Paides volinike üldkoosolekul Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu aretustöö aastaaruannet tutvustanud Anneli Härmsoni sõnul tuleb statistikat vaadata tervikuna. Ühelt poolt on loomade ja karjade arv vähenenud, teisalt on allesjäänud karjad suuremad, nende toodang kõrgem ning jõudluskontrolli katvus parem kui kunagi varem.
Piimaveiste arv vähenes, jõudluskontrolliga hõlmatus kasvas
Statistikaameti andmetel oli 2025. aasta lõpus Eestis 84 800 piimaveist. Võrreldes 2024. aastaga vähenes nende arv 5100 looma võrra. Samal ajal kasvas jõudluskontrollis olevate piimaveiste arv 2030 looma võrra, ulatudes 82 449 loomani. See tähendas, et 2025. aasta lõpus oli jõudluskontrolliga hõlmatud 97,2% Eesti piimaveistest.
Karjade arv jätkas samuti vähenemist. Aasta lõpus oli Eestis 326 piimakarja ehk 11 võrra vähem kui 2024. aastal. Kõige rohkem, kaheksa karja võrra, vähenes 301–600 lehmaga karjade arv. Kuue võrra jäi vähemaks 11–50 loomaga karju. Samas lisandus viis 101–300 loomaga karja, neli 601–900 loomaga karja ning üks üle 1200 loomaga kari. Kõige suurema rühma moodustasid 101–300 loomaga karjad, mida oli 93 ehk 28,5% kõigist karjadest. Kuni kümne loomaga karju oli 37 ehk 11,3%. Karjade arvu vähenemise kõrval suurenes keskmine karja suurus 253 loomani, mis oli 14 looma võrra enam kui aasta varem.
Aasta lõpu seisuga oli jõudluskontrollikarjades kokku 80 774 aastalehma. Eesti holsteini tõugu ehk EHF-i aastalehmade arv kasvas aastaga 1569 võrra. Eesti maatõugu ehk EK lehmi lisandus 21. Eesti punase tõu ehk EPK puhul jätkus aga langus ning aastalehmade arv vähenes 343 võrra. EHF moodustas 89%, EPK 10% ja EK ligikaudu 1% jõudluskontrollis olevatest aastalehmadest.
Suur osa lehmadest paikneb keskmistes ja kõige suuremates karjades
Arvuliselt kõige rohkem karju oli 101–300 loomaga rühmas, kuid loomade koguarvu poolest jagunes raskuskese mitme karjasuuruse vahel. 101–300 loomaga karjades peeti kokku 17 388 aastalehma ehk 21,5% kõigist aastalehmadest. Selle rühma keskmine karja suurus oli 187 lehma ning keskmine piimatoodang 10 821 kilogrammi aastalehma kohta. Peaaegu sama suur osa loomadest paiknes kõige suuremates, üle 1200 loomaga karjades. Neid karju oli 11 ning neis peeti kokku 17 355 aastalehma ehk 21,4% kõigist aastalehmadest. Keskmine karja suurus ulatus selles rühmas 1577,8 loomani ning keskmine toodang oli 13 207 kilogrammi lehma kohta.
Kõige rohkem aastalehmi, 19 344 ehk 23,9%, oli 301–600 loomaga karjades. Nende karjade keskmine suurus oli 460,6 lehma ja keskmine toodang 12 012 kilogrammi aastalehma kohta. 601–900 loomaga karjades peeti 11 649 aastalehma ehk 14,4% kõigist lehmadest, 901–1200 loomaga karjades aga 9800 lehma ehk 12,1%.
Väiksemate karjade osakaal loomade koguarvus oli tagasihoidlikum. Kuni kümne loomaga karjades peeti 206 aastalehma ehk 0,3% kõigist lehmadest. Nende keskmine toodang oli 6376 kilogrammi. 11–50 loomaga karjades oli 2205 aastalehma ja keskmine toodang 7426 kilogrammi, 51–100 loomaga karjades aga 3073 aastalehma ning keskmine toodang 9022 kilogrammi.
Suurimad karjad jäid EHF-i ja EPK puhul samaks nagu 2024. aastal. Suurim EHF-i kari oli Väätsa Agrol, kus oli 2637 aastalehma. Suurim EPK kari oli Laatre Piimal 818 aastalehmaga. Eesti maatõu suurim kari kuulus Sirje Treumuthile ning seal oli 128 aastalehma.
Holsteini tõu toodang ületas taas 12 000 kilogrammi
Piimatoodangu näitajad jätkasid tõusu. Kõigi tõugude keskmine piimatoodang suurenes aastaga 249 kilogrammi ning jõudis 11 896 kilogrammini aastalehma kohta. EHF-i keskmine toodang ületas teist aastat järjest 12 000 kilogrammi piiri, ulatudes 12 190 kilogrammini. Aastaga lisandus 250 kilogrammi. EPK keskmine toodang jäi napilt alla 10 000 kilogrammi, olles 9991 kilogrammi. Ettekande alusmaterjalis oli suurenemiseks märgitud 135 kilogrammi, slaidil iseloomustati tulemust stabiilsena. Eesti maatõu keskmine toodang oli 4988 kilogrammi lehma kohta, mis tähendas esitatud andmete järgi 59-kilogrammist kasvu. Kõige kiiremini on pikaajaliselt kasvanud EHF-i toodang. 2025. aastaks oli EHF-i ja EPK keskmise toodangu erinevus suurenenud 2199 kilogrammini.
Piima valgu- ja rasvasisaldus paranes
2025. aastal suurenesid EHF-i ja EPK piima rasva- ning valgusisaldus. Eesti maatõul toimus rasvasisalduse näitajas langus, kuid valgusisaldus suurenes. Slaidiettekandes avaldatu põhjal oli tõugude keskmine rasvasisaldus 3,94% ja valgusisaldus 3,42%. EPK rasvasisaldus suurenes 4,06%-lt 4,15%-le ning EHF-il 3,87%-lt 3,92%-le. EK rasvasisalduseks oli slaidil märgitud 3,52%, võrrelduna varasema 4,58%-ga. Kõige kõrgem tõugude keskmine rasvasisaldus oli 2000. aastal, mil see ulatus 4,29%-ni. Seega jääb praegune keskmine tase sellest veel allapoole.
Piima valgusisaldus on kõigi kolme tõu puhul pikaajalises võrdluses märgatavalt tõusnud. 2024. ja 2025. aasta vahel suurenes EPK valgusisaldus 3,35%-lt 3,57%-le, EHF-il 3,39%-lt 3,41%-le ning EK-l 3,46%-lt 3,52%-le. Härmsoni hinnangul võib sellest järeldada, et aretuses pööratakse piimakilode kõrval üha rohkem tähelepanu ka piima kuivainesisaldusele.
Elueatoodang suurenes EHF-il ja maatõul
Eesti maatõugu veiste keskmine elueatoodang kasvas 1105 kilogrammi võrra ning jõudis 18 341 kilogrammini. Nende produktiivne iga pikenes 113 päeva võrra, 1284 päevalt 1397 päevani. EHF-i elueatoodang kasvas ligikaudu 1100 kilogrammi võrra, 30 567 kilogrammilt 31 667 kilogrammini. Produktiivne iga pikenes kolme päeva võrra ning jõudis 999 päevani, jäädes endiselt napilt alla tuhande päeva. EPK elueatoodang vähenes 162 kilogrammi võrra, 30 908 kilogrammilt 30 746 kilogrammini. Ka produktiivne iga lühenes 27 päeva võrra, 1186 päevalt 1159 päevani. Need erinevused näitavad, et kõrge aastatoodangu kõrval tuleb jätkuvalt jälgida ka lehmade karjas püsivust. Mida kauem suudab lehm tervena ja tootlikuna karjas püsida, seda paremini jaotuvad tema üleskasvatamise kulud kogu eluea toodangu peale.
Taastootmisnäitajates on paranemisruumi
Kolme tõu keskmine kinnisperiood oli 79 päeva. Optimaalseks peetakse 45–60 päeva, mistõttu oli keskmine kinnisperiood soovituslikust pikem. Tõugude lõikes oli EHF-i keskmine kinnisperiood 58 päeva, EPK-l 63 päeva ja EK-l 117 päeva. Seega mõjutas üldist keskmist tugevalt maatõu märksa pikem kinnisperiood.
Keskmine poegimisvahemik oli 409 päeva. EHF-i puhul oli see 394, EPK-l 401 ja EK-l 432 päeva. Alla 360-päevane poegimisvahemik oli 25% loomadest, 360–400 päeva 36%, 401–440 päeva 15%, 441–480 päeva 10% ning üle 480 päeva 14% loomadest.
Keskmine uuslüpsiperiood ehk aeg lehma poegimisest järgmise tiinestumiseni oli 116 päeva. EHF-i keskmine oli 115, EPK-l 119 ja EK-l 115 päeva.
Esmaspoegimisiga oli keskmiselt 24,1 kuud
Keskmine esmaspoegimisiga oli 2025. aastal 24,1 kuud. Slaidil esitatud 2024. aasta keskmine oli 24,3 kuud, seega toimus keskmises näitajas 0,2 kuu pikkune muutus varasema poegimise suunas. EHF-i keskmine esmaspoegimisiga oli 23,9 kuud, EPK-l 25,7 kuud ja EK-l 34,1 kuud. Eesti maatõu puhul suurenes esmaspoegimisiga 2024. aasta 30,6 kuult 34,1 kuuni.
Varaste poegimiste osakaalu vaadeldi eraldi seoses avaliku aruteluga liiga vara poeginud mullikate üle. EHF-i loomadest oli esmakordsel poegimisel alla 22 kuu vanuseid 9,5%, EPK loomadest 3,2%.
2025. aastal sündis üle 87 000 piimaveisevasika
Aasta jooksul sündis kokku 87 092 vasikat. Neist 46 329 ehk 53,2% olid lehmikud. Poegimisi oli kokku 88 128, sealhulgas 29 554 esmaspoegimist. Tõugude kaupa sündis EHF-i loomadel 77 892 vasikat, kellest 41 496 ehk 53,3% olid lehmikud. EPK vasikaid sündis 8310, neist 4365 ehk 52,5% lehmikud. Eesti maatõu vasikaid sündis 654, neist 321 ehk 49,1% lehmikud.
Kõik vasikad ei sünni elusana. 2025. aastal registreeriti 4422 surnultsündi ehk 5% poegimistest. Esmaspoegijatel oli surnultsündide osakaal 6,2% ja korduvalt poeginud loomadel 4,4%. Tõugude lõikes oli surnultsündide üldine osakaal EHF-il 5,1%, EPK-l 4,4% ja EK-l 7,1%. Esmaspoegijate seas oli see EHF-il 6,2%, EPK-l 5,2% ja EK-l 10,4%. Seega esines kõige rohkem surnultsünde esmaspoeginud maatõugu lehmadel.
Piimakarjad muutuvad nooremaks
Piimaveiste vanuseline struktuur näitab, et karjad muutuvad järjest nooremaks. EHF-i loomadest oli juba 46% kuni kolmeaastased. 2024. aastal oli nende osakaal 44,2%.
EPK puhul oli kuni kolmeaastaste loomade osakaal sarnaselt varasema aastaga ligikaudu 35% ja Eesti maatõul 20%. EHF-i lehmade keskmine vanus oli neli aastat ehk 2,3 laktatsiooni. EPK loomade keskmine vanus oli neli aastat ja viis kuud ehk 2,6 laktatsiooni. Eesti maatõugu lehmad olid keskmiselt viis aastat ja seitse kuud vanad ning läbinud kolm laktatsiooni.
Noorem karjastruktuur võib tähendada kiiremat geneetilist vahetust, kuid samal ajal juhib see tähelepanu karjas püsivusele. Kui suur osa loomi lahkub karjast juba mõne laktatsiooni järel, ei jõua nende tootmisvõime täielikult realiseeruda.
Karjast väljaminekut põhjused
Piimaveiste karjast väljamineku põhjustena domineerisid, nagu ka varasematel aastatel, udarahaigused, sigimisprobleemid ja jäsemete haigused.
2023. ja 2024. aastal moodustasid udarahaigused 22% väljaminekutest, 2025. aastal 20%. Sigimisprobleemide osakaal oli 2023. aastal 20%, 2024. aastal 18% ja 2025. aastal 19%. Jäsemete haiguste osakaal oli vastavalt 16%, 17% ja 16%. 2023. aastal moodustasid muud haigused 12%, ainevahetushaigused 11%, traumad 8%, madal toodang 7%, muud põhjused 6% ja vanus 1% karjast väljamineku põhjustest.
Udarahaiguste tõttu karjast lahkunud loomad olid keskmiselt viis aastat ja üks kuu vanad. Sigimisprobleemide tõttu väljaminejate keskmine vanus oli neli aastat ja 11 kuud ning jäsemehaiguste tõttu viis aastat ja kaks kuud. Vanuse tõttu karjast välja läinud loomad olid keskmiselt üheksa aastat ja üks kuu vanad.
Lineaarne hindamine näitab karjade peamisi välimikuprobleeme
2025. aastal hinnati EHF-i tõugu piimaveiste välimikku 109 ettevõttes ning kokku hinnati 15 531 looma. EPK puhul hinnati 1531 looma 48 ettevõttes. EHF-i tõul domineerisid jalgadega seotud puudused, mida esines 29% hinnatud loomadest. Arvuliselt oli selliseid juhtumeid alusmaterjali järgi 12 626. Rinna laiusega seotud puudusi esines 26% ja eesudara kinnituse puudusi 24% hinnatud loomadest.
Härmsoni sõnul ei ole rinna laius üksnes välimikuküsimus. „Lai rinnakorv annab südamele ja kopsudele piisavalt ruumi, toetab suure piimajõudlusega looma üldist elujõudu ning on seotud ainevahetuse tõhususega,“ tõdes ta.
EPK puhul olid sagedasemad sõranurga vead, mida esines 31% hinnatud loomadest, ning tagajalgade küljelt hinnatud vead, mida oli 29%. Kolmandal kohal olid udaravead, mida tuvastati 25% hinnatud EPK loomadest. „Jalad on üks kriitilisemaid välimikutunnuseid, sest nende ehitus mõjutab otseselt looma liikumist, karjas püsimist ja eluiga. Õige nurgaga jalad võimaldavad lehmal takistusteta liikuda. Liiga sirgete jalgade korral kulub sõra sarvaine ebaühtlaselt ning suureneb sõrahaiguste oht,“ selgitas Härmson.
Genoomaretus ei asenda fenotüübi hindamist
Välimiku hindamise teema tõusis teravamalt esile pärast Semexi esindaja visiiti. Vestluse käigus ilmnes, et järjest vähem soovitakse lasta loomade välimikku hinnata, sest loomadel on olemas genoomaretusväärtused ja arvatakse, et sellest piisab. Härmson rõhutas aga, et genoomhindamine ja lineaarne hindamine ei ole teineteist välistavad, vaid täiendavad. „Esiteks suurendab välimiku hindamine genoomhindamise usaldusväärsust. Genoomhindamine põhineb tootlikkus- ja välimikuandmete vaheliste seoste statistilisel modelleerimisel. Geenikombinatsioonide tegeliku mõju mõistmiseks on aga vaja ka fenotüübiandmeid,“ kinnitas ta.
Hindamise kaudu kogutakse karjadest andmeid loomade tegeliku välimiku kohta ja võrreldakse neid genoomse prognoosiga. Nii saab genoommudeleid pidevalt täiustada, korrigeerida ja nende usaldusväärsust säilitada. Ilma tegelike hindamisandmeteta hakkaks genoomväärtuste täpsus põlvkondade jooksul vähenema. Teiseks aitab lineaarne hindamine karja ühtlustada. Iga lehm saab objektiivse ja kirjeldava hinnangu eri välimikutunnuste kohta. Selle põhjal saab tootja kindlaks teha oma karja peamised nõrkused, olgu nendeks näiteks liiga luipu laudjas või madal udarapõhi. Kolmandaks võimaldab hindamine teha täpsema paaride valiku. Kui lehma tegelikud välimikupuudused on teada, saab talle valida pulli, kes aitab neid järgmises põlvkonnas parandada. See muudab geneetilise progressi sihipärasemaks ja kiiremaks. Neljandaks on välimiku hindamisel otsene seos majandusliku tulemusega. Tähelepanu all on tunnused, mis mõjutavad lehma karjaspüsivust ja heaolu, näiteks udara kuju ja kinnitus, jalgade ja sõrgade asend, seljajoon ning laudja kuju. Korrektse kehaehitusega lehmad peavad suurtootmise tingimustes kauem vastu ning nende praakimise risk on väiksem.
Põlvnemisandmete kontroll tuvastas mitmeid mittevastavusi
2025. aastal tehti Eesti Maaülikoolis 71 EHF-i ja nelja EPK pulli geneetiline identifitseerimine. Slaidil esitatud koondandmete järgi tuvastati EHF-i puhul üks mittevastavus tõudokumentidega, EPK pullidel mittevastavusi ei olnud. Koos pullidega identifitseeriti 27 EHF-i ja kahe EPK pulli ema. Kontroll hõlmas 23 EHF-i ja nelja EPK ettevõtet ning kaht EHF-i pulliema.
Kahtlase põlvnemise tõttu saadeti kontrollimiseks 88 EHF-i ja üheksa EPK looma bioloogiline materjal. EHF-i puhul leiti õiged vanemad 85 loomale ehk 96,6%-le kontrollitutest. Kolme looma puhul pakutud vanemad ei sobinud. EPK puhul leiti õiged vanemad kõigile üheksale loomale.
Aretusprogrammi kohase üheprotsendilise juhuvalimi alusel kontrolliti 147 EHF-i ja 29 EPK looma. Mittevastavus tõudokumentidega tuvastati kümnel EHF-i ja ühel EPK loomal. EHF-i puhul oli neljal loomal vale isa ja kahel vale ema. EPK puhul tuvastati ühel loomal vale isa.
„Põlvnemiskontroll ei ole üksnes dokumentide korrastamise küsimus. Vale põlvnemine mõjutab aretusväärtuste arvutamist, sugulussidemete hindamist ja paaride valikut ning võib seetõttu kanduda vigadena edasi kogu aretusprogrammi,“ selgitas Härmson.
Eestis oli 38 üle 13-tonnise toodanguga holsteini karja
2025. aastal oli Eestis 38 EHF-i karja, mille keskmine piimatoodang ületas 13 000 kilogrammi aastalehma kohta. Kõrgeima toodanguga oli Osaühing Kaiu LT, kus karjas oli 834 aastalehma ning keskmine piimatoodang ulatus 14 818 kilogrammini. Piima rasvasisaldus oli 3,96% ja valgusisaldus 3,43%. Rasva toodeti aastalehma kohta 587 ja valku 509 kilogrammi, kokku 1096 kilogrammi kuivainet.
Teisel kohal oli Kõljala Põllumajanduslik Osaühing 14 495 kilogrammi ja kolmandal Kärla Põllumajandusühistu 14 571 kilogrammiga. Kuigi Kärla keskmine piimatoodang oli veidi kõrgem, paigutus tabel rasva- ja valgutoodangu järgi. Peri Põllumajandusliku OÜ keskmine toodang oli 14 722, Valjala Põllumajanduslikul Osaühingul 14 325 ning Eikla Agrol 14 204 kilogrammi aastalehma kohta. Üle 14 000 kilogrammi ulatus toodang ka Väätsa Agrol, Põlva Agrol, Kõpu PM-il ja mitmel teisel ettevõttel.
Punase tõu 32 karja ületasid 10 000 kilogrammi
EPK karju, mille keskmine toodang ületas 10 000 kilogrammi, oli 32. Kõrgeima tulemuse saavutas Valjala Põllumajanduslik Osaühing. Seal oli 40 aastalehma ning keskmine toodang ulatus 13 076 kilogrammini. Piima rasvasisaldus oli 3,84% ja valgusisaldus 3,59%. Rasva toodeti aastalehma kohta 502 ja valku 470 kilogrammi, kokku 971 kilogrammi kuivainet. Peri Põllumajandusliku OÜ EPK karja keskmine toodang oli 12 904 kilogrammi, Kõljala Põllumajanduslikul Osaühingul 12 712 ning Kõpu PM-il 12 501 kilogrammi. Üle 12 000 kilogrammi ulatus toodang ka Paunvere Agrol, Miiaste Põllumajanduslikul OÜ-l, Kure Mõisal ja Kesa-Agrol.
Eestis toodetud suguselekteeritud sperma jõudis e-poodi
2025. aasta üks olulisemaid praktilisi arenguid oli Eestis toodetud suguselekteeritud sperma jõudmine e-poodi. Pakkumises oli 12 holsteini ja viis aberdiin-anguse tõugu pulli sperma. Holsteini pullidelt oli saadaval emasfraktsioon, aberdiin-anguse tõul nii emas- kui ka isasfraktsioon.
Holsteini pullide valikus olid Harle, Capten, Swinger, Holly, Raiten, Peacler, Fonder, Percival, Baldao, Clent ja Cashy. Aberdiin-anguse pullidest olid pakkumises Klonder, Pirgo Loch Ness, Pirgo Caesar, Pirgo Kameron ja Kuldranna Lamarcus.
Peagi oli kavas lisada ka seitsme noore holsteini pulli tavasperma. Nende aretusväärtused olid saadud Lactanetist. DG 4819 Bora Redi piimatoodangu aretusväärtus oli +1109 kilogrammi, rasvasisalduse muutus +0,41 ja valgusisalduse muutus +0,25 protsendipunkti. SJK 7703 Reali näitajad olid +1298 kilogrammi, +0,32 ja +0,07 protsendipunkti.
DG 4818 Hanani näitajad olid +779 kilogrammi, +0,41 ja +0,12; DG 5154 Audryl +1446 kilogrammi, +0,43 ja +0,14; DG 5428 Synnil +1205 kilogrammi, +0,27 ja +0,16; DG 5660 Solve Redil +1253 kilogrammi, +0,18 ja +0,16 ning DG 60279 Delta Salinerol +623 kilogrammi, +0,15 ja +0,29 protsendipunkti.
Lihaveiste arv jõudluskontrollis kasvas
2025. aasta lõpus oli jõudluskontrollis 30 235 lihaveist, neist 15 982 puhtatõulist. Võrreldes 2024. aastaga suurenes jõudluskontrollis olevate lihaveiste arv 539 võrra ning puhtatõuliste loomade arv 1586 võrra.
Pikemas vaates jääb arv siiski varasemale tipptasemele alla. 2020. aastal oli jõudluskontrollis 36 689 lihaveist ehk 6454 võrra rohkem kui 2025. aastal. Puhtatõuliste jõudluskontrolliloomade arv oli suurim 2022. aastal, mil neid oli 16 650. Selle tasemega võrreldes oli 2025. aastal puhtatõulisi loomi 668 võrra vähem.
Kõige arvukam jõudluskontrollis olev lihaveisetõug oli nagu aasta varemgi aberdiin-angus. Neid loomi oli 9177 ehk 30,8% kõigist jõudluskontrollis olevatest lihaveistest. Puhtatõulisi aberdiin-anguseid oli 5857 ehk 63,8% tõu loomadest, ristandeid 3320. Arvukuselt teisel kohal oli limusiin 6651 loomaga, moodustades 22,3% üldarvust. Puhtatõulisi oli 3181 ehk 47,8% tõust. Kolmandal kohal oli hereford 4679 loomaga ehk 15,7%-ga üldarvust. Puhtatõulisi hereforde oli 2168 ehk 46,3%. Šarolee tõugu loomi oli 3361, simmentale 2684, šoti mägiveiseid 1453, akviteeni heledaid 750, galloveisid 351, tirooli halle 326, wagyusid 298 ja aubrakuid 63. Üldarv vähenes gallovei tõul 41 ja tirooli hallil 29 looma võrra.
Puhtatõuliste arv kasvas aberdiin-angusel 542, limusiinil 120, wagyul 18 ning akviteeni heledal kümne looma võrra. Enamikul teistel tõugudel puhtatõuliste loomade arv vähenes. Kõige suurem langus oli šoti mägiveisel, kelle puhtatõuliste arv vähenes 275 võrra. Herefordi puhtatõulisi jäi 230, simmentale 226 ja šaroleesid 186 võrra vähemaks.
Lihaveistel sündis üle 12 000 vasika
2025. aastal sündis lihaveistel kokku 12 084 elusat vasikat. Ettekande tekstimaterjalis oli neist märgitud lehmikuteks 6013 ja pullikuteks 6141, kuid tõugude kaupa esitatud slaiditabeli summad vajavad nende üldarvudega veel kooskõlastamist. Võrreldes 2024. aastaga sündis 1255 vasikat vähem. Suurim vähenemine oli simmentalil, kelle vasikaid sündis 527 võrra vähem, ning herefordil, kelle puhul oli langus 308 vasikat.
Tõugude lõikes sündis kõige rohkem aberdiin-anguse vasikaid: 1787 lehmikut ja 1866 pullikut ehk kokku 3653 elusat vasikat. Limusiini vasikaid sündis 2526, herefordi vasikaid 2058, šarolee vasikaid 1536 ning simmentali vasikaid 1444. Akviteeni heleda tõu vasikaid sündis 319, šoti mägiveiseid 283, tirooli halle 150, galloveisid 125, wagyusid 45 ja aubrakuid 15.
Surnultsünde oli kokku 298 ning aborte 18. Keskmine surnultsündide osakaal oli ligikaudu 2%. Kõrgeim surnultsündide osakaal oli tirooli hallil, 4,5%. Limusiinil oli see 2,8%, herefordil 2,6%, aberdiin-angusel ja akviteeni heledal 2,4%, šaroleel 2,2%, simmentalil 1,8%, galloveil 1,6% ja šoti mägiveisel 1,4%. Aubrakul ja wagyul surnultsünde ei registreeritud.
Lihaveiste esmaspoegimisiga muutus veidi varasemaks
Lihaveiste esmaspoegimisiga oli võrreldes eelneva aastaga veidi varasem. Aretusprogrammides soovitatud piiridesse jäid akviteeni hele, šarolee ja limusiin. Kõige varasem keskmine esmaspoegimisiga oli šaroleel, 30,7 kuud. Tirooli hallil oli see 31,0, aberdiin-angusel 31,1, herefordil 33,5, limusiinil 34,2, simmentalil 33,2 ja wagyul 34,1 kuud. Aubrakul oli keskmine esmaspoegimisiga 37,5, galloveil 39,7 ja šoti mägiveisel 44,1 kuud.
Keskmine poegimisvahemik oli 418 päeva. Tõugude lõikes oli see aberdiin-angusel 415, akviteeni heledal 405, aubrakul 401, galloveil 425, herefordil 408, limusiinil 409, simmentalil 434, šaroleel 415, šoti mägiveisel 496, tirooli hallil 447 ja wagyul 346 päeva. Simmentalil pikenes poegimisvahemik aastaga 27 päeva.
Lihaveiste keskmine vanus oli 3,9 laktatsiooni
Jõudluskontrollis olevate lihaveiste keskmine vanus oli 3,9 laktatsiooni. Kõige kõrgem oli keskmine vanus tirooli hallil, 5,6 laktatsiooni. Akviteeni heleda tõu loomade keskmine vanus oli 4,5, galloveil 4,3, simmentalil 4,2 ja šaroleel 4,0 laktatsiooni. Herefordi ja limusiini keskmine oli 3,9, aberdiin-angusel ja šoti mägiveisel 3,8 ning aubrakul 3,5 laktatsiooni. Wagyude keskmine vanus oli 1,9 laktatsiooni.
Kaaluandmete katvus erineb tõuti märgatavalt
Lihaveiste jõudluskontrolli väärtus sõltub suuresti sellest, kui paljude loomade kohta on olemas usaldusväärsed sünni-, 200 päeva ja 365 päeva massid. Aberdiin-anguse vasikate sünnimassi andmed olid olemas 1173 lehmiku ja 1252 pulliku kohta. Keskmine sünnimass oli vastavalt 37 ja 38 kilogrammi. 200 päeva massi andmed olid olemas 488 lehmikul ja 689 pullikul. Lehmikute keskmine 200 päeva mass oli 252 ning pullikutel 270 kilogrammi. Keskmine ööpäevane juurdekasv sünnist 200 päevani oli vastavalt 1074 ja 1155 grammi.
365 päeva mass oli teada 273 lehmikul ja 109 pullikul. Keskmine mass oli vastavalt 356 ja 422 kilogrammi ning juurdekasv 200.–365. päevani 705 ja 1012 grammi ööpäevas.
Akviteeni heleda tõu puhul oli 200 päeva keskmine mass lehmikutel 280 ja pullikutel 299 kilogrammi. Juurdekasv sünnist 200 päevani oli vastavalt 1194 ja 1275 grammi. 365 päeva keskmine mass oli lehmikutel 436 ja pullikutel 475 kilogrammi. Herefordi lehmikute keskmine 200 päeva mass oli 229 ja pullikutel 256 kilogrammi. Limusiinil olid vastavad näitajad 238 ja 266, simmentalil 272 ja 297 ning šaroleel 268 ja 297 kilogrammi.
200.–365. päeva juurdekasv oli eriti kõrge simmentali pullikutel, 1378 grammi, ja šarolee pullikutel, 1350 grammi ööpäevas. Võrreldes 2024. aastaga suurenes akviteeni heleda pullikute juurdekasv sünnist 200 päevani 157 grammi ning 200.–365. päeva juurdekasv 126 grammi.
Sündinud vasikate arvuga võrreldes oli kaaluandmete katvus kõige parem aberdiin-angusel: andmed olid olemas 65,6%-l lehmikutest ja 67,1%-l pullikutest. Limusiinil olid vastavad osakaalud 55,2% ja 52,1%, herefordil 49,4% ja 51,7% ning šaroleel 48,3% ja 50,1%.
Akviteeni heledal olid kaaluandmed olemas 27,8%-l lehmikutest ja 31,8%-l pullikutest. Simmentalil olid slaidil esitatud samad osakaalud. Need arvud näitavad, et mitme tõu puhul jääb suur osa vasikate kasvust dokumenteerimata. See vähendab nii farmisisese võrdluse kui ka aretusväärtuste hindamise täpsust.
Sünnimassid on tõuti liikunud eri suundades
Alates 2010. aastast on lihaveisetõugude keskmised sünnimassid nii kasvanud kui ka vähenenud. Aberdiin-anguse, akviteeni heleda ja herefordi sünnimassid on pikaajaliselt pigem vähenenud. Limusiini, simmentali ja šarolee kõrgemad keskmised sünnimassid registreeriti aga 2025. aastal.
2025. aasta keskmine sünnimass oli aberdiin-angusel ligikaudu 39, akviteeni heledal 44,2, herefordil 42,2, limusiinil 44, simmentalil 44 ja šaroleel 46 kilogrammi. Sünnimassi muutusi tuleb hinnata koos poegimiskerguse, vasikate elujõu ja hilisema kasvukiirusega. Suurem sünnimass ei ole iseenesest ei hea ega halb, kuid liiga suur sünnimass võib suurendada raskete poegimiste riski.
Lihaveiste karjast väljamineku põhjustes domineerib ebatäpne kategooria
Lihaveiste karjast väljamineku põhjustena oli alusmaterjalis kõige sagedamini märgitud „muud põhjused“, mis moodustasid peaaegu 38% juhtudest. See näitaja ei kajastu slaidi põhidiagrammis ning vajaks lõpliku aruande jaoks andmestikuga üle kontrollimist.
Slaidil esitatud täpsustatud põhjuste seas olid esikohal vanus ja sigimisprobleemid, mõlemad 20%-ga. Udarahaigused ja -vead moodustasid 17%, jäsemete haigused ja vead 11%, raske poegimine ja muud haigused kumbki 10%, halb iseloom 8% ning madal piimakus 4%.
Tõuti olid peamised põhjused erinevad. Aberdiin-angusel olid esikohal sigimisprobleemid 14%-ga. Nende osakaal oli kasvanud 2024. aasta 12,2%-lt. Jäsemete haigused ja vead moodustasid 10,2%, vanus 8% ning udarahaigused ja -vead 7,1%. Akviteeni heledal olid sagedasemad udarahaigused ja -vead, 7,7%, ning raske poegimine ja halb iseloom, mõlemad 5,1%. Herefordil oli slaiditabeli järgi suurim osakaal udarahaigustel ja -vigadel, 20,7%. Sigimisprobleemid moodustasid 12,8%, muud haigused 9,8% ja vanus 9,4%. Limusiinil oli peamine põhjus raske poegimine, 11,3%, millele järgnesid vanus 10,9% ja sigimisprobleemid 8,9%. Simmentalil domineeris vanus 27,2%-ga. Halva iseloomu osakaal oli 9,8% ja udarahaigustel ning -vigadel 9,2%. Šaroleel olid esikohal sigimisprobleemid 23%-ga. Udarahaigused ja -vead moodustasid 9,4% ning jäsemete haigused ja vead 8,6%.
Vanuse tõttu karjast välja läinud loomad olid keskmiselt 11 aastat ja kümme kuud vanad. Muude põhjuste tõttu lahkunud loomade keskmine vanus oli seitse aastat ja kolm kuud. Kõige nooremad olid halva iseloomu tõttu välja läinud loomad, kelle keskmine vanus oli kuus aastat ja kaks kuud.
Lihaveiste põlvnemiskontrollis tuvastati üheksa identifitseerimisviga
2025. aastal tehti 248 lihaveisepulli geneetiline identifitseerimine. Üheksal loomal ehk 3,6%-l kontrollitutest tuvastati mittevastavus tõudokumentidega. Samal ajal identifitseeriti 138 pulli ema ning kontroll hõlmas 56 ettevõtet. Kahtlase põlvnemise tõttu kontrolliti 140 looma. Õiged vanemad leiti 127 loomale ehk 90,7%-le kontrollitutest. 12 looma puhul pakutud vanemad ei sobinud ning ühe looma põlvnemist ei õnnestunud selgitada.
Aretusprogrammi üheprotsendilise juhuvalimi alusel kontrolliti 20 looma. Neist kolme ehk 15% puhul tuvastati mittevastavus tõudokumentidega. Kontrolli kaasati 17 ema ja 20 ettevõtet. Nii piima- kui ka lihaveiste tulemused kinnitavad, et põlvnemisandmete kontrolli ei saa käsitleda formaalsusena. Mida rohkem toetub aretus genoomandmetele, seda olulisem on, et genotüüp oleks seotud õige loomaga ja õigete vanematega.
Andmete väärtus kasvab koos nende täpsusega
2025. aasta tulemusi kokku võttes joonistub välja kaks paralleelset suundumust. Eesti veisekasvatuses jääb loomi ja karju vähemaks, kuid allesjäänud karjad muutuvad suuremaks ja professionaalsemaks. Piimaveiste jõudluskontroll hõlmab peaaegu kogu populatsiooni ning toodangunäitajad püsivad kõrged. Samal ajal ei saa kõrge toodang olla ainus eesmärk.
Karjaspüsivus, sigivus, poegimiste kulg, jalgade ja udara tervis, välimiku korrektsus ning põlvnemisandmete täpsus mõjutavad otseselt seda, kui kestlik on saavutatud geneetiline edu. Sama kehtib lihaveiste puhul, kus kaalumisandmete ebaühtlane katvus ja mitme tõu puhtatõulise populatsiooni vähenemine võivad tulevikus aretusvalikuid piirata.
Härmsoni ettekandest jäi kõlama, et nüüdisaegne aretus vajab korraga nii genoomikat kui ka loomade tegelikku hindamist. Genoomandmed aitavad prognoosida, kuid fenotüübi-, jõudlus- ja põlvnemisandmed näitavad, kas prognoos vastab tegelikkusele. Mida täpsemad on algandmed, seda usaldusväärsemad on ka otsused, mida nende põhjal tehakse.
Anneli Härmsoni ettekannet vahendas Juuli Nemvalts.