Eesti põllumajandussektori ettevõtjatest on ligikaudu kolmandik naised, tõi Paevälja talu perenaine Teele Eskor välja EPA messil toimunud arutelus „Kas tuleviku põllumees on hoopis naine?“. Kuigi põllumajandust on ajalooliselt peetud meeste pärusmaaks, on naised selles valdkonnas üha nähtavamad. Oma kogemusi, väljakutseid ja võimalusi arutasid vestlusringis Purtse farmi perenaine Eliise Ingel Pungas, Kuldranna Lihaveise eestvedaja Maria Liisa Luur ning Hiiumaa Agro OÜ noor perenaine Anette Matto. Vestlust juhtis Teele Eskor.
Kõik kolm naist tegutsevad loomakasvatuses, kuid nende kogemused ja vaated näitavad, et naiste suurem osalemine põllumajanduses ei tähenda üksnes seniste rollide ümberjagamist. Muutumas on ka arusaam sellest, milliseid oskusi tänapäevane põllumajandusettevõtja vajab.
Naine peab endiselt tõestama, et ta teab, millest räägib
Pungase hinnangul on naiste väiksema osakaalu üks põhjusi ajalooline kuvand. Põllumajandust on pikka aega seostatud meestega ning naistel on olnud vähem eeskujusid, kelle põhjal näha selles valdkonnas võimalust karjääri teha.
Eelarvamused pole aga kuhugi kadunud. Pungas meenutab olukorda, kus farmiga ühendust võtnud müügimees soovis tingimata rääkida peremehega, kuigi tema oli valmis küsimustele vastama. „Ühiskond ei ole veel harjunud nägema naist farmijuhina,“ tõdeb ta. Pidev vajadus oma teadmisi ja pädevust tõestada võib tema hinnangul mõjutada ka naiste enesekindlust.
Sarnaseid kogemusi on Kuldranna Lihaveise eestvedajal Maria Liisa Luuril. Tema sõnul ilmnevad eelarvamused eriti tehnikaga seotud küsimustes. „Kui midagi läheb katki ja lähed ütled, milles viga on, siis vaadatakse, et kust sina seda tead. Öeldakse, et istu traktorisse ja sõida edasi,“ kirjeldab Luur. Aastatega on suhtumine siiski muutunud, sest koostööpartnerid on mõistnud, et tema tähelepanekutel on asjatundlik alus.
Ka Anette Matto on kogenud, et naise teadmistes kiputakse kahtlema. Loomakasvatust õppima asudes kuulis ta isegi õppejõult kommentaari, et loomakasvatust lähevad õppima tüdrukud, kes soovivad endale meest leida.
Matto jagab sotsiaalmeedias ka oma põllutöid ning saab seepeale meestelt küsimusi, miks masin just sellist häält teeb või miks ta mõnda tööd ühel või teisel viisil teeb. „Ma arvan, et kui meesterahvas samu asju postitaks, ei saaks ta nii palju sõnumeid, mis jätavad mulje, et sa ei tea asjast midagi,“ märgib ta. Samas on Matto enda kogemus kodust hoopis teistsugune. Tema isa pole kunagi jaganud talutöid meeste ja naiste omadeks ning on õpetanud tütrele ka masinate kasutamist ja põllutöid. Ometi on Matto sattunud tehnikakoolitustele, kus ta on olnud ruumis ainus naine ja tundnud teiste osalejate üllatunud pilke.
Noor juht peab usalduse välja teenima
Sooliste eelarvamuste kõrval tuleb noortel põllumajandusjuhtidel võidelda ka vanusest tuleneva umbusuga. Luur meenutab aega, mil ta juhtis piimakarjafarmi ja tema alluvuses töötas paarkümmend inimest. Noore juhina polnud tal lihtne oma ettepanekuid maksma panna. „Kui ma soovitasin, kuidas võiks asju teisiti teha, siis naerdi välja ja tehti ikka vanaviisi. Alles siis, kui prooviti ja nähti, et asi muutus, saadi aru, et ma ei rääkinudki nii rumalat juttu,“ kirjeldab ta.
Luuri kogemus näitab, et noore juhi autoriteet ei teki ametikohaga automaatselt, vaid see tuleb oma teadmiste ja otsustega välja teenida. Tema hinnangul ei saa üksnes hariduse põhjal eeldada, et inimene on valmis ettevõtet juhtima. Juht peab tundma ka igapäevase töö praktilist poolt, sest ainult nii oskab ta hinnata töökorraldust, märgata kitsaskohti ja vajadusel muutusi ellu viia.
Matto rõhutab, et hea juht peab tundma ettevõtte kõiki töölõike. Kui juht pole ise farmi erinevaid tööülesandeid täitnud, võib tal olla keeruline märgata probleeme või mõista töötajate muresid. Pungas rõhutab omakorda hariduse ja praktiliste kogemuste ühendamise tähtsust. Põllumajandus on sedavõrd spetsiifiline valdkond, et laiemad teadmised aitavad näha seoseid, mida üksnes igapäevase töö käigus ei pruugi märgata.
Arutelus kerkis esile ka huvitav vastuolu: kuigi põllumajandusettevõtete juhtide seas on naisi vähem, on neid loomakasvatuse ja veterinaaria erialadel õppijate hulgas palju. Matto meenutab, et tema loomakasvatuse kursusel õppis vaid üks mees. Pungase kogemusel töötab naisi rohkesti ka farmide spetsialistide, nõustajate ja veterinaaridena. Seega ei pruugi probleem olla naiste väheses huvis põllumajanduse vastu, vaid selles, kuidas jõutakse erialasest tööst ettevõtte juhtimiseni.
Talu tuleviku määrab huvi, mitte pärija sugu
Põllumajanduse üks suuremaid küsimusi on põlvkonnavahetus. Kes võtab ettevõtte üle, kui senised juhid soovivad pensionile jääda? Pungase hinnangul ei tohiks olla oluline, kas talu pärijaks saab poeg või tütar. „Kõige tähtsam on, et inimesel oleks huvi, tahe ja soov seda ettevõtet edasi viia. Kõigepealt peab olema kirg valdkonna vastu,“ rõhutab ta.
Matto peres on kaks tütart ning tema sõnul ei ole kunagi tehtud vahet meeste ja naiste töödel. Vanemad on õpetanud teda tegema kõike, mida talus vaja. Kuigi vanemad on juba rääkinud pensionile jäämisest, ei kiirusta Matto vastutust täielikult üle võtma. „Ma mõtlen, et oot-oot, ma veel õpiks koos teiega,“ ütleb ta.
Luur toob välja, et pereettevõtte ülevõtmine sõltub ennekõike inimese enda soovist. Põllumajandus nõuab sedavõrd suurt pühendumist, et üksnes vanemate ootuste täitmiseks ei saa seda tööd teha. Tema hinnangul on oluline ka see, millisest olukorrast noor alustab. Olemasoleva pereettevõtte juhtimise ülevõtmine ja täiesti nullist põllumajandusettevõtte rajamine seavad inimese ette erinevad väljakutsed. Seetõttu ei saa põllumajandusse sisenemise raskusi taandada üksnes sellele, kas ettevõtjaks soovib saada mees või naine.
Tehnoloogia muudab jõu asemel oluliseks teadmised
Üks olulisemaid muutusi põllumajanduses on tehnoloogia areng. Lüpsirobotid, automatiseeritud süsteemid, farmitarkvara ja andmeanalüüs vähendavad füüsilist koormust ning muudavad ettevõtete juhtimise järjest teadmistepõhisemaks.
Pungase sõnul ei tähenda tänapäevane põllumajandusettevõtte juhtimine enam üksnes traktoris istumist või laudas füüsilise töö tegemist. „Tänapäeva ettevõtte juhtimine on rohkem andmeanalüüs ja tehnoloogia tundmine. Sa ei pea selleks olema tugev mees traktoris,“ rõhutab ta. Tema hinnangul võib tehnoloogia areng muuta põllumajanduse naistele atraktiivsemaks, sest järjest suuremat rolli mängivad teadmised, analüüsivõime ja oskus teha andmete põhjal õigeid otsuseid.
Matto toob näiteks lüpsirobotid. Tema vanemad lüpsid aastaid lehmi iga päev ning sellise töökoormusega jätkamine poleks olnud lõputult võimalik. Automatiseerimine on aidanud vähendada tööjõuvajadust ja muuta farmi igapäevast toimimist.
Luur märgib, et lihaveisekasvatuses ei ole tehnoloogilisi võimalusi sama palju kui piimatootmises, kuid ka seal aitavad uued lahendused tööd korraldada ja tulemusi analüüsida. Samas ei arva ükski kolmest naisest, et tehnoloogia peaks inimese loomakasvatusest kõrvale tõrjuma. „Mina ei tahaks jõuda sinnani, et ma farmi jalga tõstma ei pea. Minu jaoks on oluline, et ma tunnen oma loomi,“ ütleb Luur.
Ka Matto rõhutab loomade ja inimeste kontakti tähtsust. Tema pere farmis on loomadel nimed ning ta tunneb oma karja lehmi nägupidi. See muudab loomadega seotud otsused mõnikord emotsionaalselt raskemaks, kuid on tema jaoks loomakasvatuse lahutamatu osa.
Luur lisab, et loomadega igapäevaselt kokku puutumine aitab märgata nende käitumises ja tervises muutusi. Tehnoloogia võib anda väärtuslikku infot, kuid loomakasvataja peab oma karja tundma ka vahetult. Pealegi ei soovi ta loobuda kõigist füüsilistest töödest üksnes seetõttu, et neid oleks võimalik masinatega asendada.
Rohkem eeskujusid ja vähem eelarvamusi
Kuidas tuua põllumajandusse rohkem noori naisi? Arutelus osalenute sõnul ei peitu lahendus tingimata eraldi toetustes või soopõhistes eelistes, vaid eelkõige valdkonna kuvandi muutmises.
Matto tõdeb, et ühiskonnas seostatakse põllumajandust endiselt raske ja räpase füüsilise tööga. Seda ettekujutust aitab murda sotsiaalmeedia, kus noored farmerid tutvustavad oma tegemisi ning näitavad, kui palju kasutatakse tänapäeval põllumajanduses moodsat tehnoloogiat. Matto ise jälgib huviga teiste riikide, eriti Saksamaa naisfarmerite tegemisi. Nende jagatud kogemused näitavad, kui erinevaid töid naised põllumajanduses teevad, ning aitavad muuta arusaama sellest, kellele see valdkond sobib.
Pungas soovib näha rohkem põllumajanduse edulugusid, mis näitaksid noortele, kui mitmekesiseid võimalusi valdkond pakub. Tema sõnul vajab sektor värskete mõtete ja uute töövõtetega inimesi, sõltumata nende soost.
Luur läheks veel kaugemale ning alustaks põllumajanduse tutvustamist juba lasteaias ja algkoolis. Tema hinnangul võiksid koolid ja põllumajandusettevõtted teha rohkem koostööd, et lapsed näeksid oma silmaga, kuidas tänapäevane tootmine toimib. Seejuures tunnistab Luur, et farmide külastamist piiravad bioturvalisuse nõuded, mistõttu tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas tootmist noortele tutvustada. Tema sõnul on siiski oluline, et kokkupuude põllumajandusega tekiks juba enne, kui noor hakkab erialavalikuid tegema.
Samas ei pea ükski arutelus osalenud naine vajalikuks, et tulevikus peaks põllumajandusest saama naiste domineeritud valdkond. „Me ei pea mehi põllumajandussektorist välja tõrjuma. Me teeme koostööd ja kõigil on oma roll,“ rõhutab Pungas.
Ka Luuri hinnangul võiks eesmärk olla, et ettevõtjat hinnatakse tema teadmiste, töö ja tulemuste, mitte soo järgi. Ta ei näe vajadust naistele eraldi eeliste loomiseks, vaid peab olulisemaks, et kõigil oleks võimalus oma oskusi rakendada ja ettevõtluses edasi liikuda.
Arutelu lõpus anti noortele põllumajandushuvilistele ka praktilist nõu. Matto soovitab valdkonnaga lähemalt tutvuda, sest põllumajandus pakub väga erinevaid võimalusi loomadega tegelemisest masinate kasutamise ja andmeanalüüsini. Pungas peab aga kõige olulisemaks siirast huvi loomade, looduse ja põllumajanduse vastu. Tema sõnul pole see lihtsalt amet, vaid elustiil, mis nõuab igapäevast pühendumist.
Luur soovitab enne erialavalikut külastada võimalikult erinevaid põllumajandusettevõtteid ja proovida ise järele, milline töö võiks sobida. Tehnoloogia on küll muutnud põllumajanduse tänapäevasemaks ja paljud tööd lihtsamaks, kuid ei ole kaotanud vastutust ega rasket tööd.
Nii jõudsid kolm noort naisfarmerit arutelu alguses püstitatud küsimusele üsna üksmeelse vastuseni. Tuleviku põllumees võib olla naine, kuid sama hästi ka mees. Määravaks ei saa sugu, vaid oskused, ettevõtlikkus ja soov põllumajandusega tegeleda. Kõige olulisem muutus olekski see, kui naine traktoris või farmi juhi kohal ei tekitaks enam küsimust, kas ta ikka teab, mida teeb.
Vestlusringist tegi kokkuvõtte Juuli Nemvalts.