olemas nõudlus, kuid see koondub kitsamale ringile loomadele, kes vastavad väga konkreetsetele ootustele. Oksjon ei ole enam koht, kus „midagi ikka ostetakse“, vaid pigem filter, kus otsustatakse, kas konkreetne loom sobib täpselt olemasolevasse süsteemi, ning rohkem tähelepanu pööratakse hinna ja kvaliteedi suhtele. Selline muutus viitab küpsemale turule, kus kasvatajad oskavad paremini hinnata geneetika mõju oma tootmisele ja majandustulemustele. Positiivsena jäi silma, et üha enam väärtustatakse pullide iseloomu ja käitumist, millest annab aimu nii kindla metoodika järgi toimuv hindamine jõudluskatse perioodil kui ka enne oksjonit toimuv show.
Angus vedas rekordit
Tõugude lõikes kandis oksjonit selgelt aberdiin-angus, mille puhul sündis ka uus hinnarekord – 8300 eurot. Varasem 6500 euro suurune hinnarekord ületati ning kõrge hinnaga, 6900 euroga, müüdi ka teine pull, mis kinnitab tugevat nõudlust tippgeneetika järele. Mättiku sõnul ei ole aga kõige olulisem mitte hind ise, vaid looma edasine kasutus. „Oluline on, et pull läheks päriselt aretusse tööle,“ rõhutas ta. Kõrgeima hinnaga müüdud looma puhul on see ka plaanis, mis kinnitab, et ostjad ei osta enam lihtsalt „head looma“, vaid konkreetse eesmärgiga geneetilist tööriista. Ta lisas, et aretuseesmärkidele enam tähelepanu pööravad Eesti aretusfarmid on viimastel aastatel teadlikult valinud laiema geneetilise potentsiaaliga aretusmaterjali, et leida paremini toimivaid kombinatsioone kohalikes tingimustes, kuid samal ajal täita ka oma karjades seatud aretuseesmärke. Olgu selleks siis taastootmis- ja emaomadused, suuremad juurdekasvud või liha kvaliteet. See muudab ka aretusloomade turu mitmekesisemaks ning loob olukorra, kus kõrgema väärtusega ja rahvusvahelisel hindamisskaalal hinnatud loomad leiavad ostja ka kõrgema hinnataseme juures. Silma paistis ka Eesti ostjate aktiivsus – mitmel juhul jäi huviline soovitud loomast ilma just pakkumissõja tõttu. See viitab, et tugev geneetika jääb üha enam koduturule ega liigu automaatselt eksporti.
Kõik tõud ei leidnud ostjat
Kui näiteks aberdiin-anguse ja šarolee tõud püsisid stabiilselt nõutud, siis teiste tõugude puhul oli pilt märksa ebaühtlasem. Herefordi osakaal oli tänavu väike ning oksjonil olnud tšempionpull jäi müümata, mis tuli Mättikule üllatusena. „Keegi ei hakanud isegi alghinnaga pakkuma,“ tõdes ta. Sarnane saatus tabas ka wagyu-pulli, kuigi eelmisel aastal leidis see tõug oksjonil ostja. See näitab, et isegi silmapaistev põlvnemine ja head aretusnäitajad ei taga müüki, kui loom ei sobitu ostja konkreetse aretusplaaniga. Üheks võimalikuks põhjuseks peab Mättik siiski otsemüüki samadest farmidest, kus üsna suur osa tõupulle müüakse juba enne oksjonit. Ja kuna sellisel juhul võib juhtuda, et teatud aretusliinid või põlvnemised on turul juba olemas, siis oksjon ei paku enam sama uudsust. Samuti mängib rolli alghind – kui see ei vasta ostja ootusele, jääb tehing tegemata ka hea looma puhul. Mättik rõhutab, et müümata jäämine ei ole kvaliteedimärk negatiivses mõttes. „Pullid on täna veel olemas ja nende väärtus ei kao kuhugi,“ ütles ta, viidates, et järelmüük on tõupullide turul tavapärane osa protsessist.
Rahvusvaheline müük vajab andmeid
Välisostjate huvi on Mättiku sõnul aasta-aastalt kõikuv ning sõltub nii turuolukorrast kui ka laiematest riskidest, nagu loomataudid või liikumispiirangud. Kui mullu võis Eesti olla ostjatele teatud mõttes alternatiiv, siis tänavu oli valikuvõimalusi rohkem ja konkurents tihedam. Samas näeb ta Eesti tugeva eelisena head veterinaarset staatust, mis võiks välisostjaid siia turule tuua. Küsimusele, kas lahenduseks oleks suurem rahvusvaheline „showroom“ või nähtavam oksjon, vastab Mättik eitavalt. „Suurem areen ei müü looma – see tekitab pigem kulusid juurde,“ ütles ta. Tema hinnangul loevad palju rohkem järjepidev kohalolek aretusloomade turul, loomade kõrge kvaliteet, isiklikud kontaktid ja usaldus, mis kujunevad ajas. Samavõrd oluline on aga andmete võrreldavus. Eesti aberdiin-anguse tõuga ollakse tänaseks liitunud Euroopa Aberdiin-Angus Sekretariaadiga ning selle liikmesriikide ühine geneetiline hindamine hakkab juba lähima aasta jooksul toimuma Austraalia ABRI (Agricultural Business Research Institute) andmebaasi kaudu. See võimaldab võrrelda Eesti loomi teiste riikidega ühtsel alusel. „Siis näeme lõpuks, mis meie tegelik tase on,“ märkis Mättik. Järgmine kitsaskoht on tema sõnul praktiline: kasvatajad peavad esitama kvaliteetseid andmeid ning katsefarmide võimekus peab võimaldama suuremat hulka loomi korraga testida. Ilma selleta ei teki ka andmete usaldusväärsust rahvusvahelisel hindamisskaalal, mis on aga üheks eelduseks andmepõhisel loomade hindamisel ja sealt edasi ka ekspordil.
Rekordpulli taga on aastatepikkune aretustöö
Oksjoni hinnarekordi teinud reservtšempioni puhul ei olnud Mättiku enda ootused enne müüki kõrgele kruvitud. „Pärast üht varasemat aastat, kus ükski minu pullidest ei jõudnud auhinnalistele kohtadele, ei ole ma ei show’ ega ka oksjoni puhul mingeid erieesmärke seadnud – nii on lihtsam. Teen oma karjas ikka tööd vastavalt seatud eesmärkidele ja kui kohtunik otsustab seda mõne kohaga tunnustada, on see lihtsalt tore boonus,“ kirjeldas ta. Tagantjärele vaadates oli loom siiski juba karjamaal silma jäänud: lisaks rahvusvahelisele põlvnemisele paistis ta silma oma tüübi ja iseloomuga. „Tal olid kõik need omadused olemas – kompaktne kehaehitus, sügav kere ja hea lihastus,“ ütles Mättik. Just sellist suunda on ta oma aretuses teadlikult otsinud, eelistades väiksemat ja tasakaalukamat loomatüüpi. Samas rõhutab ta, et ühe sellise tulemuse taga ei ole juhus, vaid aastatepikkune töö. „Need loomad, keda täna oksjonil näeme, on tegelikult paari aasta taguste paaride valikute ja tehtud otsuste tulemus,“ märkis ta. Aretuses tähendab see, et iga valik tehakse ette: milline pull millise lehmaga sobitada, kuidas tasakaalustada looma tugevusi ja nõrkusi ning millist tulemust mitme aasta pärast oodata. „Tulemust näed alles nelja aasta pärast, vahel hiljemgi,“ lisas ta, viidates, et ka rekordhinnaga müüdud pulli taga on pikk ja järjepidev valikuprotsess.
Hea teada