Tammoja ütleb, et tema juured on lapsepõlvetalus, kus pere loomakasvatusega tegelemine jäi 1980.–1990. aastatesse, mil väiketalu lehmade pidamine Eestis tasapisi hääbus. „Meie talus oli kolm lehma ning rida teisi loomi, ja lapsena olin ma nendega kogu aeg seotud,“ meenutab ta. Kuna ema töötas aastaid kolhoosi karjabrigadirina, jättis see jälje ka poja kujunemisele. „Ema pärandas mulle hulgaliselt loomakasvatusgeene ja tolleaegseid teadmisi,“ muigab Tammoja.
Kohtumine mentoriga avardas vaadet
Ometi kadus Sveni sõnul tal teisme- ja varases täiskasvanueas huvi loomakasvatuse vastu sootuks. „Mingil hetkel õppisin ma isegi ärijuhtimist,“ meenutab ta. „Aga lõpuks viis tee mind siiski Eesti Maaülikooli loomakasvatust õppima. Kuigi õpingud jäid majanduslikel põhjustel pooleli, oli see minu jaoks murranguline aeg – ülikool avas mulle ukse Eesti loomakasvatussektorisse.“
Sven Tammoja on tänaseks pea kakskümmend aastat tegutsenud piimakarjakasvatuses ning tema enda sõnul on tal olnud kaks olulist arengufaasi. Pärast ülikoolist lahkumist õnnestus tal tööle saada 300-pealisse perefarmi. Seal kohtus ta loomaarst Andres Morozoviga, kellest kujunes tema tolle perioodi suurim mentor. „Ta andis mulle iseseisva mõtlemise, süsteemianalüüsi ja vaatluse algteadmised. Õpetas nägema looma individuaalsetest haigussümptomitest kaugemale – käsitlema looma, karja ja ettevõtet süsteemina. Ta jagas mulle ka juhtimisalaseid teadmisi – see on olnud äärmiselt väärtuslik info,“ meenutab Tammoja. „Sellel oli minu elus väga suur mõju nii isiksuse kui ka loomakasvataja rolli kujunemisel.“
„Teine suur ajajärk on minu praegune tööperiood, kus olen Väätsa Agro suurfarmi loomakasvataja rollis. Siin on mul võimalus õppida süsteeme hoopis suurematel ja sügavamatel tasanditel,“ kirjeldab Tammoja oma sisemist arengut.
Põhimõtted: põhjalikkus ja väärikus
Tammoja tunnistab, et tema väärtused pärinevad suuresti lapsepõlvekodust. „Minu isa ütles mu töid hinnates sageli: kui midagi teha, siis tee seda pühendunult ja põhjalikult ning väärika tulemuse suunas. See on minu töös üks olulisemaid juhtmõtteid,“ rõhutab ta. Laiemalt tähendab see tema sõnul austust nii loomade, töökeskkonna kui ka looduse vastu. „Meie jaoks pole see pelgalt moraalne kohustus – elu tuleb austada tema igas vormis,“ on Tammoja kindel. Ta on veendunud, et otsused, mida tehakse, peavad olema põhjalikult kaalutud. Ka farmis ei tohi teha rutakaid ja pinnapealseid otsuseid.
„Otsus peab toetuma olukorra ja konteksti mõistmisele. Kui otsused on läbimõtlemata, siis on need sageli lihtsalt reaktsioonid – aga otsus ei tohiks kunagi olla lihtsalt reaktsioon. See peab olema selge käik – kui see võtab arvesse tervikut, siis on ta hea,“ kinnitab ta. „Selleks on vaja teatavat süsteemianalüüsi võimekust – mõista, kuidas üks valik kandub edasi teistele elementidele. Selle võime omandamine on aga elukestev teadliku õppimise protsess,“ võtab Tammoja kokku oma tööpõhimõtted.
Uuendused: andmed, geneetika ja keskkond
Kui Tammojalt paluda välja tuua viimaste aastate suurimad muutused, nimetab ta esimesena andmepõhist juhtimist. „Kui minevikus toimus teadmussiire inimeselt inimesele ja nõnda sündisid head loomakasvatajad ja põllumehed – just oma kogemuste jagamise kaudu –, siis täna on võtmesõnaks andmepõhine juhtimine, mida püüame võimalikult hästi oma igapäevatöösse integreerida,“ tunnistab ta.
Väätsa Agro farmis kogutakse loomadelt infot kaamerate ja sensorite abil ning toimuvad ka esimesed katsetused seda tehisaru abil analüüsida. „Meie taotlus on küll viimaste dekaadide kommertslikust tootmisvajadusest enamat, kuid tegelikult püüame jätkata vana tõde – heade otsuste langetamist loomade signaalide põhjal. Kuna kaasaegsetes süsteemides on meile veel palju tundmatut ja kogu tootmiskeskkond on viimaste aastakümnetega äärmuslikult muutunud ning infoga üle ujutatud, kasutame inimmeele ja -arule lisaks sensoreid ja tehisintellekti,“ selgitab ta.
Teiseks peab ta oluliseks geneetika arengut. „Viimaste aastakümnete veiste aretussuund on olnud liigselt toodangukeskne. Täna saame geneetika abil prognoosida muu hulgas ka looma tervist ja karjas püsimise võimet,“ ütleb ta. Tammoja sõnul on see suur samm edasi, kui toodangunumbrite asemel seatakse esikohale loomade heaolu. Farmiomanike, juhtide, töötajate ja loomaarstide seas tekib mõttemuutus, kui adutakse, et vana moodi pole enam mõistlik ega võimalik ning toidutootmise ahel mõtestatakse ümber. „Selle tõuke annab tootjate ja tarbijate teadmiste kasv – pöördelised muutused on toimumas ja need kindlasti kulmineeruvad,“ on ta veendunud.
Kolmanda uuendusena toob Tammoja välja kasvava keskkonnateadlikkuse, mille areng on viimase kümne aasta jooksul olnud eriti intensiivne. „Me õpime keskkonda rohkem kuulama ja teenima, mitte ainult võtma – nagu tegelikult kultiveeris nõukogudeaegne filosoofia Mitšurini orkestreerimisel. See ei tähenda pelgalt jalajälje mõõtmist, vaid laiemat mõistmist, kuidas põllumajandus ja külgnevad keskkonnad, olgu nendeks siis inimloodud või bioloogilised, peavad koos toimima,“ lisab ta.
Väljakutsed: kliima, taudid ja tööjõud
Rääkides suurimatest põllumajanduse väljakutsetest, tõdeb Tammoja, et need võivad olla hoopis filosoofilist laadi. „Väga keeruline on teha otsuseid maailmas, kus väärtusi mõõdetakse eurodes. Minu jaoks peituvad väärtused sügavamates tasandites,“ mõtiskleb ta. „Kui tulla tagasi igapäevaste tasandite juurde, siis ka Euroopas on muutunud tõeliseks väljakutseks ekstreemseks ja ettearvamatuks muutunud kliima. See muudab kvaliteetse sööda tootmise äärmiselt keerukaks ja põhjustab loomadele palju tarbetut stressi,“ nendib ta. „Kui rääkida konkreetselt käesolevast aastast, siis oli loomade jaoks probleemiks liigse õhuniiskuse ja kõrge temperatuuri kombinatsioon – kui kuumust saab veel ventilaatoritega leevendada, siis troopiline niiskus on palju keerulisem probleem.“
Kasvav loomataudide ja haiguste surve on Tammoja sõnul teine kriitiline telg. „Inimeste ja loomade suuremahuline riikidevaheline liikumine ja kliimamuutused toovad patogeene ja vektoreid uutele aladele ning kiirendavad nende levikut. Praktikas tähendab see, et bioohutus on kriitilise tähtsusega: külastus- ja liikumisreeglid, veokite hügieen, loomatervisealane töö ja antibiootikumide läbimõeldud kasutus – kõik need on üliolulised.“
„Poolikud lahendused on ressursi raiskamine. Bioohutus käitub tünnilaua teooria järgi – taseme määrab kõige lühem laud ehk nõrgim lüli. Need on aga sageli olukorraspetsiifilised ja subjektiivsed. Seepärast tuleb bioohutuskava ning selle elluviimiseks vajalik taristu, protseduurid ja distsipliin rajada ja hoida töös täies mahus.“
Tööjõupuudus on samuti vältimatu teema. „Spetsialiste ja oskustöölisi on sektoris väga vähe, sest töö on raske ja spetsiifiline, nõuab erilist pühendumist ja sageli ka eraelu arvelt lõivu. Loomakasvatajate põhimõte on lihtne: esmalt anna loomale, siis vaata, kust ise saad,“ selgitab ta.
„Lisaks ei arvesta üha karmistuvad töö- ja puhkeaja regulatsioonid põllumajanduse hooajaliste ja bioloogiliste rütmidega. See teeb tasakaalu leidmise loomade heaolu ja tootmise vahel väga keeruliseks ning tõukab paljud inimesed sektorist eemale.“ Tammoja sõnul ei maksa aga väljakutseid peljata, isegi kui need tunduvad esmapilgul ületamatud. Tema hinnangul algab tõeline muutus siis, kui nende lahendamisse paigutada piisavalt meeskondlikku tahet, pühendumist ja tööd. „Siis algab ettevõtte nukkumine – sügav organisatsiooni vaatamise, analüüsi ja ümberkorraldamise aeg,“ selgitab ta. Kui see raske periood edukalt läbida, võivad süsteemi ja struktuuri sisemised sidemed muutuda, mõned elemendid vajadusel lisanduda või asenduda ning lõpuks sündida täiesti uue haardega ettevõte.
Tulevik: tõelise toidu väärtus
Tammoja unistus on, et Eesti loomakasvatus liigub terviklikuma mõtlemise poole, kus loom, inimene ja maa moodustavad taas ühtse süsteemi. „Täna käsitletakse neid justkui eraldi kulukeskustena,“ ütleb ta. „Minu suur unistus on, et ühel päeval hakkame taas tootma ja tarbima tõelist toitu – mitte lihtsalt kehakütust, mille “tankimise# on paljuski kujundanud tänapäeva kiire elutempo ja muutunud väärtushinnangud. Kui vaatame suuremat pilti, siis toit peaks olema elu kandja – ja ettevõtted, kes suudavad elu hoida ja kanda, on väärikad ning ühiskonna silmis väärtuslikud. Usun, et ühel päeval suudame luua elukandvat toitu ka suurtes süsteemides. Võtame kasvõi lihtsa põhjamaise toidu, nagu hapupiim – tõenäoliselt pole elu kandvamat toitu piimast kui hästi hapendatud piim.“
Nuumafarmide teema juures rõhutab Tammoja, et pullvasikate ja ristandite väärindamine Eestis on igati mõistlik ja paljuski möödapääsmatu, ent riiklikud otsused eeldavad siiski sisulist analüüsi riigitasandil: kui palju vasikaid on meil tegelikult tarvis ja millises vahekorras (lehm- ja pullvasikad).
„On ilmselge, et ka siinkohal on oluline hinnata üldist veiste terviseseisundit ja seda parandada,“ ütleb ta. Tammoja sõnul tähendavad tervemad lehmad ja lehmvasikad pikemat karjas püsimist, madalamat prakeerumismäära ning väiksemat karjatäienduse vajadust. See loob võimaluse nihutada rõhku tavasperma ja suguselekteeritud sperma kasutamisel – olgu sihiks siis kõrgema geneetilise potentsiaaliga terved ja kõrge toodanguga lehmad või kvaliteetsema lihaga ristandvasikad, keda kasvatada siinsamas Eestis. „Mitte saata neid esimestel elunädalatel pikale teekonnale välismaale – see on logistiliselt ebamõistlik ja loomadele tarbetult stressirohke. Minu siht on, et loomad püsiksid karjas kaua ja tervena. Ainult siis on kogu süsteem jätkusuutlik,“ võtab ta oma mõtte kokku.
Kui Vabariigi aastapäeva paiku toonane põllumajandusminister Piret Hartman andis Sven Tammojale üle parima loomakasvataja tiitli – tunnustus aastatepikkusele pühendumusele –, kommenteeris Tammoja, et usub, et loomakasvataja töö ei seisne ainult juhiste täitmises, vaid arusaamises ja vastutuse võtmises. „Just sellist farmikultuuri soovin ma edasi kanda,“ kinnitas ta.
Sven Tammojaga vestles Juuli Nemvalts.
Tasub teada: