Margus Keldo kogemus loomakasvatuses ulatub rohkem kui kahekümne aasta taha ning tema hinnangud tuginevad sellele, mida ta on näinud poegimiste, aretusvalikute ja eksporditurgude põhjal. Võidupulli kohta ütleb ta tagasihoidlikult, et loom paistis algusest peale silma tasakaalus kehaehituse ja hea lihastusega ning seetõttu otsustas ta pulli söötmiskatsesse ja konkursile saata.
Rahvusvaheline veiselihaturg ja lühike hingamisruum
Keldo sõnul on Tsura talu veisekasvatuse eesmärk puhtatõuliste loomade kasvatamine ja müük. Järelkasvu saamiseks kasutavad nad seitset erinevat tõupulli ja ka kunstlikku seemendamist kaheksa erineva aretusliini spermaga. „Kokku on tänavu karjas 15 aretusliini üle maailma,“ lausub Keldo selgituseks. Talu põhikarjas on stabiilselt 160–170 puhtatõulist herefordi ammlehma, kelle järglasi müüakse nii Eestis kui ka väljapoole Euroopa Liitu. Viimaste aastate veiselihaturg on olnud tootja jaoks vastuoluline. Nõudlus püsib, kuid hinnad kõiguvad ning pikaajalisi otsuseid ei saa teha ainult tänase turuseisu põhjal. Lihaveisekasvatus liigub tsüklis, mida ei ole võimalik kiirendada. Kevadel sündinud vasikas jõuab tapaküpsuseni alles 16–18 kuu pärast ning selleks ajaks võib turuolukord olla juba hoopis teine. „Ma müün selle kevade vasikaid alles järgmise aasta suve lõpus. Keegi ei tea, mis hind siis on,“ tõdeb Keldo.
Tema sõnul toimib lihaveisekasvatus ainult siis, kui aretustöö on järjepidev, kuid praegune majanduslik ebakindlus ei anna põhjust suureks optimismiks. „Lihahinna tõus algas alles eelmise aasta alguses, märtsiks oli hind kõrgem – kokku kestis see periood vaid aasta ja mõned kuud, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et selle najal suuri otsuseid langetada või midagi püsivat ehitada,“ ütleb ta.
Tema sõnul ei saa tootja karja laiendada ainult sellepärast, et hind on mõneks ajaks tõusnud. Iga lisalehm tähendab lisakulusid, mille tasuvus selgub alles aastate pärast. Seetõttu hoitakse karjad stabiilsena ning keskendutakse sellele, mida kasvataja ise saab mõjutada: järjepidevale aretustööle ja ühtlasele tootmisele. Keldo sõnul andis hinnatõus sektorile võimaluse tasuda võlgu ja teha väiksemaid parandusi, kuid mitte kujundada pikaajalist kasvustrateegiat. „Ühe tsükli oleme saanud kõrgema hinnaga müüa. Rohkem mitte,“ ütleb ta.
Ekspordivõimalused tuleb endal luua
Tsura talu kogemus näitab, et Eesti lihaveisekasvatus ei toimi ilma ekspordita. Keldo on müünud loomi Lätti, Leedusse, Poolasse ja Kasahstani ning varasematel aastatel ka Gruusiasse. Tema sõnul annab püsiv ostja kasvatajale kindluse, et järglastele on ka järgmistel aastatel turg olemas. See võimaldab teha aretusotsuseid pikema vaatega ega sunni reageerima igale hinnamuutusele. „Kui ostja tuleb igal aastal uuesti, siis on mõtet karja planeerida,“ ütleb ta.
Samas on ekspordil omad piirangud. Rootsi ja Soome ei võta Eestist loomi sisse, osalt haiguspiirangute ja osalt oma turu kaitsmise tõttu. Seetõttu tuleb Eesti kasvatajatel otsida ostjaid teistelt turgudelt. Kuigi Eestis toimuv ETKÜ ja Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi korraldatud iga-aastane lihaveiste pullioksjon on oma ostjaskonda laiendanud, ei tasu Keldo sõnul lootma jääda ka üksnes oksjonitele. „Kõik ei taha kallist looma osta. Oksjonil võib hind olla ilus, kuid reaalses müügis on ostja väga hinnatundlik,“ ütleb ta.
Pigem näitab tema kogemus, et ostjad tulevad veisekasvataja juurde tagasi siis, kui nad teavad, millise tasemega loomi nad saavad. Tsura talus on aastaid müüdud nii tiineid mullikaid kui ka tõupulle ning see on loonud usalduse. „Kui karja keskmine tase on tugev, siis võib müügikanal toimida aastaid,“ tõdeb Keldo.
Tõu tugevus Eesti oludes
Herefordi tõug on Eestis püsinud konkurentsivõimelisena üle kolme aastakümne. Keldo hinnangul peitub selle tugevus eelkõige rahulikus iseloomus, heas käsitletavuses ja sobivuses Eesti pidamistingimustega. „Kui loom on rahuliku iseloomuga, on kogu karjahaldus lihtsam. See mõjutab poegimisi, söötmist ja igapäevast tööd,“ ütleb ta.
Tema sõnul hinnatakse herefordi ka hea piimakuse ning vasikate ühtlase kasvu tõttu. Samas rõhutab ta, et poegimiste kvaliteedi määravad suuresti õiged aretusvalikud. Tsura talu varasem kogemus näitas, et vale pullivalik mullikatele tõi kaasa rasked poegimised ja kaotused. „Kui pull annab suuri järglasi, siis mullikas ei poegi ära, seda saan öelda oma kogemuste põhjal,“ lausub ta. Seetõttu on Tsura talus aastaid valitud pulle, kelle järglased sünnivad väiksemana ning kelle tiinuse kestus on lühem (ingl gestation length). Nii vähenevad poegimisraskused ning karja tootlikkus paraneb pikas vaates. Ka Tsura talu kogemus kinnitab, et teadlik pullivalik mõjutab poegimise kulgu märgatavalt.
Keldo sõnul ei tähenda hea aretustöö tulemus võimalikult suuri loomi, vaid tasakaalu. Järjepidev valikutöö on võimaldanud hoida karja ühtlasena ning kasvatada loomi, kes sobivad nii põhikarja kui ka tõupullideks. „Kui karja keskmine on tugev, siis ei ole vaja suuri hüppeid teha,“ ütleb ta. Selline järjepidevus on hoidnud herefordi tugeva tõuna ka ajal, mil turuolukord on olnud kõikuv.
Väike populatsioon nõuab aretajalt rohkem
Herefordi tõu tulevikku ei määra Keldo hinnangul mitte see, kui palju loomi Eestis on, vaid see, kui teadlikult neid aretatakse. Väikese populatsiooni puhul tuleb iga paaritus hoolikalt läbi mõelda, sest valed otsused mõjutavad karja aastaid. „Kõige suurem oht on see, et kasutatakse liiga palju samu liine. Siis muutub karjas loomade omaduste valik kitsaks,“ ütleb ta. Selle vältimiseks jälgitakse sugupuid, aretusväärtusi ja pullide järglaste tulemusi. Otsuseid ei tehta enam pelgalt looma välimuse järgi, vaid järjest suuremat rolli mängivad aretusandmed. Keldo sõnul on just EBV ehk aretusväärtused need, mis aitavad hinnata, milliseid omadusi pull oma järglastele tegelikult edasi annab.
Keldo usub, et tulevikus muutuvad geneetilised tööriistad veelgi olulisemaks. Genoomtestid, aretusväärtused ja embrüosiirdamine annavad kasvatajale senisest rohkem võimalusi, kuid ükski neist ei asenda praktilist kogemust. „Andmed aitavad otsustada, aga lõpuks peab kasvataja ise teadma, mida ta oma karjaga saavutada tahab.“
Aretus algab kergest poegimisest
Kui küsida Keldolt, milline omadus on lihaveisekarjas kõige olulisem, ei räägi ta esimesena lihastusest ega kiirest juurdekasvust. Tema jaoks algab hea aretus hoopis kergest poegimisest. „Kõik muu tuleb pärast. Kui vasikas ei ela ega ole täie tervise juures, ei ole aretusel mõtet,“ ütleb ta.
Keldo sõnul kiputakse tõupulli valides vaatama esmalt tema välimust või muljetavaldavat lihastust, kuid aretaja jaoks on palju olulisem see, milliseid omadusi loom oma järglastele edasi annab. Seetõttu jälgib ta hoolikalt aretusväärtusi (EBV), mis annavad aimu nii poegimiskergusest, vasikate sünnimassist, kasvukiirusest kui ka mitmest teisest majanduslikult olulisest tunnusest.
Tema hinnangul toetub edukas lihaveisekari kolmele sambale: kergele poegimisele, elujõulisele vasikale ja ühtlasele kasvule. Need omadused on omavahel tihedalt seotud. Kui vasikas sünnib probleemideta, tõuseb kiiresti püsti ja leiab kohe udara, algab tema areng tugevalt juba esimestel elutundidel. See omakorda loob eeldused heaks kasvuks ning vähendab hilisemaid probleeme.
Keldo rõhutab, et aretuses ei saa keskenduda ainult ühele näitajale. Suurem sünnimass võib tähendada paremat kasvupotentsiaali, kuid samal ajal suurendada poegimisraskuste riski. Seetõttu tuleb igale lehmale valida just talle sobiv pull, mitte lihtsalt kasutada karja kõige muljetavaldavamat isendit. „Pull ei ole lihtsalt loom. Ta määrab karja arengu järgmiseks kümneks aastaks,“ ütleb Keldo. Just seetõttu peab iga aretusotsus olema pika vaatega. Ühe pulli järglased mõjutavad karja veel aastaid ning valede otsuste tagajärgi ei ole võimalik kiiresti tagasi pöörata. Hea aretus ei sünni juhuslikult ega ühe eduka pulliga, vaid järjepidevate valikute tulemusena, mille mõju hakkab sageli välja paistma alles järgmistes põlvkondades.
Tšempion ei sünni juhuslikult
Tänavune tõugudeülene võitja Tsura Renegade ei ole Margus Keldo sõnul erandlik õnnestumine, vaid aastatepikkuse järjekindla aretustöö tulemus. Hea tõupull ei sünni üleöö ning tema väärtust ei määra üksnes muljetavaldav välimus, vaid omadused, mida ta oma järglastele edasi annab. Renegade paistis juba noorloomana silma tasakaalus kehaehituse, tugeva lihastuse, korrektsete jalgade ja rahuliku iseloomuga. Need omadused viisid ta esmalt jõudluskatsesse ning hiljem näituseringi, kus ta tunnistati kõigi lihaveisetõugude parimaks pulliks.
Keldo rõhutab siiski, et aretaja ei kasvata loomi konkursi pärast. Näitused annavad küll võimaluse oma aretustööd võrrelda ning saada sõltumatu hinnang, kuid igapäevases töös on tähtsamad hoopis omadused, mis karja pikaajaliselt edasi viivad. „Tšempion on tore, kuid kõige olulisem on, et kari toimib,“ ütleb ta tagasihoidlikul moel.
Tema hinnangul sünnib tugev tõupull ainult siis, kui kogu karja tase on aasta-aastalt paranenud. Üks silmapaistev loom võib tuua tunnustust, kuid üksinda ei muuda ta midagi. Edukas aretus tähendab, et lehmad poegivad kergelt, vasikad on elujõulised, loomad kasvavad ühtlaselt ning järgmine põlvkond on eelmisest parem.
Just seepärast peab Keldo tänavust tšempionitiitlit pigem kinnituseks, et aastate jooksul tehtud aretusotsused on olnud õiged. Tema sõnul on kõige suurem tunnustus siiski see, kui pulli järglased vastavad kasvatajate ootustele ning ostjad tulevad aastaid hiljem sama liini loomi uuesti otsima.
Eesti hereford vajab rohkem nähtavust
Margus Keldo usub, et Eesti herefordi suurim tugevus ei peitu ainult kvaliteetsetes aretusloomades, vaid aastakümnetega kogunenud teadmistes ja järjepidevas aretustöös. Tema hinnangul on Eesti kasvatajad viimase paarikümne aastaga jõudnud tasemele, kus suudetakse edukalt konkureerida ka rahvusvahelisel turul. „Meil on hea, kvaliteetne loom, kuid herefordi liha brändi eraldi ei ole,“ tunnistab ta.
Keldo hinnangul võiks Eesti rääkida maailmale senisest rohkem mitte ainult elusloomade ekspordist, vaid ka siin kasvatatud kvaliteetsest veiselihast. Kuigi praegu müüakse riigisiseselt veiseliha Liivimaa Lihaveise nime all, liigub suur osa lisandväärtusest riigist välja koos noorloomadega. „Seetõttu võikski pikemas vaates rohkem väärtust jääda ka Eesti tootjale ning herefordi liha oleks siis kaubanduses eraldi tõunimetusega märgistatud,“ avaldab ta. Samas rõhutab ta, et usaldus ei teki üleöö. Rahvusvahelisel turul hinnatakse eelkõige järjepidevust – seda, kas kasvataja suudab pakkuda aasta-aastalt ühesuguse kvaliteedi ja geneetilise tasemega loomi. Just seepärast peab ta oluliseks pikaajalist aretustööd, mitte üksikuid õnnestumisi või häid müügiaastaid.
Tema hinnangul on Eesti herefordil kõik eeldused, et muutuda tulevikus veelgi hinnatumaks nii aretusmaterjali kui ka kvaliteetse veiseliha poolest. Selle eelduseks on aga järjepidevus – valmisolek teha täna otsuseid, mille tegelik väärtus selgub alles aastate pärast. Sama põhimõte kehtib ka Tsura talu igapäevatöös. Valgamaal Otepää valla kuplite vahel karja pidav Margus Keldo ei tee kiireid ega juhuslikke valikuid: ta on nõudlik enda suhtes ja ootab sama hoiakut kõigilt, kes farmi tegemistes kaasa löövad. Korrastatud ümbrus ja hoolikalt hoitud teed näitavad, et siin ei tehta midagi poolikult. Keldo ise tunnustust ei otsi, kuid tema aastatepikkune töö ja stabiilne karjatase räägivad enda eest – tulemused on välja teenitud, mitte juhuslikult saadud.
Hea teada
Margis Keldo juures käis külas Juuli Nemvalts.
