Purtse farmi lugu algas 1992. aastal seitsme lehmaga, kui Eliise vanemad alustasid piima tootmist. Aastatega kasvas kari ja 2012. aastal jõuti suure läbimurdeni, kui valmis robotlüpsilaut. Selleks ajaks oli karjas juba ligi 190 looma. Eliise elas Tallinnas ja õppis ülikoolis keskkonnatehnoloogiat. Muutuse tõi isa pensioniikka jõudmine, mis pani pere üsna ootamatult küsimuse ette, kes ja kuidas taluga jätkab. „Müük ei tulnud tegelikult kõne allagi, ei minu ega kellegi teise jaoks,“ meenutab Eliise. Otsus ise sündis kiiresti. „Mõtlesime elukaaslasega, et proovime, tuleme maale ja vaatame, mis saab. Kui ei saa, siis ei saa.“
Mõttest sai peagi päris elu ning nüüdseks toimetab Eliise koos abikaasaga Purtse farmis juba ligi kuus aastat. Vanemate tugi pole selle aja jooksul kuhugi kadunud. Isa on Eliise sõnul tänaseni esimeste seas, kes hommikul farmi jõuab, ja viimaste seas, kes sealt lahkub. „See on olnud eluaeg tema töö ja ta teeb seda loomulikult edasi nii kaua, kui jaksab.“
Noorena avanes võimalus investeerida
Farmi ülevõtmine tähendas Eliise jaoks ka vajadust loomakasvatusse sügavamalt sisse minna. Keskkonnatehnoloogiaõpingutele lisas ta hiljem magistriõppe loomakasvatuses, kuid enda sõnul on suurem osa praktilistest teadmistest tulnud farmist. „Mina lapsena farmitöödes kaasa ei löönud ja ega ma suurt loomakasvatusest ei teadnud. Eks ma siis hakkasin ise õppima,“ räägib ta algusaegadest. Õppimisega koos tekkis järjest selgem arusaam sellest, mida farmis muuta võiks. „Tulime siia mõttega, et asju tuleb paremaks teha ja muuta efektiivsemaks.“ Üheks suuremaks murekohaks oli noorkarjalaut, kus osa loomi peeti veel lõas ning pidamistingimused vajasid uuendamist. Uue lauda rajamisest kasvas välja investeering, millega vahetati ühtlasi välja vanad lüpsirobotid ja tehti teisigi uuendusi. Kokku ulatus investeeringute maht ligi 1,5 miljoni euroni. Nii suure sammu tegemisel oli oluline roll toetustel. Eliise sai kasutada noortaluniku toetust ning noore ettevõtjana oli talle ka investeeringutoetuse määr kõrgem. „Praegu kõik, mis on positiivne, on sellepärast, et mina olen noor,“ tõdeb ta. Tema hinnangul annavad noortele suunatud toetused põllumajanduses põlvkonnavahetusele olulise tõuke. Purtse farmis võimaldasid need mõne aastaga ette võtta töid, mida üksnes ettevõtte enda vahenditest oleks olnud märksa raskem nii kiiresti teha.
Ajastus polnud investeerimiseks siiski lihtne. Noorkarjalauda ehitus langes aega, mil Vene sõjategevuse algus tõstis järsult ehitusmaterjalide hindu ning saadud pakkumised võisid loetud päevadega oluliselt kallineda. Ootama jäämine poleks aga andnud kindlust, et mõne aja pärast on investeerimiseks parem hetk. Eliise sõnul tuleb põllumajanduses mõne aasta järel ikka uus kriis, hinnalangus või sisendite kallinemine, kuid ettevõtte arendamist ei saa sellepärast määramata ajaks edasi lükata. „Ma ei saa tunda hirmu iga päev selle üle, mis teeb piimahind, mis teeb sisendi hind, mis teeb intress. Mul ei ole võimalik niimoodi ettevõtet arendada, ma seisaksin kohapeal,“ ütleb ta.
Tulemus on näha loomades
Tagantjärele peab Eliise investeeringut õigeks otsuseks. Esimesed uues noorkarjalaudas kasvanud mullikad on jõudnud lüpsikarja ning nende tervis ja elujõulisus annavad juba aimu, mida paremad kasvutingimused on kaasa toonud. Varem peeti osa noorkarjast lõas, laut oli pime ning vasikate pidamistingimused polnud head. Lüpsikarja jõudes tuli neil korraga harjuda vabapidamise, väravate ja suurema liikumisruumiga, mistõttu esines ka liikumisraskusi ning jala- ja muid traumasid. Uues laudas saavad vasikad ja mullikad vabalt liikuda, ise sööma minna ning puhke kohta valida, mistõttu ei kaasne lüpsikarja jõudmisega enam nii järsku keskkonnamuutust.
Paremaid tingimusi peegeldavad ka farmi näitajad. Kolme aastaga on vasikate suremus langenud umbes kuuelt protsendilt ühele ning juurdekasv on paranenud. „Loomad on hoopis teist pilti kui nad olid varem,“ võtab Eliise muutuse kokku.
Noorkarja farmihoone on siiski ainult üks osa tööst, millega Purtse farmis püütakse lehma kauem tervena ja karjas hoida. Lüpsilauda paigaldatud ventilaatorid aitavad vähendada suvist kuumastressi, asemetel kasutatakse kummimatte ning põrandate puhul jälgitakse, et need ei muutuks libedaks. Sama tähtsad on Eliise sõnul hea söötmine, korrapärane sõrahooldus ja õigel ajal saadud veterinaarabi. Ida-Virumaal pole viimast tema sõnul alati kiiresti võtta, mistõttu tuleb veelgi enam panustada probleemide ennetamisele.
Purtse farmi karja keskmine laktatsioonide arv oli septembris 2,1. Seda mõjutab praegu tugevalt karja vanuseline koosseis: pärast uue noorkarjalauda valmimist täiendati karja, et saavutada lüpsilauda maksimaalne täituvus, ning esimese laktatsiooni lehmad moodustavad praegu ligikaudu poole karjast. Samal ajal on karjas ka viienda ja kuuenda laktatsiooni lehmi ning eesmärk on, et praegused noored loomad püsiksid võimalikult kaua karjas. Seejuures ulatub farmi aastane väljalüps 11 646 kilogrammini lehma kohta.
Eliise ei näe pika tootliku ea ja hea toodangu vahel vastuolu. „Minu jaoks on oluline, et loom elaks hästi ja annaks head toodangut,“ ütleb ta. Piimast teenitud tulu annab omakorda võimaluse parandada pidamistingimusi ja teha järgmisi investeeringuid.
Aretuses loeb tervik
Pikema karjaspüsimise nimel tehtav töö algab juba sellest, millist lehma Purtse farmis aretada tahetakse. Karjas on eesti holsteini tõugu veised ning pullide valimisega tegeleb suuresti Eliise ise, kasutades vajadusel ETKÜ spetsialistide abi. Üksnes võimalikult suurt piimatoodangut ta seejuures taga ei aja. Arvesse lähevad ka rasva- ja valgusisaldus, udara ja jalgade ehitus ning looma suurus. Väga suurt lehma Eliise eesmärgiks ei pea, küll aga tahab ta tugeva rinna, korralike jalgade ja hea udaraga looma, kes sobib robotlüpsiks ning püsib võimalikult kaua karjas. „Mina vaatan numbreid. See on tegelikult väga teaduslik töö,“ ütleb ta.
Aretusotsustele lisandub järjest rohkem infot, mida farm saab loomade kohta igapäevaselt. Umbes kümme aastat töötanud DeLavali lüpsirobotid on vahetatud uuemate vastu, mille 3D-kaamera kaardistab udara ja aitab nisad täpsemalt üles leida. Karjahaldusprogramm annab iga päev ülevaate lehmade käekäigust ning progesterooni jälgimine võimaldab märgata indlemist, tiinust, aborte ja sigimisprobleeme. Eliise jaoks tähendab see, et otsuseid ei pea tegema üksnes selle järgi, mida laudas silmaga näeb. Mida varem muutus avastatakse, seda kiiremini saab sellele reageerida.
Farm ei saa kunagi valmis
Mullu Eesti parimaks taluks valitud Purtse farmi jaoks on viimaste aastate areng toonud ka rohkem tähelepanu. Tänavu on Eliise ise Aasta Põllumehe kandidaat. Tunnustuse juures peab ta oluliseks eelkõige seda, et loomakasvatuses ei sünni tulemused kiiresti. Karja aretamine, loomade tervise parandamine ja tehtud investeeringute mõju võtavad aastaid ning suur osa sellest tööst jääb kõrvaltvaatajale nähtamatuks. „See annab kindluse, et me teeme õiget asja, me oleme õigel teel,“ ütleb Eliise. Mullune tunnustus oli talle oluline ka seetõttu, et Purtse farmi tänased tulemused ei alanud tema farmi tulekuga. „Ühelt poolt tunnustab see minu vanemate tehtud tööd ja teiselt poolt annab mulle kui teise põlvkonna tegijale kindlust, et teen õiget asja.“
Viimaste aastate suured investeeringud ei tähenda, et farmis oleks suuremate töödega ühele poole saadud. Järgmisena tahab Eliise muuta silo tegemist. Praegu tehakse aastas umbes 4000 silopalli, kuid edaspidi soovitakse liikuda aunasilole. Pallisilo tähendab suurt kilekulu, palju tööd ja kütust ning ka sööda kvaliteet võib palliti kõikuda. Ühtlasema silo puhul saab täpsemalt paika panna söödaratsiooni, mis mõjutab otseselt nii loomade tervist kui piimatoodangut.
„Farm ei saa kunagi valmis,“ tõdeb ta. Investeeringute nimekiri võib tema sõnul alati jätkuda, kuid kõike korraga teha pole võimalik. Tuleb otsustada, milline muudatus annab farmile kõige rohkem juurde ja millal on ettevõttel jõudu järgmine samm ette võtta. Siin jõuab ta tagasi sama küsimuseni, millega tuli tegeleda noorkarjalauda ehitades: põllumajanduses pole võimalik investeerida ainult siis, kui piimahind on hea, sisendid odavad ja tulevik ette teada.
Kõiki riske ei saa farmis tehtavate otsustega ka maandada. Piimatootja on osa pikemast tarneahelast ning kui raskustesse satub piimatööstus, jõuab mõju kiiresti tootjani. „Meie oleme piimatootjana tarneahela üks osa ja kui kombinaadil midagi juhtub, siis paratamatult see jõuab väga kiiresti ka meieni,“ ütleb Eliise. Sellise olukorra vastu pole tema sõnul palju muid võimalusi kui ettevõttel endal puhvrit koguda. „Piimatootjad peavad ise hakkama saama. Sa pead ise vastutama selle eest, et sul on mingi rahaline puhver,“ on ta veendunud.
Järgmisi tegijaid napib
Kui Purtse farmis on pere põlvkonnavahetus läinud sujuvalt, siis töötajate leidmisel on pilt keerulisem. Farmis töötab neli-viis inimest ning mitu neist on olnud seal üle kahekümne aasta. Tegemist on kogenud inimestega, kuid nemadki jõuavad ühel hetkel pensioniikka. Küsimusele, kas Eliise näeb noori asemele tulemas, vastab ta lühidalt: „Aus vastus on ei.“
Üheks põhjuseks peab ta ettekujutust, mis loomakasvatusega endiselt kaasas käib. „Kui öelda laut, siis kõigil tuleb ette sõnnik ja hais,“ ütleb ta. Tänases piimafarmis lüpsavad robotid ööpäev läbi ning suur osa loomade tervisest ja toodangust jõuab töötajani arvutiekraanil. Samas ei muuda automaatika inimest üleliigseks. Loomi tuleb osata jälgida, nende käitumist mõista ning vajadusel kiiresti tegutseda. Väiksemas farmis tähendab see ka väga erinevate tööde oskamist. „Vahepeal pead olema veterinaar, siis pead olema torumees, siis pead teadma söödast,“ kirjeldab Eliise.
Samas kõike ei pea tööle tulles oskama, kuid tema kogemus näitab, et loomakasvatuse saab selgeks ka nullist alustades. Oluline on oskus loomadega rahulikult ümber käia ning tahe õppida, sest närvilisus kandub kiiresti üle ka karjale. Kutsekoolidest praktikale tulnud noored eelistavad Eliise sõnul sageli suuri farme, kus tööülesanded on kitsamalt jaotatud. Purtse-suguses perefarmis tuleb seevastu osata päeva jooksul väga erinevaid probleeme lahendada.
Noorte vähene huvi teeb Eliisele muret, kuid põllumajandusse tulemise võimalusi peab ta praegu heaks. Eriti oluline on tema hinnangul see, et noorel ettevõtjal on võimalik kasutada nii alustamiseks kui investeerimiseks mõeldud toetusi. Purtse farmis on nende abil jõutud mõne aastaga uuendada nii noorkarja pidamistingimusi kui lüpsitehnoloogiat.
„Loomakasvatusse on hea tulla noorena,“ ütleb Eliise. Tema enda järgmised plaanid on juba laual – sest nagu ta ütleb, „farm ei saa kunagi valmis.“
Hea teada:
Praegu lüpsab farmis 102 lehma, noorloomi on 126.
Aastane väljalüps on 11 646 kg piima lehma kohta.
Lehmad püsivad karjas keskmiselt 2.1 laktatsiooni, karjas on ka viienda ja kuuenda laktatsiooni loomi.
Vasikate suremus on kolme aastaga langenud umbes 6 protsendilt 1 protsendile.
Farmi kasutuses on umbes 240 hektarit oma maad.
Viimase suurema arendusetapi investeeringud ulatusid ligi 1,5 miljoni euroni.
Purtse farmis Eliise Ingel Pungasel külas käis ja fotod tegi Juuli Nemvalts.
