Eesti delegatsiooni juht Tanel Taavi Bulitko sõnastas konverentsi keskse küsimuse: „Euroopa peab rohkem koostööd tegema, mitte omavahel konkureerima. Kui väikeriigid ei saa oma pulle genoomtestida, siis nad loobuvad aretusambitsioonist ja hakkavadki Ameerikast materjali tooma.“ See ei olnud pelk tähelepanek, vaid raamistik, mille ümber kogu konverentsi arutelu tegelikult tiirles. Kui Euroopa riigid soovivad säilitada oma aretuspopulatsioonid, teadmised ja võime ise geneetilist arengut suunata, ei piisa enam sellest, et igaüks lahendab probleeme omaette. Vaja on võrreldavaid hindamistulemusi, kättesaadavaid genoomiteenuseid ja toimivat andmevahetust, mis ei jätaks väiksemaid populatsioone juba stardijoonel ebasoodsasse olukorda.
Konverentsi ülesehitus oli osalejatele tuttav, kuid käsitletud küsimused avanesid senisest märksa laiemas mõõtkavas. Itaalia delegatsiooni juhitud SWOT-analüüs tõi esile, kui suur on holsteini tõuorganisatsioonide tegelik kaal: nende tegevus puudutab valdavat osa Euroopa piimatootmisest ja seeläbi märkimisväärset osa kogu põllumajandussektorist. See näitas, et tegemist ei ole kitsa erialaringi küsimustega, vaid valdkonnaga, mille areng mõjutab otseselt Euroopa piimatootmise jätkusuutlikkust, konkurentsivõimet ja toidujulgeolekut.
Just selles kontekstis tulid nähtavale ka pingekohad, mida riigid ei ole seni alati soovinud valjult sõnastada: genoomtestimise ebavõrdne kättesaadavus, ühise või vähemalt paremini võrreldava aretusraamistiku puudumine, Põhja-Ameerika geneetilise materjali tugev surve ning küsimus, kas Euroopa suudab üldse ühtse aretusruumina tegutseda, kerkisid esile üksteise järel. Konverentsi ettekannetes rõhutati samuti, et riikide aretuseesmärkide võrdlemine aitab näha, kus prioriteedid kattuvad ja milliste populatsioonide vahel oleks võimalik teha sisulisemat koostööd.
Eesti delegatsioon astus selles arutelus selge sõnumiga esile. Bulitko rõhutas, et Eesti mudel, kus tõuraamatu pidamine, seemendus ja loomade müük toimivad ühe organisatsiooni koordineerimisel, annab terviklikkuse, mida paljudes riikides ei ole. Ühelt poolt võimaldab see siduda aretuseesmärgid praktilise seemendustööga, teisalt jõuavad kasvatajate vajadused ja turult saadav tagasiside kiiremini organisatsiooni otsustesse. „Meie tugevus on see, et kasvatajad, hindajad ja tõuorganisatsioonid töötavad ühes rütmis. See mudel on Euroopas haruldane ja annab meile selge eelise,“ märkis Bulitko.
Tema sõnul ei tähenda see, et Eesti saaks Euroopa arengutest sõltumatult edasi liikuda. Vastupidi: väikese populatsiooniga riigi edu sõltub eriti palju sellest, kas andmed, testimisvõimalused ja rahvusvahelised hindamissüsteemid on talle kättesaadavad samadel alustel nagu suurtele aretusmaadele. Sellest loogikast lähtus ka Eesti põhisõnum: Euroopa ei püsi üleilmses konkurentsis, kui riigid jätkavad killustatult ning kulutavad jõudu üksteisega võistlemisele seal, kus oleks mõistlikum ühiseid võimalusi kasvatada.
Järgmine põlvkond on aretuse tuleviku eeldus
Konverentsi sisuline osa algas noorte ja põllumajanduse järelkasvu teemaga. Ametlikus programmis kandis esimene plokk pealkirja „Inspiring the Next Generation“ ehk järgmise põlvkonna innustamine. Seal kõnelesid nii noored farmipidajad kui ka põllumajanduspoliitika esindajad, käsitledes farmi ülevõtmist, juhtimisotsuseid ja põlvkondade vahetust Euroopa põllumajanduses.
Soome noore põllumehe ettekanne oli Bulitko sõnul aus ja kõnekas. Ka suuremas, ligikaudu 200-pealise karjaga farmis ei pruugi põllumajandusest saadav sissetulek anda noorele perele piisavat kindlust ning paljudel tuleb käia farmitöö kõrvalt palgatööl. Riigid jagasid näiteid sellest, kuidas noori sektorisse tuua, millised tugimeetmed tegelikult toimivad ja kuidas muuta põllumajanduse kuvandit nii, et seda nähtaks tulevikku võimaldava, mitte üksnes rasket tööd nõudva elukutsena.
Bulitko hinnangul ei saa järelkasvu puudust käsitleda enam mööduva trendina. See on süsteemne risk, mis mõjutab kogu Euroopa geneetilist arengut. Kui ei ole inimesi, kes võtaksid üle farmid, jätkaksid jõudluskontrolli, kasutaksid aretusandmeid ja seaksid karjale pikaajalisi eesmärke, kaob koos tootmisega ka aastakümnete jooksul kogunenud geneetiline ja praktiline teadmine.
Noorte teema sidus ülejäänud konverentsi üheks tervikuks. Kõik hiljem käsitletud uuendused – genoomika, sensorid, tehisintellekt ja keskkonnatunnuste aretus – eeldavad lõpuks inimest, kes oskab neid farmis kasutada ning näeb nende rakendamisel pikaajalist mõtet.
Kliimamõju tuleb vähendada andmete, mitte loosungitega
Teises teemaplokis keskenduti kliimakindlale aretusele. Arutelu ei piirdunud metaaniga, vaid hõlmas ka loomade vastupidavust, kuumataluvust ja võimalust parandada keskkonnatunnuseid geneetilise valiku kaudu. Programmis käsitleti holsteini lehmade vastupidavuse aretamist, kuumataluvuse geneetilise valiku keerukust ning metaaniheite geneetilise hindamise väljatöötamist.
Ettekanded aitasid Bulitko sõnul murda mitut veisekasvatuse kliimamõju ümber kujunenud müüti. Aruteludes rõhutati, et metaani mõju ja vähendamisvõimalusi tuleb käsitleda täpsete mõõtmiste ning teaduspõhiste mudelite abil. Metaan erineb atmosfääris püsimise poolest süsihappegaasist ning selle heidet saab vähendada nii söötmise, karja juhtimise kui ka aretuse kaudu. Seetõttu ei vii sektorit edasi üldised süüdistused, vaid täpsemad andmed selle kohta, millised loomad kasutavad sööta tõhusamalt ja toodavad sama toodangu juures vähem metaani.
Konverentsil tutvustatud andmepõhise lähenemise järgi saab metaaniheite vähendamist siduda aretusprogrammidega, kui eri riigid suudavad koguda piisavalt võrreldavaid fenotüübi- ja genoomiandmeid. Ettekannete materjalides rõhutati, et rahvusvaheline koostöö ja ühiselt kasutatavad andmestikud loovad võimaluse vähese metaaniheitega loomade senisest täpsemaks valikuks.
Bulitko rõhutas, et kliimateemade käsitlemine peab toetuma faktidele. Vastasel juhul võivad sündida poliitilised otsused, mis ei arvesta sektori tegelikke võimalusi ega tunnusta juba tehtud edusamme. Tema hinnangul peab Euroopa suutma ise näidata, kuidas tootlikkuse, loomade tervise, söödatõhususe ja väiksema keskkonnamõju vahel tasakaalu leida. Kui sektor seda andmetega ei tõenda, kujundavad arutelu teised.
Rohkem andmeid ei tähenda automaatselt paremaid otsuseid
Kolmandas plokis jõuti aretustööriistadeni, mis on viimastel aastatel väga kiiresti arenenud. Sensorid, automaatsed mõõdikud, genoomika, sõratervise indeksid, kolmemõõtmelised kaamerad ning hindajate digivahendid annavad aretajatele loomade kohta järjest täpsemat infot. Konverentsi ametlikus programmis käsitleti muu hulgas 3D-kaamerate kasutamist lehmade söödatarbimise mõõtmiseks, riikide aretuseesmärkide võrdlemist ja metaaniheite vähendamiseks vajalike andmete kogumist.
Tehnoloogia areng loob uusi võimalusi, kuid tõi konverentsil esile ka ühe olulise vastuolu: tööriistade rohkus ei ole eesmärk omaette. Kui eri süsteemid ei suhtle omavahel, andmed jäävad eraldi keskkondadesse või tulemusi ei suudeta farmi igapäevases juhtimises tõlgendada, muutub tehnoloogia kasvatajale lisakoormuseks. Bulitko märkis, et tehnoloogia peab toetama farmi tegelikke otsuseid: millist looma seemendada, millist pulli kasutada, milline lehm vajab tähelepanu ja millised tunnused aitavad karja pikaajaliselt parandada. „Digilahendusest on kasu ainult siis, kui see säästab aega, vähendab eksimisriski või annab otsuseks uut ja usaldusväärset teavet. Süsteem, mis nõuab rohkem sisestamist ja kontrollimist, kui tagasi annab, ei täida oma eesmärki,“ tõdes ta.
Sama mõtet toetasid ka geneetika tulevikku käsitlenud ettekanded. Tehisintellekti ja tihedate DNA-andmete kasutamine võib suurendada aretusväärtuste hindamise täpsust, sest võimaldab arvestada genoomi keerukamate seostega. Ametlikes materjalides toodi aretaja jaoks esile kolm võimalikku kasu: väiksem valikuvigade risk, olemasolevatest genotüpiseerimisandmetest suurema väärtuse saamine ning senisest kiirem geneetiline edu.
Bulitko hinnangul kinnitas see veel kord, et tehnoloogiline areng ja rahvusvaheline koostöö on lahutamatult seotud. Väike riik ei suuda üksi koguda sellist andmemahtu, mida täpsete tehisintellekti- ja genoomimudelite arendamine vajab. Küll aga saab ta anda ühisesse süsteemi kvaliteetseid andmeid ning saada vastu täpsemaid hinnanguid oma loomade kohta.
Lihapullide kasutamine muudab ka tõuraamatu rolli
Konverentsi viimases sisulises osas käsitleti geneetika tulevikku. Üks praktilisemaid teemasid oli lihaveisepullide kasutamine piimakarjas ehk beef on dairy – suund, mis on Euroopas kiiresti populaarsust kogunud. Selle eesmärk on saada karja geneetiliselt vähem väärtuslikelt piimalehmadelt suurema lihaväärtusega järglasi, kasutades parimate emasloomade puhul samal ajal suguvalitud piimaveisespermat.
Majanduslikult võib selline süsteem olla farmile kasulik, kuid tõuorganisatsioonide jaoks tekitab see uusi küsimusi. Kui järjest suurem osa lehmadest seemendatakse lihapullidega, sünnib vähem puhtatõulisi lehmvasikaid ning valikubaas võib kitseneda. Seetõttu arutleti, kuidas tagada, et ristamine ei lõhuks holsteini populatsiooni geneetilist järjepidevust, ning millist infot peavad tõuraamatud ristandjärglaste kohta koguma.
Ametliku ettekande keskmes oligi küsimus, milliseid tagajärgi toob beef on dairy tõuraamatutele. Teema paigutati samasse tulevikugeneetika plokki tehisintellekti, Interbulli, ELi zootehnika referentskeskuse ning uute genoomitehnikatega, mis näitas, et ristamine ei ole enam üksnes farmi müügitulu puudutav valik, vaid osa Euroopa aretuspopulatsioonide strateegilisest juhtimisest.
Aruteludes jõuti ka kloonimise, geenmuutmise ja uute genoomitehnikate lubatavuseni. Riikide seisukohad erinesid märgatavalt: osa nägi neis võimalust parandada kiiremini loomade tervist, heaolu ja keskkonnataluvust, teised rõhutasid jälgitavuse, ühiskondliku vastuvõetavuse ja geneetilise mitmekesisusega seotud riske.
Bulitko sõnul tuleb uute tehnoloogiate kasutuselevõtt põhjalikult läbi mõelda, sest iga otsus mõjutab populatsiooni struktuuri palju kauem kui ühe looma või põlvkonna vältel. Konverentsi materjalides rõhutati samamoodi, et Euroopa vajab uusi genoomitehnikaid käsitledes ühtlustatud ja proportsionaalset lähenemist: innovatsiooni ei tohiks põhjendamatult takistada, kuid säilima peavad avalik usaldus, jälgitavus ja geneetiline kestlikkus.
Väikeriikide ambitsioon ei tohi kaduda laboriukse taha
Plenaaristungil said kõik riigid sõna, et öelda, mida nad Euroopa Holsteini ja Punase Holsteini Konföderatsioonilt ehk EHRC-lt ootavad. Aruteludes kerkis kiiresti esile, et Euroopa ei saa enam lubada endale eri suundades liikumist. Mandri aretusruum vajab raamistikku, mis võimaldaks riikidel oma tulemusi võrreldavalt hinnata ning looks koostöövõimalused ka neile populatsioonidele, mille enda andmemaht on väiksem.
Eriti teravalt tõstatus genoomtestimise kättesaadavus. Kui väikeriigid ei saa oma pulle testida samadel tingimustel nagu suured, muutub nende enda aretusprogrammide jätkamine järjest raskemaks. Tulemuseks võib olla olukord, kus kodumaise pullikasvatuse asemel hakatakse peaaegu täielikult sõltuma imporditud spermast. See võib anda lühiajaliselt tugevaid tootmistulemusi, kuid vähendab pikemas vaates Euroopa väiksemate populatsioonide iseseisvat valikuvõimet.
Selle kõrval on vaja ühtlustada ka geneetilise hindamise põhimõtteid. Konverentsil esinenud Interbulli keskuse materjalide järgi osalevad rahvusvahelises Holsteini pullide hindamises 32 riigi populatsioonid. Interbull võimaldab eri riikide geneetilist materjali hinnata vastavalt konkreetsele keskkonnale ja aretuseesmärgile, samal ajal kui ELi zootehnika referentskeskuse ülesanne on toetada jõudluskontrolli ja geneetilise hindamise meetodite ühtlustamist.
Bulitko hinnangul näitab see, et ühtne Euroopa aretusruum ei pea tähendama kõigile ühesugust aretuseesmärki. Eesti, Itaalia, Iirimaa või Soome farmide tootmistingimused ja majanduslikud vajadused võivadki erineda. Ühiseks peavad aga saama andmete kvaliteet, tulemuste võrreldavus ja ligipääs vahenditele, mille abil iga riik oma eesmärke saavutab.
Ühtlustamist vajavad ka igapäevased tööprotsessid
Suured strateegilised küsimused jõudsid konverentsil kiiresti praktiliste tööprotsessideni. Elektroonilise zootehnilise sertifikaadi ehk elektroonilise tõutunnistuse kasutuselevõtt lihtsustaks loomade ja aretusmaterjali liikumist riikide vahel, vähendaks dokumentide käsitsi koostamist ning aitaks vältida andmete korduvat sisestamist. Sama oluline on hindajate töö ühtlustamine. Harmoniseerimine ei tähenda üksnes juhendite tõlkimist või hindamisskaalade kõrvutamist. Selle käigus hindavad eri riikide spetsialistid reaalselt samu loomi, võrdlevad antud punkte ning arutavad läbi põhjused, miks üks tunnus on saanud erineva hinnangu. Ainult nii saab tagada, et näiteks udara, jalgade või kere hinnang kannab eri riikides võimalikult sarnast tähendust.
Bulitko sõnul on see rahvusvahelise geneetilise võrdluse vältimatu eeldus. Kui algandmed on kogutud erineva loogika järgi, ei muuda ka kõige keerukam hindamismudel neid täielikult võrreldavaks. Seetõttu algab Euroopa ühine aretusruum mitte üksnes genoomilaborist, vaid ka farmis looma kõrval seisvast hindajast.
Lisaks otsiti lahendusi teemadele, mis mõjutavad valdkonna mainet ja nähtavust. Euroopa Holsteini meistrivõistluste taastamine oleks paljude riikide jaoks oluline sümboolne samm. See annaks kasvatajatele võimaluse oma aretustulemusi näidata, looks noortele nähtavaid eeskujusid ning kinnitaks, et Euroopa koostöö ei piirdu dokumentide ja koosolekutega.
Ka loomade transpordi tulevik vajab selgemaid reegleid. Riikide erinevad tõlgendused ei tohiks tekitada põhjendamatuid tõkkeid loomade liikumisele, kuid samal ajal peavad säilima kõrged heaolu- ja bioohutusnõuded. Konverentsil kõlanud arutelud näitasid, et need küsimused tuleb lahendada Euroopa tasandil, sest ühe riigi otsused mõjutavad kiiresti kogu aretusmaterjali turgu.
Poola näitas korraga nii oma mahtu kui ka arenguruumi
Konverentsi lõpetanud farmikülastus tõi Euroopa tasandi arutelud tagasi igapäevase piimatootmise juurde. Poola on Euroopa piimanduses arvestatav tegija: delegatsioonile tutvustatud andmete järgi toodetakse seal ligikaudu 11% Euroopa piimast. Samal ajal on jõudluskontrolliga hõlmatud karjade osakaal võrreldes mitme teise aretusmaaga tagasihoidlikum.
See vastuolu näitab nii Poola suurt potentsiaali kui ka arenguruumi. Mida suurem osa karjadest osaleb jõudluskontrollis ja genotüpiseerimises, seda rohkem tekib usaldusväärseid andmeid, mida saab kasutada nii farmide juhtimisel kui ka riiklikus ja rahvusvahelises geneetilises hindamises. Poola tõuaretusorganisatsioon pakub oma liikmetele muu hulgas tõuraamatu pidamist, jõudluskontrolli, välimiku hindamist, genotüpiseerimist ja nõustamist ning selle andmetel on riigis ligikaudu kaks miljonit holsteini lehma.
Konverentsi raames külastatud farmi lehm oli hiljuti võitnud noore esimese laktatsiooni lehma tiitli, mis andis delegatsioonile võimaluse näha Poola hindamissüsteemi ja aretustulemusi praktikas. Samal ajal arutati, millised töövahendid aitaksid lihtsustada hindajate ja aretajate igapäevatööd ning tuua rohkem farme süsteemsesse andmekogumisse.
Farmikülastus sidus kokku mitu konverentsi põhiteemat. Geneetiline edu ei sünni üksnes laboris, indeksivalemis või rahvusvahelisel koosolekul. See sünnib siis, kui farm kogub kvaliteetseid andmeid, kasutab neid järjepidevalt ning saab nende põhjal teha majanduslikult ja geneetiliselt põhjendatud valikuid.
Bulitko võttis kogu konverentsi sõnumi kokku selgelt ja otsekoheselt: „Ühtne aretusruum ei ole ilus loosung, vaid ellujäämise küsimus. Euroopa geneetiline võimekus püsib ainult siis, kui riigid tegutsevad ühiselt.“ Tema hinnangul ei tähenda ühine tegutsemine rahvuslike aretusprogrammide kadumist. Vastupidi: koostöö on eeltingimus, et ka väiksemad riigid saaksid oma populatsioone edasi arendada, oma pulle testida ja kohalikele tootmistingimustele sobivaid aretusotsuseid teha. Euroopa tugevus ei seisne selles, et kõik riigid kasvataksid ühesuguseid loomi, vaid selles, et erinevate eesmärkidega populatsioonid suudaksid kasutada ühist teadmist, võrreldavaid andmeid ja samu tehnoloogilisi võimalusi.