Halinga uue rohegaasijaama kõrval biometaani tulevikust rääkides jõudis vestlus kiiresti gaasitootmisest kaugemale. Küsimus pole ainult selles, mitu teravatt-tundi biometaani võiks Eesti tulevikus toota, vaid milline põllumajandus ja toidutööstus selle tootmise taga peab olema. Halinga OÜ juhatuse liikme Raul Peetsoni jaoks algab kogu ahel lehmast. Farm toodab päevas 60–70 tonni piima ning nüüd tuleb piimatootmise kõrvale õppida juhtima ka gaasitootmist. Need kaks on omavahel otseselt seotud, sest biogaasijaama tulemus sõltub sellest, mis toimub farmis ja milline tooraine jaama jõuab.
„Täna on huvid juba laiemad. Sõidad siia ja küsid, palju täna gaasi ära läks,“ kirjeldas Peetson muutust. Tema sõnul seisab Halingal ees paar aastat õppimist, kuidas leida parim tasakaal loomade heaolu, piimatoodangu, sõnniku omaduste ja gaasitootmise vahel. See on ka üks põhjus, miks Peetson ei vaata biogaasijaama farmist eraldiseisva ettevõtmisena. Varem on ta kirjeldanud põllumajanduse väärtusahelat alates Eesti põldudel kasvavast rohust: sellest saab sööt, lehm annab piima, sõnnikust toodetakse gaasi ning pärast kääritamist jõuab digestaat väetisena tagasi põllule.
Rohkem gaasi eeldab rohkem piima
Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras sidus biometaani tulevikuvõimalused samuti otseselt Eesti piimanduse arenguga. Tema hinnangul on Eesti 83 000 piimalehma meie maa ja põllumajanduspotentsiaali arvestades pigem vähe. Samas ei piisa karjade kasvatamiseks lihtsalt soovist rohkem piima toota. Sellele piimale peab olema turg ning võimalus seda kõrgema lisandväärtusega toodeteks väärindada.
Terras tõi välja Eesti ühe nõrga koha võrreldes Läti ja Leeduga. Pärast Euroopa Liiduga liitumist pani Eesti tugevalt rõhku põllumajanduslikule algtootmisele ning piimatootjad on muutunud väga efektiivseks. Läti ja Leedu investeerisid samal ajal rohkem töötlemisse. Nüüd on lõunanaabrid tema sõnul algtootmises Eestile järele tulemas ning Eestil tuleb omakorda tugevdada piimatööstust.
Kui Eestis toodetud piimale ei ole piisavalt tugevat kohalikku töötlemisvõimekust ja eksporditurgu, võib piimatootmise kasvatamine sattuda kiiresti hinnasurve alla. Terrase hinnangul tuleks seepärast järgmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil pöörata rohkem tähelepanu toidutööstuse investeeringutele ja piima väärindamisele. Ta tõi näiteks piimast saadavad kõrge väärtusega valgupulbrid. Euroopa tugevates piimandusriikides ei vaadata juustutööstust tema sõnul enam tingimata nii, et põhitoode on juust ja kõrvalsaadus proteiinipulber. Mõnel juhul on loogika pöördunud – väärtuslikuks tooteks on saanud piimavalk ning juust on osa samast tootmisahelast. Siit jõuab ring tagasi biometaanini. Kui piimatööstusel on põhjust rohkem piima osta, saavad farmid kasvatada tootmist ja karju. Rohkem loomi tähendab rohkem sõnnikut ning sellest omakorda suuremat potentsiaali biometaani tootmiseks. Terrase hinnangul tuleb seejuures lahendada üks põllumajanduse keskseid kliimaküsimusi: kuidas suurendada loomakasvatust nii, et kasvuhoonegaaside heide samas tempos ei kasvaks. Sõnniku suunamine biogaasijaama on üks võimalus seda teha.
Peetson tahab ringi farmi ümber sulgeda
Halingas ei vaadata kohapeal toodetud gaasi ainult tootena, mis jaamast välja müüakse. Peetson kirjeldas märksa pikemat plaani, kus biometaan jõuaks tagasi sama põllumajandusliku väärtusahela transpordivahenditesse. „Meil on sellised natuke väiksemad unistused,“ ütles ta, enne kui kirjeldas tegelikult üsna terviklikku süsteemi. Piima võiks tulevikus farmist tööstusse vedada biometaanil töötav auto. Tagasiteel saaks sama transport tuua piimatööstusest biogaasijaama sobivat toorainet. Biometaanile võiksid üle minna ka sööda varumise veokid ja muud põllumajandusveokid.
Foto: Raul Peetson seisab vastavatud biogaasijaama ees.
Peetson näeb selles võimalust anda Eesti toidule veel üks argument. Tarbijale ei müüdaks ainult teadmist, et piim pärineb Eesti farmist ja loomade heaolusse on panustatud, vaid ka seda, et osa tootmise ja transpordi energiast pärineb samast kohalikust ringist. „Sööt, mida me varume autodega – need autod töötavad biogaasiga,“ kirjeldas Peetson soovitud tulemust. Tema mõte on, et lõpuks võiks kogu tootmisahelast rääkida kui Eestis hoitud ja võimalikult suurel määral kohaliku energiaga toimivast süsteemist. Halingas on järgmised sammud selles suunas juba plaanis. Ettevõte tahab kasutusele võtta biometaanil töötavad veokid ning Peetson peab tõenäoliseks ka gaasitankla tekkimist piirkonda.
Sõnnik muutub vahepeal jäätmeks
Ringmajanduse loogika võib paberil tunduda lihtne, kuid Peetson tõi vestlusringis välja koha, kus põllumajandusettevõtte igapäevane töö ja regulatsioonid omavahel põrkuvad. Farmist pärit sõnnikut saab põllule viia tavapärase põllumajandustegevuse osana. Kui samasse biogaasijaama lisatakse aga teatud jäätmepõhiseid sisendeid, võivad muutuda nii jaama kui ka kääritusjäägi suhtes kehtivad nõuded. Peetsoni sõnul oleks Halingal võimalik kasutada sisendeid, mis võiksid kasvatada gaasitoodangut tema hinnangul umbes 20 protsenti. Pärast kääritamist suudaks ettevõte saadud digestaadi oma põldudel väetisena ära kasutada. Probleem tekib hetkel, mil süsteemi lisanduvate materjalide tõttu muutub kogu tegevuse regulatiivne käsitlus. „Kui me viime ta siit otse lehma tagant põldu, siis see on põllumajandus. Aga kui me võtame gaasi ära, siis korraga antakse hoopis teine regulatsioon,“ võttis Peetson vastuolu kokku.
Tema sõnum polnud, et kontrolli pole vaja, vaid et reeglid peaksid arvestama tegeliku tootmisprotsessiga. Väikeses riigis võiks tema hinnangul olla eeliseks võimalus ettevõtjate, ametnike ja poliitikakujundajate vahel kiiresti probleemkohad läbi rääkida.
Arutelu käigus tuli saalist ka vastus, et kääritusjäägi ja biogaasijaamade sertifitseerimisega seotud bürokraatia vähendamiseks on regulatsioonimuudatused ette valmistatud. Samuti märgiti, et osa nõudeid tuleneb Euroopa Liidu õigusest ning Eesti ei saa neid üksinda kõrvale jätta.
Hanschmidt tahab kümne aasta vaadet
ASi Infortar juhatuse esimees Ain Hanschmidt tõi biometaani arengu keskseks küsimuseks investeerimiskindluse. Halinga rohegaasijaama rajamine maksis ligikaudu 15 miljonit eurot. Sellise investeeringu puhul ei saa ettevõtja tema sõnul vaadata aastat või kahte, sest projektis kasutatakse lisaks omakapitalile pankade raha ning äriplaan peab töötama pikema perioodi jooksul. Halinga projekti toetas viie miljoni euroga ka Keskkonnainvesteeringute Keskus Euroopa Liidu NextGenerationEU vahenditest. „Meil peab vähemalt olema viie kuni kümne aasta äriplaan, et see tasub ennast ära,“ ütles Hanschmidt.
Kõige ohtlikumaks peab ta olukorda, kus ettevõte teeb kehtivate reeglite põhjal investeeringu, kuid regulatsioonid või maksukeskkond muutuvad projekti eluea jooksul oluliselt. Ettevõtja saab võtta tururiski, kuid riigi enda otsustest tulenevat riski on märksa keerulisem hinnastada. Hanschmidt tõi näiteks Infortari varasema kogemuse LNG punkerdamislaevaga. Ettevõte soovis tuua uue laeva Eesti lipu alla, kuid vajalikus regulatiivses raamistikus ei saadud õigel ajal selgust ning laev läks Läti lipu alla. Tema sõnul kehtib sama loogika põllumajanduses ja biogaasis: kapital ei jää ootama, kuni ühes riigis reeglid paika saavad. „Kui me ei saa siin kiiresti arendada, regulatsioonid piiravad, läheme kohe naaberriikidesse,“ ütles Hanschmidt.
Toetustel on tema hinnangul seejuures oma roll, eriti uute valdkondade käivitamisel, kuid toetus ei muuda halba äriprojekti heaks. „Kui paberi peal äriplaan töötab, siis ta suure tõenäosusega ka elus töötab. Kui ta paberi peal ei tööta, siis ta ikka nende toetustega ei tööta,“ sõnastas Hanschmidt.
Gaasile kasutaja leidmine pole mure
Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt vaatas biometaani põllumajandusest laiemalt. Tema hinnangul sobib see Eesti energiapoliitika kolme suure vajadusega: kasvatada kohalikku energiatootmist, tagada juhitavad energiavõimsused ning tugevdada kriitilist taristut ja varustuskindlust. Biometaani puhul ei näe Sutt suurt küsimust selles, kas toodetud gaasile leidub kasutajaid. Võimalusi on põllumajanduses, maanteetranspordis, ühistranspordis, energeetikas ja laevanduses. „Seda probleemi, kuhu seda biometaani panna, tegelikult ei ole,“ kinnitas Sutt. Näiteks laevanduse vajadus võib olla juba ühe suure tarbija puhul märkimisväärne. Suti toodud suurusjärgu järgi võiks Tallinki laevade biometaanivajadus ulatuda umbes 0,3 teravatt-tunnini aastas. Samuti näeb ta biometaanil rolli energiajulgeolekus – kohapeal toodetud kütus vähendab sõltuvust imporditavast energiast.
Arutelus käis läbi hinnang, et Eesti biometaani tootmise potentsiaal võiks ulatuda umbes 1,4 teravatt-tunnini aastas. Sutt ei välistanud ka suuremat mahtu, kuid sidus selle otseselt põllumajanduse arenguga. Kui Eestis tekib juurde suuri ja efektiivseid piimafarme, suureneb ka biometaani toorainebaas. Kui loomakasvatus ei kasva, tuleb rohkem väärtust otsida olemasolevast ressursist.
Biometaanijaama ei saa vaadata üksinda
Vestlusringi üks läbivaid mõtteid oligi, et biometaani tasuvust on eksitav hinnata ainult gaasi tootmishinna järgi. Põllumajandusettevõttes on selle mõju pikem.
Sõnnik saab uue kasutuse, metaaniheidet on võimalik vähendada, digestaat jõuab tagasi väetisena põllule, kohapeal toodetud gaas võib asendada transpordis fossiilkütust ning suurem loomakasvatus saab sõnniku käitlemiseks täiendava lahenduse. Jaama jääksoojusele võib omakorda leida uue kasutuse. Sutt nimetas seda integreeritud väärtusahelaks ning rõhutas, et biometaani tulevikku ei peaks hindama ainult ühe toodetud energiaühiku järgi. „Meil ei ole mõtet fokusseerida ainuüksi biometaani ja mingile biometaani ühikule, et mitu teravatt-tundi me aastas toodame,“ ütles ta.
Halinga näitab sama loogikat ühe ettevõtte tasandil. Farm ja gaasijaam paiknevad kõrvuti, sõnnik ei vaja pikka transporti ning digestaat saab liikuda tagasi ettevõtte põldudele. Peetsoni järgmine siht on muuta ka digestaat täpsemaks tooteks – koostöös teadlastega otsitakse võimalusi selle koostise kohandamiseks konkreetsete põldude vajadustele.
Tulevik algab piimatööstusest
Biometaani tulevikust alanud vestlus jõudis seega lõpuks tagasi küsimuseni, kui palju lehmi Eestis tulevikus peetakse ja mida nende toodetud piimaga tehakse. Kui Eesti tahab kasvatada piimatootmist, peab kasvama ka võime piima siin väärindada ja toodangut eksportida. Kui kasvab piimatootmine, suureneb sõnniku hulk ning koos sellega biometaani tootmise potentsiaal. Kui gaas jõuab omakorda põllumajanduse transpordivahenditesse ja toidutööstuse logistikaahelasse, väheneb tootmise sõltuvus sisseostetavast fossiilkütusest. See teeb biogaasijaamast põllumajandusettevõtte jaoks midagi enamat kui kõrvalasuva energiatootmise üksuse. Peetson on Halinga arengut kirjeldades nimetanud Eesti põldudel kasvavat rohtu üheks meie alahinnatud maavaraks. „Meie varandus on mets. Mina lisaks sinna ka rohu, mis kasvab meie maal.“
Biogaas Eestis numbrites
20 biogaasijaama – Eestis tegutseb ligikaudu 20 biogaasijaama. Neist üheksa on põllumajanduslikud, ülejäänud kasutavad muu hulgas reoveesetet, tööstuslikke jääke ja biojäätmeid.
3 uut jaama 2026. aastal – Kliimaministeeriumi andmetel lisandub tänavu kolm uut biogaasijaama.
0,3 TWh aastas – 2024. aastal toodeti Eestis ligikaudu 0,3 TWh biometaani, 31% rohkem kui aasta varem.
0,5 TWh aastas – sellise tasemeni võiks juba kavandatud ja toetatud jaamade lisandumisel jõuda Eesti biogaasi aastatoodang alates 2027. aastast.
1,4 TWh aastas – sellises suurusjärgus hinnatakse Eesti biogaasi tootmispotentsiaali, kui lisaks jäätmetele, jääkidele ja põllumajanduslikele kõrvalsaadustele arvestada ka rohtse biomassiga.
Halinga biogaasijaama avamisel toimunud aruteluringi kajastas Juuli Nemvalts.
Foto allkiri: Kuulajad avaldasid elavalt arvamusi ja esitasid kõnelejatele küsimusi. Foto: J. Nemvalts