„See on kindlasti suur au. Me oleme ju nii vähe aega toimetanud, et meie jaoks on see väga suur asi – võib-olla isegi natuke liiga suur,“ ütleb Martin Raudsepa. Samas näeb ta Aasta Põllumehe kandidaadiks valimises võimalust rääkida põllumajandusest just noore ettevõtja vaatenurgast. „Saame võib-olla läbi noorte vaate jagada, kuidas alustajana olukord tegelikult paistab – mis seis täna on, mida saame paremini teha ja kuhu tahame jõuda. Näidata seda töö- ja arenguprotsessi.“
Raudsepa teekond oma taluni on olnud kiire. Ettevõte loodi 2022. aasta sügisel ning esimesed lihaveised jõudsid tallu 2023. aasta alguses. Praeguseks on mahekarjas koos vasikate ja noorloomadega ligi sada looma ning põhikarjas umbes 60 veist. Ettevõte majandab üle 450 hektari rendimaad, millest ligikaudu 200 hektaril kasvatatakse teravilja. Karja arendatakse järjest enam aberdiini-anguse tõu suunas.
Noore põllumehena Aasta Põllumehe kandidaatide sekka jõudmine on Raudsepa jaoks seda tähenduslikum, et tema enda ettevõte on alles ülesehitamise järgus. Ta ei püüagi oma senist tööd võrrelda inimestega, kes on põllumajanduses tegutsenud aastakümneid. „Eestis on väga palju tublisid põllumehi, kes ongi seda elutööna teinud. Raske on ennast kuidagi esile tuua või kiita,“ ütleb ta. Samas tunnistab Raudsepa, et ka mõne esimese aastaga on tulnud teha väga suur töö. „Vahepeal küsid endalt ka, miks me seda teeme või kas oleme ikka õigel teel. Aga nii kaua, kui jaksu ja tahtmist on ning seda veel märgatakse ka, siis tuleb teha.“
Põllumeeste lood väärivad näitamist
Raudsepa hinnangul on Aasta Põllumehe konkursil laiem tähendus kui ühe inimese tunnustamine. Erinevate kandidaatide kaudu saab näidata, kui mitmekesine on Eesti põllumajandus ning milliseid lahendusi eri tootjad oma ettevõtetes kasutavad. „See annab tavainimesele võib-olla parema ülevaate, mida päriselt tehakse, kes on leidnud mõnele asjale paremaid võtteid või lahendusi ja millega silma paistnud,“ arutleb ta. Teiste põllumeeste kogemuste nägemine võib tema hinnangul anda julgust ka ise midagi uut proovida või suuremalt mõelda. Just erinevad teed on Raudsepa meelest konkursi üks tugevusi. Kandidaatide seas on eri põllumajandusvaldkondade esindajaid ning igaühel neist oma tugevused ja kogemused.
Raudsepa enda valik on olnud loomakasvatus. Koduses talus oli põllumajandusega tegeldud varemgi ning isa pidas lambaid, kuid Martin valis oma ettevõtet alustades lihaveised. Täna kasvatatakse talus aberdiini-anguseid ning eesmärk on liikuda järk-järgult ühtlasema ja tugevama tõukarja poole.
Miks just loomad? Sellele pole Raudsepal keeruline vastata. „Loomakasvatusega olime kokku puutunud ja see tundus lihtsalt loogiline jätk,“ ütleb ta. Loomad seavad küll põllumehe elule omad piirid – keegi peab nende jaoks olemas olema iga päev ja töö ei sõltu sellest, kas endal parasjagu aega on. Ometi pole Raudsepa jaoks see põhjus teist valikut teha. „Ega ta lihtne ole, aga loomad meeldivad. Ma arvan, et see ongi peamine – mõni inimene lihtsalt on loomainimene ja mõni ei ole.“
Mõne aastaga on Raudsepa Lihaveis jõudnud seisu, kus esimese hooga tehtud otsuste asemel tuleb järgmisi samme juba järjest põhjalikumalt kaaluda. Pikem eesmärk on ehitada üles terviklikult toimiv talu, kus loomakasvatus ja taimekasvatus üksteist toetavad ning areng toimub samm-sammult.
Aasta Põllumehe kandidaatide hulka jõudmist ei võta Raudsepa hinnanguna juba tehtud ja lõpetatud tööle. Pigem näeb ta selles võimalust näidata, kuidas üks noor põllumajandusettevõte alles kasvab, õpib ja oma suunda otsib. „Näidata seda töö- ja arenguprotsessi – ma arvan, et see on kõige peamine,“ ütleb Raudsepa.
Martin Raudsepaga vestles J. Nemvalts.