„Igapäevaselt selliseks suhtlemiseks aega ju ei ole,“ võttis Jane Mättik kokku ühe põhjuse, miks Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi klubikohtumisi vaja on. Kasvatajatel on küll oma igapäevane töö ja kogemus, kuid võimalust teise farmi lahendusi lähedalt vaadata, nende üle arutleda ja oma tähelepanekuid teistega võrrelda tekib harvem. Seekordne Anguseklubi kokkusaamine toimus septembri viimasel nädalal Valtus ning ühendas farmikülastused ja arutelud loomatervisest aretusotsusteni. Tore oli tõdeda, et huvi nii teemade, farmide kui suhtlemise järele oli väga suur, tuues kokku oodatust poole rohkem huvilisi, sealjuures ka täiesti uusi tegijaid ning alles lihaveisekasvatusele mõtlejaid.
Üks teema, mille puhul on Mättiku sõnul aeg senine kogemus kokku võtta ja järgmisi samme kaaluda, on aberdiin-anguste lineaarne hindamine. „Omal ajal võeti Eestis hindamise alustamisel kasutusele Põhjamaade mudel, sest kusagilt oli vaja alustada. Nüüdseks on kogunenud piisavalt andmeid ja kogemust, et küsida, kas sama mudel vastab kõige paremini Eesti karjadele ja siinsetele aretuseesmärkidele,“ selgitas ta.
Välimiku hindamisel on otsene praktiline ja majanduslik tähendus. „Välimiku vead annavad tihtipeale tunda ka majanduslikes tulemustes,“ märkis Mättik. Eriti oluline on see tõuloomade puhul, sest aretusotsusega ei valita üksnes konkreetset looma, vaid omadusi, mida soovitakse järgmistes põlvkondades kinnistada. Hea ja korrektne välimik annab rohkem võimalusi ka tõuloomaturul, sest iga ostja soovib ju ka oma karjas näha ilusat looma.
Lineaarse hindamise alustamisel lepiti Mättiku sõnul kokku, et pärast mõne aastase kogemuse tekkimist vaadatakse süsteem uuesti üle. Nüüd on selleks kogunenud piisavalt materjali ja ka kasvatajatel endil on olnud aega mõelda, millist looma nad oma karjas näha soovivad. Küsimus pole üksnes selles, millise hinde saab Eesti loom mõne teise riigi hindamisskaalal, vaid selles, kas kasutatav süsteem toetab siinseid aretuseesmärke. „Me teame, et meie aretuse suund on võrreldes mõne suurema, samuti anguse tõugu kasvatava riigiga, hoopis teine. Me proovime aretada pigem väiksemat, ökonoomsemat looma,“ selgitas ta. See tähendab, et üle tuleb vaadata ka hindamise alused ja tunnuste osatähtsus, et hinnatav loom vastaks võimalikult täpselt sellele, mida Eesti anguse kasvatajad oma aretustöös saavutada soovivad.
Karja tervisestaatus peab põhinema teadmisel
Aretusvalikute kõrval jõuti klubipäeval ka loomatervise teema juurde. Päevakavas olnud veiste VVDVja IRT tõrjeprogrammi käsitledes juhtis Mättik tähelepanu põhimõttelisele küsimusele: teadmine oma karja tervisestaatusest peab põhinema uuringutel, mitte omaniku veendumusel, et tema kari on haigustest vaba. „Enne kui karjas pole teostatud nõuetele vastavaid uuringuid, ei saa seda keegi väita“ ütles Mättik olukorra kohta, kus karja peetakse haigustest vabaks ilma seda kontrollimata. Tagajärjed võivad ilmneda alles siis, kui terviseprobleemid hakkavad mõjutama vasikate elujõulisust, sigimist, juurdekasvu või suurendavad loomade haigestumist. Alles siis muutub nähtavaks ka probleemi majanduslik mõõde.
Mättik tõi esile ka respiratoorsed haigused ja stressi mõju nende avaldumisele. Üks kriitilisi perioode on võõrutamine, eriti juhul, kui vasikas eraldatakse emast ning liigub seejärel peaaegu kohe müüki või kogumiskeskusesse. Mitme stressiteguri kuhjumine muudab looma haigustele vastuvõtlikumaks. Seetõttu peaks vasikale jääma pärast võõrutamist piisavalt aega uue olukorraga kohanemiseks, iseseisvalt sööma õppimiseks ja kehamassi taastamiseks. Kehva kaaluiibega ja põdurad, sh. ka hukkunud loomad aga jäävad meelde ka ostjatele ning eks hilisemaid ostuotsuseid tehakse juba vastavalt eelnevale kogemusele.
Karjatervis ei ole seega eraldiseisev veterinaarküsimus, vaid osa farmi majandamisest. Haigestumine, ravi, väiksem juurdekasv ja loomade kaod tähendavad tootjale kulu, mistõttu on tervisestaatuse teadmine ja haiguste ennetamine samuti majandusotsus.
Valtus kujundatakse karja teadlike valikutega
Klubipäeva esimene farmikülastus viis osalejad Valtu Aberdeen Angusesse, kus Sanna Vest tutvustas karja kujunemist, rohumaade kasutamist ja aretuspõhimõtteid. Loomakasvatuse käsutuses on ligikaudu 500 hektarit, millest majandatakse umbes 420 hektarit. Ligi sada hektarit on püsirohumaad ning 270 hektaril rajati eelmisel aastal kultuurrohumaad. Karja on esialgu kavas kasvatada 150 ammlehmale.
Valtus on aretustöö tihedalt seotud ka töökorraldusega. Poegimishooajal jälgitakse suurt osa loomadest kaamerate abil ning eesmärk on, et sekkumist vajavaid poegimisi oleks võimalikult vähe. „Kerged poegimised on üks minu olulisemaid aretusvalikuid,“ rääkis Vest. Loomi on selle tunnuse järgi järjepidevalt valitud ning suurem osa poegimistest kulgeb iseseisvalt. Nii vähendab aastate jooksul tehtud aretustöö otseselt ka poegimisajal vajalikku töökoormust.
Teine Valtu karja iseloomustav joon on geneetiline mitmekesisus. Kohtumise ajal oli karjas 234 looma, sealhulgas sama aasta vasikad, ning kokku leidus 55 erineva pulli järglasi. Aretuses on kasutatud seemendusi, embrüoid ja erinevaid sugupulle. Pulli vahetamine ei tähenda tingimata, et senine valik oleks olnud halb. Järgmine põlvkond annab kasvatajale informatsiooni, mille põhjal saab otsustada, milliseid omadusi soovitakse karjas enam kinnistada ja millises suunas edasi liikuda.
Sama põhimõte kehtib müüdavate pullide puhul. Vest peab oluliseks, et loomaga läheks kaasa võimalikult palju teavet, mistõttu on farm viimastel aastatel müünud pulle jõudluskatse kaudu. Huvi katse vastu on tema sõnul märgatavalt kasvanud. Kui mõni aasta tagasi oli anguse pullide pakkujaid vähe ja tekkis küsimus, kelle jaoks katset üldse tehakse, siis nüüd tuleb juba pingutada, et oma pullidele sinna koht saada.
Aretust ei saa seejuures vaadata lahus söötmisest ja rohumaade majandamisest. Esmapoegijatele ja mullikatele hakatakse Valtus silo andma varem kui vanematele ammlehmadele, et toetada looma enne poegimist ja laktatsiooni algust. Katsetatud on nii talvist rullkarjatamist kui ka portsjonkarjatamist, otsides oma maade ja karja jaoks sobivamaid lahendusi.
Raudsepa talus määravad arengu võimalused
Päeva teine karjakülastus toimus Raudsepa Lihaveis OÜ-s, kus aberdiin-anguseid on kasvatatud pea neli aastat. Martin Raudsepa on talus seitsmes põlvkond ning võttis talupidamise üle oma isalt, kes tegeleb lambakasvatusega. Lihaveisekasvatus andis noorele mehele võimaluse jätkata põllumajandusega, kuid kujundada selle kõrvale oma suund.
Raudsepa talu erineb Valtust nii mõõtmete, ajaloo kui ka arenguetapi poolest ja just seetõttu täiendasid kaks farmikülastust teineteist. „Nelja aastaga kõike ei jõua,“ tõdes Raudsepa. Ettevõtet arendatakse sammhaaval, kasutades võimalikult otstarbekalt olemasolevaid hooneid ja tehes investeeringuid mahus, mis on ettevõttele jõukohane. Koos noorloomadega on karjas umbes 80 looma ning karjatamiseks kasutatakse 60-80 hektarit. Karjamaad paiknevad talu ja lauda ümber, mistõttu ei ole loomi vaja neile vedada. Talveks tulevad loomad lautade juurde ning järgmise sammuna on plaanis rajada olemasolevate hoonete ümber kõvapinnaga välised söötmisalad. Nii saaksid loomad süüa väljas ning laut jääks eelkõige puhkamise ja poegimise kohaks.
Investeeringuid kaaludes lähtutakse eelkõige sellest, mida on päriselt vaja ja millist tulemust tehtud kulutus annab. Praegu on kasutusel kõvakattega söödaplats, kus söödalavad on korraldatud nii, et neid saab hooldada olemasoleva tehnikaga. Nõnda saab suurendada loomade pidamiseks sobivat pinda ilma, et kohe oleks vaja investeerida uude lauta. Raudsepa rääkis võimalustest otsekoheselt: „Meil ei ole täna raha, et uut lauta hakata ehitama mingite moodsate lahendustega.“ Piiratud võimalused ei tähenda seejuures, et ettevõttel puuduks pikem vaade. Pigem sunnivad need iga lahendust hindama selle järgi, kas investeering parandab töökorraldust ning loob aluse järgmiseks arengusammuks.
Sama kaalutlus läbib kogu talu töökorraldust. Loomapidamise kõrval on pereliikmetel ka teisi töid, mistõttu peab igapäevane majandamine olema võimalikult otstarbekas. „Me teeme palju asju veel lisaks sellele kallile hobile,“ märkis Raudsepa. Kõiki soovitud lahendusi ei saa rakendada korraga, kuid oluline on teada, millises suunas ettevõtet edasi arendada.
Klubipäeva lõpetanud aruteluringides jõuti taas küsimusteni, mis puudutavad anguse kasvatuse pikemat vaadet: VVDV ja IRT tõrjet, lineaarse hindamise tulevikku, Austraalia ABRI BREEDPLAN hindamissüsteemiga liitumist ning rahvusvahelistes Anguse tõuga seotud organisatsioonides toimuvat. Raudsepa talus valmistas osalejatele aberdiin-anguse lihast lõuna Ühendkuningriigist pärit kokk Ellery Powell, kasutades selleks erinevaid veiseosi maksast ja keelest brisket’i ning steikideni.
Valtu ja Raudsepa karjade kõrvutamine andis aruteludele praktilise tausta. Erinevused karja suuruses, kasutatavates lahendustes ja ettevõtete arenguetapis ei muutnud ühist põhiküsimust: iga aretus- või majandamisotsus peab sobima konkreetse karja ja ettevõtte eesmärkidega. Klubikohtumise väärtus seisnebki Mättiku sõnul võimaluses näha erinevaid lahendusi nende tegelikus keskkonnas, võrrelda kogemusi ning selle põhjal oma valikuid teadlikumalt hinnata.
Päeva kokkuvõtte ja fotod tegi: Juuli Nemvalts.
Fotogaleriid. Aberdiin Anguse farmi külastus
Raudsepa Lihaveise külastus
Aberdiin-anguse kasvatajate klubi seminar
