Venemaa turu äralangemine 2014. aastal, sellele järgnenud piimanduskriis, 2018. aasta erakordselt kuiv suvi, koroonapandeemia, energiahindade järsk tõus ja Venemaa sõda Ukrainas. Kui lisada sellesse ritta E-Piima pankrot, saab üsna pika loetelu sündmustest, mis on Eesti piimatootjate majandustulemusi ja tulevikuplaane viimastel aastatel mõjutanud.
TÜ EPIKO juhatuse liige Ülo Kivine võrdles Olustveres toimunud arutelu juhtides piimatootmise viimast kümnendit Ameerika mägedega. Ühele järsule langusele on järgnenud tõus, kuid vaevalt jõuab ettevõtja uue olukorraga kohaneda, kui järgmine ootamatus sunnib plaane muutma.
Foto allkiri: TÜ EPIKO juhatuse liige Ülo Kivine . Foto: Oleg Hartsenko.
Arutelus osalesid varasemate aastate Põllumajanduse tippjuhid: Kõo Agro juhatuse liige Maarika Susi, Agrone juhatuse liige Margus Muld, Väätsa Agro juht Lenno Link ja Artiston Grupi põllumajandusvaldkonna juht Margo Klaasmägi. Kõigil neist on pikaajaline kogemus suurte põllumajandusettevõtete juhtimisel ning igaüks on pidanud leidma võimalusi, kuidas tulla toime järskude hinnamuutuste, kasvavate kulude ja ootamatute riskidega. Arutelus jõuti üsna kiiresti ühise seisukohani: kui ettevõte hakkab alles kriisi saabudes mõtlema, kuidas keerulised ajad üle elada, on osa võimalustest juba käest lastud.
Investeerimisjulguse kaotamine võib kalliks maksma minna
Põllumajanduses on investeeringud pikaajalised. Uue lauda, tehnoloogia või tootmislahenduse rajamise otsus mõjutab ettevõtte käekäiku aastaid, sageli aastakümneid. Samal ajal võib piima kokkuostuhind või mõne olulise sisendi maksumus muutuda mõne kuuga. Susi sõnul ei saa ettevõte jääda ootama ideaalset hetke, mil kõik majandusnäitajad soosivad investeerimist. Sellist hetke ei pruugigi tulla. Kui keerulisematel aastatel kõik arendusplaanid peatada, võib ettevõte avastada mõne aja pärast, et konkurendid on tehnoloogia, tootmise efektiivsuse ja töökorralduse poolest kaugele ette liikunud. „Investeerimisjulgust ei tohi ära kaotada,“ rõhutas Susi.
Seejuures tuleb eristada konkurentsivõime säilitamiseks hädavajalikke investeeringuid neist, mida saab edasi lükata. Eriti väärtuslikuks võivad osutuda lahendused, mis vähendavad sõltuvust kõikuvatest sisendihindadest. Üks selline otsus tehti Kõo Agros juba aastaid tagasi. Ettevõtte biogaasijaam valmis 2018. aastal, mil selle majanduslikku tasuvust hinnati hoopis teistsuguses energia- ja tootmiskulude keskkonnas. Järgnenud aastatel muutusid energiahinnad aga sedavõrd järsult, et varem tehtud investeering omandas ettevõtte jaoks uue tähenduse. „Antud hetkel oleme me natukene õnnelikud, et meil see olemas on, sest vähemalt mingigi energiaallikas on meie enda kontrolli all,“ rääkis Susi.
Tema sõnul ongi üks kriisidest saadud õppetund vajadus hoida võimalikult palju olulisi tootmissisendeid ettevõtte enda kontrolli all. Kõike ise toota või hinnakõikumiste eest kaitsta pole võimalik, kuid isegi ühe olulise kuluallika parem juhitavus võib keerulisel ajal palju tähendada.
Tehnoloogia ja kiire otsustamine annavad konkurentsieelise
Investeerimisotsuste kõrval tõusis arutelus esile tehnoloogia roll põllumajandusettevõtte igapäevases juhtimises. Automatiseerimine, digilahendused ja tootmise juhtimistarkvara on muutunud suurtes farmides tavapärasteks töövahenditeks, kuid nende väärtus ulatub tööjõu kokkuhoiust kaugemale. Tootmisandmete pidev jälgimine võimaldab märgata kõrvalekaldeid enne, kui need jõuavad kujuneda suuremaks probleemiks. See puudutab nii loomade tervist ja toodangut kui ka söötmist, seadmete tööd ning tootmiskulusid. Piimatootmises võib väikegi muutus tootmisnäitajates mõjutada kogu ettevõtte tulemust. Kui juht saab probleemist teada alles kuu lõpus, on võimalused reageerimiseks hoopis teistsugused kui olukorras, kus muutus ilmneb igapäevastes andmetes.
Tehnoloogia annab juhile otsustamiseks vajalikud andmed, kuid ei asenda tema kogemust ega vastutust. Ootamatu hinnamuutus või uus turuvõimalus võib nõuda tegutsemist enne, kui olukorra mõju on täielikult selge. „Ei saa oodata, et äkki keegi kusagil tuleb mulle ütlema, et vot see on hea lahendus,“ kõlas arutelus. Selleks ajaks, kui mõni võimalus on kõigile ilmselge, võib konkurent olla selle juba ära kasutanud.
Foto allkiri: Üks keerulisemaid küsimusi ongi see, kui palju riski võib ettevõte endale lubada. Foto: Oleg Hartsenko.
Oluline on teada ka seda, millised riskid võivad üksteist võimendada. Näiteks võib loomade terviseprobleem olla kõrge piimahinna ajal ettevõttele küll kulukas, kuid siiski hallatav. Kui samal ajal langeb piimahind, kallineb sööt ja suurenevad finantskulud, võib sama probleem avaldada majandustulemusele märksa tugevamat mõju. Seetõttu hõlmab riskijuhtimine lisaks hinnaprognoosidele ja finantsnäitajatele ka karja tervist, tootmise efektiivsust, töötajate oskusi ning valmisolekut ootamatutele olukordadele reageerida.
Hea piimahind ei näita veel ettevõtte tegelikku tugevust
Ülo Kivine juhtis arutelu piimatootmise majandustulemuste suure kõikumise juurde. Ühel aastal võib kõrge piimahind tuua tootjatele väga hea tulemuse, järgmisel aastal aga väheneb sama tootmismahu juures müügitulu järsult. Seetõttu ei anna ühe majandusaasta tulemus piisavalt head pilti ettevõtte tegelikust tugevusest. Piimatootmise käekäiku tuleks vaadata pikema perioodi jooksul, sest alles siis selgub, kui hästi suudab ettevõte hinnatõuse ja -langusi taluda.
Kõrge piimahinnaga aastal on tootjal võimalus investeerida, vähendada kohustusi ja parandada oma finantsseisu. Samal ajal võib hea turuolukord tekitada kiusatuse võtta ette rohkem, kui ettevõte järgmise hinnalanguse korral kanda suudab. Just siin muutub oluliseks juhtimisotsuste pikaajaline mõju. Uus investeering võib suurendada tootmisvõimekust ja parandada efektiivsust, kuid koos sellega kasvavad sageli ka laenukohustused.
Artiston Grupi põllumajandusvaldkonna juht Margo Klaasmägi tõi arutelus esile finantspartnerite tähtsuse. Kui ettevõte teeb pikaajalisi investeeringuid, peab ka rahastaja mõistma põllumajanduse eripära ning arvestama sellega, et üks kehv aasta ei pruugi näidata ettevõtte tegelikku majanduslikku võimekust. Hea koostöö pangaga ei vabasta ettevõtet siiski vajadusest oma riske ise hinnata. Juht peab teadma, milline on tootmise omahind, kui suur on laenukoormus ning kuidas mõjutaks ettevõtet piima kokkuostuhinna järsk langus või mõne olulise sisendi kallinemine.
Üks keerulisemaid küsimusi ongi see, kui palju riski võib ettevõte endale lubada. Suuremal tootjal võib olla rohkem võimalusi investeerida energiatootmisse, automatiseerimisse ja muudesse kulusid vähendavatesse lahendustesse, kuid koos tootmismahu kasvuga suurenevad sageli ka kohustused. Väiksema ettevõtte võimalused ja kulustruktuur on teistsugused. Seetõttu ei saa põllumajandusettevõtte tugevust mõõta üksnes loomade arvu, toodetud piima koguse või ühe aasta kasumi järgi. Määravaks saab see, kas ettevõte suudab oma tegevust jätkata ka siis, kui mitu ebasoodsat asjaolu langevad kokku.
E-Piima pankrot tõi esile sektori suuremad küsimused
Olustvere arutelu üheks valusamaks teemaks kujunes E-Piima pankrot. Ülo Kivine tõi selle esile näitena kriisist, mille mõju ulatub ühe ettevõtte majandustulemustest kaugemale ning puudutab Eesti piimatootjate koostööd ja positsiooni kogu tarneahelas.
E-Piima juhtum tõstatas küsimuse, milline peaks olema Eesti piimatootjate roll töötlemises ning kuidas tagada, et tootjatel oleks võimalik saada suurem osa oma piimast loodavast väärtusest. Ühistulise piimatööstuse ebaõnnestumine sunnib sektorit senist koostöömudelit kriitiliselt hindama. Piima tootmine farmis on vaid üks osa väärtusahelast. Sama oluline on see, kuidas piim töödeldakse, milliste toodetena müüakse ning kui tugev on tööstuse positsioon rahvusvahelisel turul.
Arutelus avaldati lootust, et Eesti piimatööstused suudavad oma tegevust arendada ning tootjate ja töötlejate koostöö leiab uusi võimalusi. Lahtiseks jäi aga küsimus, kas piimahinna suuri kõikumisi on võimalik leevendada või tulebki nendega arvestada kui ettevõtluse paratamatu osaga. Piimatootmise Ameerika mägedel sõltub ettevõtte käekäik üha enam sellest, kui hästi on juht suutnud järgmiseks languseks valmistuda.