ELKS-i 25. sünnipäeva künnisel meenutab seltsi endine president Aldo Vaan seltsi tegemisi. Tagantjärele oma rolli hinnates tunnistab Vaan, et panustas ehk liigagi palju. Võttis südamesse ja elas isiklikult üle kõike, mis sektoris toimus. Tema unistuseks oli kaasa aidata lihaveiste arvukuse kasvule Eestis. „Peaaegu oli kättesaadav number 90 000, aga eesmärgiks oli 100 000. Suurem unistus oli 150 000. Meil on Eestis potentsiaali seda eesmärki täita,“ sõnab Vaan ka täna.
Kuid toona surus toimiv toetuste puudumine ja kehv majanduskliima sektori tegutsejad põlvili. Vaan elas toimuvat raskesti üle – selle kinnituseks oli üha rohkem streikiv tervis. „Ma olin nagu tühjaks pigistatud sidrun. Vastutus jäi, aga jõud kadus.“
Tõusvad numbrid ja murenev usk
Presidendiaja alguses kasvas lihaveiste arvukus tormiliselt. „Aastatel 2011–2016 oli mõnel aastal kasv 14–15 protsenti. Inimestel oli tohutu usk – loomade arv kasvas, seltsi liikmeid tuli juurde, toimusid oksjonid, toodi sisse tõumaterjali,“ meenutab Vaan.
Oksjonid said kiiresti populaarseks, eriti imporditud loomade puhul. „Kui me neid Taanist, Tšehhimaalt, Soomest ja Saksamaalt tõime, alandasime looma alghinda oksjonil, siis oksjonil läks hind sageli kõrgemaks kui veise kodumaal loomade eest küsiti. Hasart oli nii suur ja inimesed tahtsid neid loomi iga hinna eest,“ ütleb ta. Loomade kvaliteet, geneetiline potentsiaal ja sektori kasv tekitasid tunde, et Eesti lihaveisekasvatus on tõusuteel.
Seltsi liikmete arv tõusis 270 juurest 360-ni. „Suvepäevadel tuli kokku 120 inimest – kiirel heinaajal. See näitas, et kogukond toimis,“ muheleb Vaan. Kuid optimismi varjutas riikliku toe puudumine. „Toetused jagati valedel alustel – mitte potentsiaali järg ja seda ka praegusel perioodil. Piimakarjakasvataja saab üle 300 euro lehma kohta, lihaveisekasvataja aga vaid umbes 130 või poole vähem. Loom on loom, olgu ta piimalehma või lihaveise kuues, aga riigi silmis on see kolmekordne vahe justkui õigustatud,“ osutab ta pingekohtadele toetuste poliitikas.
„Kui piimalehma eest makstakse toetust, mis ületab kolm korda lihaveise oma, siis see ei aita meil karjamaid korras hoida ega tagada loomakasvatuse jätkusuutlikkust. Selle asemel vajame õiglast toetust, mis looks võimalused tegeleda tõuaretusega, investeerida kvaliteeti ja loomade heaolusse.“
Ta tõstab esile, et see erinevus ei ole pelgalt numbriline, vaid mõjutab otseselt farmide jätkusuutlikkust ja majanduslikke võimalusi: „Kui toetused on nii erinevad, siis kuidas saavad lihaveisekasvatajad investeerida laudahoonesse, tõumaterjali või uue lauda ehitusse? See surub sektori põlvili, vähendab noorte huvi ja pärsib arengut.“
Vaan rõhutab, et just see ebavõrdsus on toonud kaasa majandusliku surve ja tõsise pinge lihaveisekasvatajatele, kes peavad samal ajal konkureerima ja hoidma kõrgel tasemel põhinevat aretust. „Meil oli ja on potentsiaali palju rohkemaks, aga need toetused ei anna selleks piisavalt õhku,“ lisab ta.
Lobitöö, mis jäi pooleli
Aldo Vaan tunnistab ausalt, et lihaveisekasvatus ei saanud riiklikus poliitikas piisavalt tuge, et saavutada piimandusega võrdne kohtlemine. „Suhtlus ministeeriumiga oli olemas, aga see ei jõudnud kohale,“ ütleb ta. „Kui määrused muutuvad poole taotlusperioodi pealt, siis ei saa sektor toimida. See tekitab ebakindlust ja takistab investeeringuid.“
Vaan rõhutab, et lobitöö nõuab järjepidevust ja tugevat esindatust, mida oli keeruline hoida. „Meil oli tahtmine, aga tihti jäi see pooleli – poliitilised otsused ja bürokraatia olid takistuseks.“
Üks eredamaid võite oli veeseaduse arutelu, kus seltsi esindajad seisid vastu karmidele piirangutele loomade ligipääsule veekogudele. „Taheti keelata loomade ligipääs veekogudele – näidati pilte trambitud kallastest ja reostusest,“ meenutab Vaan. „Aga me suutsime murda selle arvamuse. Nüüd on seaduses kirjas, et loomad võivad minna, kui nad ei ole kontsentreeritult ühes kohas. See oli oluline võit nii loomade heaolu kui ka karjamaade hoolduse seisukohalt.“
Ta lisab, et karjatamine veekogude ääres aitab hoida maastikku ja toetab nii keskkonda kui ka loomade loomulikku käitumist. „Loomad vajavad vaba ligipääsu veekogudele, aga seda peab juhtima targalt ja vastutustundlikult.“
Killustumise oht ja seltsi ühtsus
Eestisse toodi aastate jooksul mitmeid lihaveisetõuge, mis tõid kaasa nii tõugude mitmekesisuse kui ka uued võimalused. Samal ajal kasvas vajadus tõupõhise koostöö järele – inimesed soovisid grupeeruda just oma tõu ümber, et jagada spetsiifilist infot, vahetada kogemusi ja tugevdada sidemeid rahvusvaheliste tõuorganisatsioonidega.
2012. aastal hakkasid Eesti lihaveisekasvatajate seas tekkima tõuklubid – herefordi, limusiini, anguse, šarolee–, mis tõid kaasa nii lootusi kui ka kahtlusi. „Vahepeal oli isegi hirm, et nad võivad iseseisvuda ja omaette organisatsiooniks hakata,“ meenutab Vaan. Õnneks see siiski ei realiseerunud. Vaani sõnul on Eesti lihaveisekasvatuses säilinud haruldane ühtsus, mis on sektori tugevuseks. „Mujal maailmas on igal tõul oma organisatsioon – see on killustumine. Meie tugevus on, et oleme koos,“ ütleb ta kindlalt.
Samas on suhtlusviisid muutunud ja see on toonud kaasa uued väljakutsed. „Mina võtan telefoni ja räägin – see on minu viis suhtlemiseks,“ tunnistab Vaan. „Aga noored suhtlevad WhatsAppis, Facebookis ja muudes digikanalites. Koduleht oli alguses väga külastatav – kui seal on värsket infot, siis inimesed tulevad tagasi ja hoiavad end kursis.“
See muutus suhtluses peegeldab laiemat põlvkondade vahetust ja tehnoloogilist arengut, mis nõuab seltsilt kohanemist. Vaan rõhutab, et vaatamata erinevatele suhtluskanalitele on kõige olulisem, et kogukond tunneks end ühtse ja toetava organisatsioonina. „Ühtsus on see, mis meid hoiab ja edasi viib.“
Aretus kui pärand
Aretustöö on Vaani perele südamelähedane teema. Aastate jooksul on nende pere kasvatatud lihaveised pälvinud mitmeid tunnustusi ja auhindu, mis peegeldavad nende pühendumust kvaliteedile ja aretustööle. See pole pelgalt loomade kasvatamine, vaid järjepidev pärand, mida hoitakse ja edasi antakse põlvest põlve.
Aldo poeg Andres, kes on paljuski isa tööd ja tegemised üle võtnud, on aastaid kasutanud genoomtestimist, koostanud võrdlustabeleid ja valinud maailmatasemel seemenduspulle. „Silma peab olema – ja Andresel see on. Kui istud aia äärde ja loom tuleb su kõrvale, siis tead, et see on rahuliku pulli järglane,“ tõdeb Aldo. „Meil on olnud ülirahulikke pulle – nende järglased on samuti rahulikud. Karja loomi valides tuleb ka karmilt selekteerida. Elu on näidanud, et kui lehm on probleemse iseloomu või käitumisega, siis sageli on ka tema tütar ja tütretütar. Need tuleb karjast välja viia.“
Aldo Vaan ise kasvatab akviteeni-hele tõugu lihaveiseid ehk rahvakeeli blonde, nagu ta muheledes ütleb. „Noore põlve armastus – sihvakas, hea kasvuga, ilus loom. Rasvasusklass kaks-kolm – see on ideaalne. Viis on liiga palju,“ kirjeldab ta. Tema karjas on umbes 80 blondet, Andrese majanduses 370 limusiini – kokku ligi 450 looma, mis moodustab tugeva ja mitmekülgse aretusbaasi.
Mis jäi ja mis jäi alles
„Ma sain palju tutvusi, teadmisi, reisikogemusi – see oli pidev areng,“ ütleb Aldo Vaan, vaadates tagasi aastatele seltsi eesotsas. Ta tunnistab, et kuigi töö andis palju, tuli lõpuks piir ette. „Ma tundsin vastutust, aga ma ei olnud enam suuteline – arvasin, et keegi suudab paremini.“
Rollist lahti ei saanud kohe. „Aasta-kaks jäi koormus alles – Andres pidi paljuski üle võtma, mina olin tihti lennus,“ kirjeldab ta üleminekuperioodi, kus vastutus liikus tasapisi pojale, kuid vaimne side jäi alles.
Seltsi tunne pole kadunud. „Liige peab tundma, et ta on oluline lüli – see tunne ei tohi kaduda,“ rõhutab Vaan. Tema jaoks pole selts pelgalt organisatsioon, vaid kogukond, mis kannab edasi väärtusi, teadmisi ja koostöövaimu. „Kui inimene tunneb, et ta on osa millestki suuremast, siis ta panustab – ja see hoiab seltsi elus.“
Aldo Vaan ütleb, et aastad on oma jälje jätnud ning tervis nõuab nüüd rohkem tähelepanu. Samas kisub süda ikka loomade ja karja poole. Ta ei pea enam kõike ise vedama, kuid tahaks veel osa olla sellest, mis talle on kogu elu tähendanud.
Hea teada
Aldo Vaaniga vestles Juuli Nemvalts.
Meenutusi seltsi ajaloost Aldo Vaani arhiivist.
