Lisanna Hiiemäe meenutab, et kuigi ta lapsena nägi ta karjamaal lehmi ning vanaema juures kanu, siis otsest kokkupuudet tal farmitöödega polnud. “Kasvasin üles linnalähedases alevis ning lasteaias ja koolis käisin linnas. Pigem paelusid mind toona suurlinna tuled ja kiire elutempo. Peale keskooli kolisingi Tallinna ning astusin ülikooli. Elasin vahepeal ka Ameerikas ja Londonis. Koos Markoga tuli peale esimese lapse sündi mõistmine, et midagi peab muutuma ja nii me maale kolisimegi. Tänaseks oma maaelu ja farmitöö muutunud elustiiliks ja linnatuled kustunud. Naudin iga hetke, mil saan olla koos pere, loomade ja loodusega,“ rääkis ta elumuutustest.
Marko Hiiemäe sõnul tulid loomad tema ellu ringiga. „Lapsepõlv möödus mul talus, kus peeti piimalehmi, lambaid, sigu ja kanu. Kui EL-i reeglid lõpetasid isa talu tegevuse, tundus linna kolimine loomulik,“ meenutab ta. Kuid kõndides Tallinna vanalinna munakividel oma esimese tütrega, tundis Marko, et lapsepõlve vabadus, paljajalu põldudel jooksmine ja loomadega suhtlemine võiks olla ka tema laste tulevik. Nii otsustatigi soetada Marko isa ristiema talukoht ning selle juurde kuuluvad 20 hektarit maad. „Algus polnud meil plaanis lihaveiseid äri eesmärgil pidada“ meenutavad nad. „Me lihtsalt tahtsime, et maa oleks hooldatud ja kui keegi seal peal kasvab ning lõpuks midagi ka ära tasub, siis miks mitte.“
Teadmiste jõud
Sõbra soovitusel valis pere lihaveised, kuna nad on head maahooldajad. Marko võttis kohe ühendust Järvamaa Kutsehariduskeskusega ning asus õppima lihaveisekasvatuse spetsialistiks. Mõne aasta pärast ootas Lisannat sama koolitee. „Suhtlesime ka teiste kasvatajatega, vaatasime YouTube, käisime esinevatel kursustel ja täiendasime oma teadmisi igal võimalikul moel,“ meenutasid nad algusaegu. Esimesed 13 limusiini tõugu lihaveist saabusid 2016. aastal Saksamaalt. Kui kari orgaaniliselt kasvas, kasvas ka teadlikkus. Ühel hetkel oli neil juba 80 lihaveist ja üle 150 hektari maad. Seejärel otsustasid nad teha tõelise pöörde ning jääda talupidajateks, investeerida ning kasvatada ise kogu sööt, et luua midagi enamat.
Tänapäeval majandab pere ligi 400 hektarit maad ning kasvatab lihaveiseid, peamiselt puhtatõulisi Jaapani wagyū veiseid – suurimat karja Eestis. „See pole ainult tõuküsimus. Mõistsime, et me ei soovi kasvatada niivõrd liha kogust, kuivõrd kvaliteeti,“ selgitab Marko. „Kui me ise sööme, tahame süüa hästi. Wagyū liha on ehe, marmorjas ja maitsev ning sobib hästi meie maa ja kliimaga kasvatamiseks.“
Hea liha kasvatamine nõuab teadmisi ja järjepidevust. Kui küsida, mida on edukaks loomakasvatajaks saamisel vaja, vastab Marko lihtsalt: „Kolme asja – hea peremees, kes on teadlik sellest, mida teeb; head loomade geneetilist baasi ning kvaliteetset sööta. Kui need asjad on paigas, tuleb ka tulemus.“ Samuti lisab ta, et tehnoloogia ja maailm muutuvad kiiresti ning vanadele teadmistele lootma jääda ei saa. „Kes täna ei õpi, jääb maha.“
Sepa talu pererahvas võistleb igal kevadel tõupullide konkursil ning on pälvinud auhindu oma suurepäraste lihaveise pullide eest. Kui küsida, millised omadused või oskused lihaveise kasvatamisel on kõige kasulikumad, vastavad nad, et kõige olulisemad on kannatlikkus ja rahu. „Sa ei saa loomale närviliselt läheneda. Ta tunneb seda ära. Looduses pole aastad vennad ning sa ei saa kõike kontrollida. Pead suutma säilitada rahulikku meelt,“ räägib Marko. Lisanna lisab, et loomakasvatus õpetab hästi kriiside ja stressi talumist. “Tuleb otsida lahendusi, mitte muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa. Positiivne mõtteviis, kindel siht ja julge pealehakkamine viivad sihile.“
Puhas toit ja elurikkus
Marko Hiiemäe räägib mõõduka tasakaaluga ka mahepõllumajandusest. Sepa talu on mahesertifikaadiga, kuid pere jaoks on olulisem see, kuidas loomad tegelikult elavad. Portsjonkarjatamine, rohumaade hoidmine ning liigirikkuse toetamine olid nende praktikad juba enne sertifikaati. „Me oleme seda teinud algusest peale, lihtsalt paberit polnud. Inimesed tahavad puhast ja kohalikku toitu – seda tuleb väärtustada,“ rõhutab Marko. Tema toidufilosoofia põhineb aususel: „Puhas toit sünnib aususest. Vahet pole, kas see on mahe või mitte, kui loom on hästi kasvatatud ja tarbija usaldab sind, on kõik hästi.“ Samas muretseb ta, et kohalik väiketootmine on surve all. „Kui see kaob, kaob ka elamisväärne maaelu. Siis jääb alles ainult tööstus.“
Hiiemäed on veendunud, et kohalik inimene väärtustab eelkõige kohalikku toitu. „Sellele tuleks rohkem tähelepanu pöörata – miks meil seda nii vähe on ning miks on tootmine koondunud suurte ettevõtete kätte,“ küsivad nad. Nad rõhutavad, et tegemist ei ole ainult toiduga, vaid elukeskkonnaga. „Kui see ära kaob, kaob ka maal elamise võlu ning selle maaelu rikkused. Sellepärast tuleks sellele praegu rohkem rõhku panna, kui ainult mahepõllumajandusele.“
Taastav põllumajandus ei ole nende jaoks pelgalt loosung, vaid elustiil. „Me ei tee kõike täiuslikult raamatus kirja pandud viisidel, kuid näeme, kuidas loodus reageerib. Rohumaa ärkab ellu ning see ei ole juhus.“ Marko on saanud inspiratsiooni nii reisidelt kui ka kodumaalt. Eriti oluliseks peab ta Aili Külvetit, keda nimetab taastava põllumajanduse emaks Eestis. „Me oleme temalt selle pisiku saanud ning õppinud, kuidas midagi teha. Iga talupidamine on siiski erinev ning igaüks leiab endale need põhimõtted, mis tema jaoks toimivad.“
Nende töö tulemus on nähtav rohumaadel, kus elu on taas hakanud pulbitsema. „Ma niidan ise ka põlde – püsirohumaad, teeme heinaks. Sellisele taimede mitmekesisusele, mis meil on, on kaasa aidanud just meie igapäevased praktikad. Loomad on karjamaadel ning see on aidanud loodusel taas elavaks muutuda, eriti nendel aladel, kus varem kasvatati intensiivselt monokultuure,“ osutas Marko.
Kogukonna eestvedajad
Hiiemäed on näidanud, et tõeline muutus toimub nii põllul kui ka kogukonnas. Nad peavad oluliseks olla nähtavad ja kuulda. Talu on osalenud aastate jooksul Avatud talude päevadel, korraldanud kodukohvikute päeva ning võõrustanud kooligruppe, tippkokkasid ja külalisi üle kogu maailma. Veisefestival, mille ettevalmistus kestab terve aasta, on üks nende kõige nähtavamaid algatusi. „Igas kohtumises külalisega on potentsiaal,“ ütleb Marko. „Kui keegi näeb, kuidas loomi hoitakse, saab ta uue pildi ning see aitab kasvatada meie brändi.“ Sellel aastal avasid nad kodu lähedal väikese kohviku, kus pakutakse mahe rohumaaveise burgerit ja muud head-paremat.
Kogukonnaelus osalemine ei ole Hiiemäe jaoks pelgalt PR-üritus, vaid loomulik elu osa. „Kui tahad, et sektor kasvaks, tuleb end nähtavaks teha. Kui meie ise häält ei tee, ei tee seda keegi teine meie eest,“ kinnitavad nad. See on nende arvates kõige parem tee, kuidas lihaveisekasvatus saab olla atraktiivsem, ligitõmbavam ja inspireeriv noortele, tarbijatele ning otsustajatele.
Sepa talu lugu tõestab, et visiooniga pererahvas suudab kasvatada rohkem kui karja – nad kasvatavad usaldust, sidet maa ja inimese vahel ning usku, et põllumajandus ei ole eilne päev, vaid selle tuleviku alus. „Kõik pole alati meie kontrolli all,“ tunnistab Marko. „Aga me saame teha oma osa nii hästi kui oskame.“
Hea teada
Sepa Veised OÜ asub Elbu külas, Tori vallas, Pärnumaal. Ettevõte tegeleb lihaveisekasvatuse ja on alates 2021 aastast mahe.
Kasutuses on umbes 374 hektarit maad, millest omandis on ligikaudu 100 hektarit. Püsirohumaid 160 ha ja põlde 224 ha. Sellel aastal kasvatatakse maheteravilja künnikorras umbes 50 hektaril.
Farmis on kokku 154 lihaveist, kellest 113 on fullblooded wagyūd. Lisaks veel väike limusiini ja aberdiini-anguse kari. Samuti kasvatatakse farmis lambaid ja kitsi.
2023. aastal pälvis Sepa Veised OÜ tiitli „Parim talu Eestis“ ning valiti Tori valla aasta ettevõtteks. Neid tunnustati keskkonnateadliku majandamise ja sektori arendamise eest.
Pereettevõttena töötab talus aastaringselt üks täiskohaga töötaja ning suvel lisandub pereringist veel 4 abilist.
Galerii perekond Hiiemäe kaunitest veistest. Fotograaf: Rando Kangur.
