Koivakonnu Lihaveise lugu sai alguse ligi kolm aastakümmet tagasi, kui nende isa Kalev Raudsepp ostis esimesed herefordid. Tollal polnud Eestis lihaveisetõugude vahel kuigi palju valida ning hereford sattus farmi pigem juhuse kui pika strateegia tulemusena. Toona ei osanud keegi arvata, et juhuslikust valikust kujuneb kari, mille järgi Koivakonnu Lihaveist täna tuntakse.
Vendade jaoks ei tähenda Koivakonnu üksnes lihaveisekasvatust, vaid terviklikku eluviisi, kus ettevõtte areng käib käsikäes looduse rütmiga. Siin ei saa tootmist kavandada ainult kalendri järgi, sest oma sõna ütlevad nii Koiva jõgi, ilmastik kui ka aastaaegade vaheldumine. Just see on põhjus, miks vennad ei vahetaks tänast elu kontoritöö vastu.
Asjade loomulik käik
Kuigi täna juhivad Koivakonnu Lihaveise igapäevast loomakasvatust vennad Tarmo ja Priit Raudsepp, ei sündinud põlvkonnavahetus üleöö. Mõlemad töötasid vahepeal mujal ning kogusid kogemusi ka väljaspool põllumajandust. Side kodutaluga ei katkenud aga kordagi – isegi siis, kui Tarmo veetis seitse aastat Prantsusmaal rattaspordiga tegeledes. Kui ettevõttes tekkis vajadus palgata uusi töötajaid, pakkus isa vendadele võimalust loomakasvatuses senisest rohkem kaasa lüüa. „Eks see tuli samm-sammult. Käisime kogu aeg vanemate juures abiks ja olime tegemistega kursis. Ühel hetkel tundus lihtsalt õige aeg rohkem vastutust üle võtta,“ räägivad vennad.
Koivakonnu Lihaveise omanikeringi kuulub lisaks Raudseppade perele ka perekond Kruustükid, kuid igapäevast tööd veavad Tarmo ja Priit koos isa Kaleviga, kes lööb ettevõtte tegemistes endiselt aktiivselt kaasa. Tööjaotus on aastatega paika loksunud ja igapäevased otsused sünnivad ühiselt. „Paberimajandus on rohkem minu teha, masinapark Priidu vastutada, aga kõik muu vaatame jooksvalt koos üle. Tegelikult töötab siin viis inimest ning isa Kalev on endiselt igapäevaselt tegemiste juures. Võib isegi öelda, et tema on see, kes meid kõige rohkem kamandab,“ ütleb Tarmo muigega. Vendade sõnul toimib selline töökorraldus eelkõige tänu usaldusele. Aastate jooksul on kujunenud arusaam, kes milles kõige tugevam on, mistõttu ei pea iga otsust pikalt arutama. Samal ajal ei jää keegi kinni oma vastutusalasse – kui vaja, istutakse traktori rooli, minnakse loomi üle vaatama või aidatakse seal, kus parasjagu käsi rohkem tarvis on.
Koiva luhtadel seab tööde rütmi loodus
Koivakonnu Lihaveise ligi tuhat hektarit rohumaid paiknevad Koiva ja Mustjõe luhal, kus kevadine suurvesi võib mõne päevaga kogu töökorralduse pea peale pöörata. „Meil on siin tuhat hektarit üleujutatavaid maid. Mustjõe veetase kõigub üle nelja meetri,“ kirjeldavad vennad. On olnud aastaid, mil vesi on tõusnud majadeni ja õue peale on tulnud paadiga sõita. Sellistes tingimustes ei saa loomakasvatust ega söödavarumist planeerida üksnes kalendri järgi, sest tihtipeale otsustab tööde järjekorra jõgi. Suurvesi võib ootamatult tulla nii kevadel, suvel, kui sügisel.
Kui suurvesi karjamaad enda alla võtab, tuleb kogu kari väiksemale pinnale ümber paigutada. „Kevadel võib tuhande hektari asemel jääda kasutusse ainult paarsada hektarit. Siis peavad kõik loomad sinna ära mahtuma,“ ütlevad nad. Just sellistes oludes on Koivakonnus viimastel aastatel järjest enam panustatud portsjonkarjatamisele. Kari on jagatud kuueks-seitsmeks väiksemaks rühmaks ning loomi liigutatakse vastavalt sellele, kuidas rohumaa taastub. Vendade sõnul on see aidanud olemasolevat sööta paremini kasutada ning suurendanud karjamaade tootlikkust. „See on üks muutus, mis on meie tootmist kõige rohkem edasi viinud. Toidubaasi on juurde tulnud ja tänu sellele oleme saanud ka loomade arvu tasapisi kasvatada,“ selgitavad nad. Samas rõhutavad vennad, et ainult portsjonkarjatamisest ei piisa. Viimaste aastate kasv on tulnud ka sellest, et on õnnestunud juurde rentida rohumaid, sest olemasolevate maade piir on peaaegu käes.
Luhamaadel majandamine tähendab aga märksa suuremat ajakulu kui tavapärastel rohumaadel. Heinasaak on väiksem, põllud on ebakorrapärased ning raskemat tehnikat ei saa sageli kasutada. „Meie majandamise juures on sama koguse sööda tootmiseks pinda vaja vähemalt poole rohkem kui intensiivsel rohumaal,“ ütlevad vennad. Ka tehnika valik sõltub maastikust. Kui suurematel ja tasastel põldudel niidetakse üheksameetriste niidukitega, siis Koiva luhtadel tuleb kasutada kolmemeetriseid masinaid. „Meie kolgutame mööda vanu jõesänge. Aja- ja kütusekulu on hoopis teine ning tehnika saab siin palju rohkem vatti,“ tõdevad nad. Ka kombipress ei tule pehmel pinnasel kõne alla. „See upub lihtsalt ära.“
Heinahooajal tähendab see, et iga kuiv ilmaken tuleb maksimaalselt ära kasutada. Kui ilma on, tehakse tööd hiliste õhtutundideni, sest järgmisel päeval võib vihm kogu plaani jälle ümber teha. „Suverütm on väga lihtne – kui ilm on ilus, siis teed heina, kui ilm on kehv, teed midagi muud,“ ütleb Tarmo. Just selline töökorraldus on vendade hinnangul õpetanud kõige rohkem paindlikkust. Loodusega ei ole mõtet võidelda, vaid tuleb õppida selle järgi oma tööd sättima. „Siin ei saagi teisiti. Pead elama looduse järgi,“ võtavad nad Koivakonnu igapäevaelu kokku.
Iseseisev loom peab karjamaal ise hakkama saama
Koivakonnu Lihaveises ei hinnata head ammlehma ainult tema põlvnemise või kasvunäitajate järgi. Sama oluline on, et loom tuleks karjamaal võimalikult iseseisvalt toime. See põhimõte mõjutab nii aretusvalikuid kui ka igapäevast pidamist ning on kujunenud aastate jooksul teadlikuks suunaks.
„Meie eesmärk ei ole kasvatada loomi, kes vajavad kogu aeg inimese abi. Poegimisabi anname ainult siis, kui tõesti juhtume õigel ajal juures olema ja loom seda vajab. Me ei too lehmi lauta selleks, et neid ööpäev läbi valvata. Kui loom ei saa poegimisega ise hakkama või vasikas ei ole elujõuline, siis tuleb ka sellega arvestada. See risk on meie pidamisviisi osa,“ räägivad nad. Selline lähenemine tähendab, et aretuses pööratakse tähelepanu eelkõige ammlehma omadustele, vastupidavusele ja loomade rahulikule iseloomule. Kui mõni lehm põhjustab korduvaid probleeme või on liialt närviline, siis ta karja ei jää. „Rahumeelsust jälgime samuti. Kui näeme, et mõnel loomal on probleemid või ta ei sobi meie pidamisviisiga, siis praagime ta välja,“ ütleb Priit.
Pullide valik pole Koivakonnus samuti juhuslik. Kuna eesmärk on säilitada sarviline hereford, tuleb sobivaid aretuspulle otsida sageli välismaalt. „Sarvilisi hereforde kasvatatakse täna üsna vähe ja seetõttu ei ole pullide leidmine lihtne. Oleme toonud neid Taanist, Rootsist ja Hollandist ning tänavu kasutasime esimest korda ka Inglismaa geneetikat,“ räägivad vennad. Nende sõnul ei ole eesmärk võimalikult palju tõuloomi müüa, vaid laiendada kvaliteetse geneetika kaudu tulevikus oma võimalusi. Selle nimel liituti mõned aastad tagasi uuesti jõudluskontrolliga ning liiguti järk-järgult puhtatõulise herefordi karja suunas. „Kõiki loomi ei müü niikuinii tõuloomadena, aga see annab juurde ühe olulise müügivõimaluse,“ selgitab Priit.
Sarviline hereford on Koivakonnu üks tuntumaid eripärasid. Kui enamik kasvatajaid eelistab täna nudisid loomi, siis Raudsepad on jäänud isa kunagisele valikule truuks. Nende hinnangul ei ole sarved lihtsalt tõu tunnus, vaid osa looma loomulikust käitumisest. „Eks seda peetakse natuke meie kiiksuks,“ naeravad nad. „Aga meie jaoks käib sarvilisus kokku iseseisva loomaga. Oleme isegi näinud, kuidas ammlehm kaitseb vasikat palju otsustavamalt. See annab kindlustunde ka olukorras, kus ümbruskonnas liiguvad ka hundid.“
Aastate jooksul on vennad märganud veel üht muutust. Portsjonkarjatamine ei ole parandanud ainult rohumaade kasutamist, vaid muutnud ka loomad inimesega harjumuspärasemaks. Kui varem jooksis kari inimese lähenedes eemale, siis nüüd tullakse sageli ise vaatama, mida kasvataja parasjagu teeb. „Nad hoiavad endiselt parajat distantsi, aga nendega on lihtsam töötada. Loomad on rahulikumad ja meie teame ka ise palju paremini, kuidas neid liigutada,“ ütlevad vennad.
Kasv ei sõltu ainult tahtmisest
Koivakonnu Lihaveises oli möödunud talvel ligikaudu 150 ammlehma ning tänavu on karja veel mõnevõrra suurendatud. Vennad ütlevad aga kohe, et nende jaoks ei ole loomade arvu kasvatamine eesmärk omaette. Iga järgmine samm peab olema kooskõlas söödabaasi, karjamaade ja ettevõtte tegeliku võimekusega. „Eks alati võiks ju rohkem loomi pidada, aga küsimus on, kas selleks on olemas sööt, maad, tööjõud ja aeg. Kasvamine peab olema jõukohane. Kui hakkad liiga kiiresti laienema, jõuab ühel hetkel piir ette ja siis on probleemid palju suuremad,“ räägivad vennad.
Ka viimaste aastate kasv ei ole nende sõnul tulnud teadliku laienemisstrateegia tulemusena. Osa võimalustest on tekkinud hoopis seetõttu, et ümbruskonnas on järjest rohkem loomakasvatajaid tegevuse lõpetanud ning nende maad on jõudnud uute rentnikeni. „Me oleme küll saanud natuke suuremaks minna, aga kui vaadata Eesti lihaveisekasvatust tervikuna, siis ei ole see tegelikult hea märk. Viimased maad, mis meie kasutusse on tulnud, on tulnud sellepärast, et keegi on loomapidamise lõpetanud,“ räägivad nad.
Näiteid ei pea kaugelt otsima. Üks lõpetas kümmekonna ammlehmaga, teine pidas veel mõni aasta tagasi ligi sadat lihaveist. Mõlemal juhul jäi karjakasvatus seisma põlvkonnavahetuse taha. „Ühel kasvatajal jäi tütar küll põllumajandusse, aga hoopis teise ettevõttesse. Loomakasvatus kodutalus lihtsalt ei jätkunud. Selliseid lugusid on praegu päris palju,“ ütleb Priit.
Vendade hinnangul ongi just põlvkonnavahetus üks suuremaid põhjuseid, miks Eesti lihaveisekari väheneb. Avalikkuses räägitakse sageli turuolukorrast, toetustest või majanduskeskkonnast, kuid nende hinnangul jääb kõige olulisem põhjus sageli tagaplaanile. „Kui kolmest loomakasvatajast kaks lõpetavad lihtsalt vanuse tõttu tegevuse, siis ei ole see enam ainult turu või toetuste küsimus. See on palju laiem probleem ja puudutab tegelikult kogu põllumajandust,“ leiavad nad.
Nende sõnul puudutab see eriti neid väiksemaid karju, mille omanikud alustasid kunagi kümmekonna või paarikümne ammlehmaga ning pidasid loomi põhitöö kõrvalt. Kui vanus peale tuleb ja järeltulijad tegevust üle ei võta, kaob koos nendega ka kari. „Seal ongi kõige suurem mure. Vanem põlvkond enam ei jõua ja noored ei taha alati seda tööd üle võtta. Ettevõttena tegutsevatel farmidel ei ole see probleem võib-olla veel nii terav, aga väiksemate pidajate seas näeme seda järjest rohkem.“
Suurim küsimus ei ole toetused
Kui jutt jõuab Eesti lihaveisekasvatuse tulevikuni, ei hakka vennad kõigepealt rääkima toetustest ega turuhinnast. Nende hinnangul määrab sektori käekäigu hoopis see, kas loomakasvatuses leidub inimesi, kes on valmis töö järgmise põlvkonnana üle võtma. „Kui kolmest loomakasvatajast kaks lõpetavad lihtsalt vanuse tõttu tegevuse, siis ei ole see enam ainult majanduse küsimus. Seda näeme praegu väga palju,“ ütlevad nad. Kõige sagedamini ei kao nende sõnul suured professionaalsed ettevõtted, vaid väiksemad talud, kus loomi on peetud aastakümneid pere kõrvalt. Kui peremees enam ei jaksa ja noortel on oma tee leitud, lõpeb sageli ka loomakasvatus. Samas ei usu vennad, et lahendus oleks noored võimalikult vara farmi tuua. Vastupidi. „Meie arvates on isegi hea, kui noored käivad vahepeal mujal. Näevad maailma, töötavad teistes valdkondades ja saavad kogemusi. Meie ise tegime samamoodi. Siis on otsus, tulla loomaakasvatusse, palju küpsem. Kui tuled kahekümneselt otse koolipingist farmi, võib ühel hetkel tunduda, et kusagil mujal on elu palju lihtsam. Kui oled mujal ära käinud, oskad juba paremini hinnata, mida tegelikult teha tahad,“ räägivad nad.
Ka oma laste puhul ei looda nad sellele, et järgmine põlvkond kohe ettevõttesse tuleb, kuigi täna käivad kõik lapsed hea meelega farmis aegajalt abiks. „Meile muidugi meeldib, et lastele siin meeldib, aga ma arvan, et neilgi võiks olla oma „Prantsusmaa“. Käigu, vaadaku maailma, saagu erinevaid kogemusi ja kui nad siis tahavad tagasi tulla, on see palju kindlam otsus,“ ütleb Tarmo muiates. Noorte jaoks ei ole takistuseks ainult vastutus. Vendade hinnangul peletab alustajaid üha enam ka bürokraatia. „Kui keegi mõtleb, et võtaks kümme ammlehma ja prooviks alustada, siis esimene asi, mis talle ette antakse, on paks pakk määrusi. Ma arvan, et nii mõnigi lööb selle peale käega ja mõtleb, et läheb parem sõpradega sauna. Isa ajal sai inimene põhimõtteliselt üksi hakkama nii farmi rajamise kui ka paberitega. Täna on meil üks inimene, kes tegelebki kontoripoolega, ja vähemalt pool minu tööajast kulub erinevatele nõuetele ja dokumentidele,“ räägib Tarmo. Sellest hoolimata usuvad vennad, et Eesti lihaveisekasvatusel on tulevikku. Selle eelduseks on, et noortel oleks lihtsam alustada ning neil jätkuks julgust ettevõtlusega tegeleda.
Üksi ei tee siin keegi midagi
Koivakonnu ümbruses ei mõõdeta head naabrit ainult selle järgi, kelle maa piirneb sinu põlluga. Vendade sõnul sünnib suur osa igapäevasest tööst tänu sellele, et inimesed hoiavad üksteise tegemistel silma peal ja aitavad vajadusel kaasa. Kui mõni loom satub valesse kohta või karjas juhtub midagi ootamatut, jõuab info sageli nendeni enne, kui nad ise seda märkavad. Jahimehed, naabrid ja teised ümbruskonna inimesed annavad teada ning vajadusel tullakse ka appi. „Selline koostöö on maaelus täiesti loomulik. Kui keegi näeb midagi, siis helistab. Samamoodi aitame meie teisi. Üksi ei tee siin tegelikult keegi midagi,“ räägivad vennad.
Koostöö ulatub ka loomade müügini. Kui ühe kasvataja loomadest ei piisa ekspordiks terve koorma täitmiseks, pannakse loomad kokku mitme ettevõtte peale. Nii saavad kasvatajad parema hinna ning ostjad vajaliku koguse. „Lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik. Kui ümberringi läheb hästi, on ka endal lihtsam. Me ei vaata teisi kasvatajaid konkurentidena,“ ütlevad nad. Vendade sõnul ei ole selline koostöö aastate jooksul teadlikult kujunenud, vaid kasvanud välja igapäevasest vajadusest üksteisele loota. Piiril ja hajaasustuses tegutsedes ei ole võimalik kõike üksinda ära teha ning just seepärast peetakse häid suhteid sama oluliseks kui korralikku tehnikat või häid karjamaid. Pealegi on Koiva luhad Raudseppadele õpetanud, et kõike ei saa jõuga kiirendada. Nii nagu jõge ei juhi inimene, ei sünni ka tugev ettevõte üksinda.
Hea teada:
Tarmo ja Priit Raudseppa külastas ja fotod tegi J. Nemvalts.
