Argo Allikmetsa juhitud Allika Talu on heaks näiteks, kuidas väiksemahuline mahetootmine saab olla üheaegselt keskkonnateadlik, majanduslikult toimiv ja tarbijale usaldusväärne – talu omatoodang müüakse otse teadlikule kliendile.
Helesinine unistus muutus tööks
Allikmetsa sõnul on saanud juba legendiks lugu, kuidas talle 2016. aastal kingiti kaks lammast – ja kuidas see andis talle tõuke loomakasvatuseks. „Alustasime kahe lambaga, samal aastal ostsime neli veist – kõik hakkas vaikselt kerima,“ meenutab ta.
Esialgu tundus maaelu romantiline: „See oli helesinine unistus – loomad põllul, ilus vaadata, rahulik elu. Linnainimese nägemus: lähed, teed pai ja sööd või müüd liha,“ muigab ta tagantjärele. Tegelikult tuli ühitada tegevusi, mis olid üsna vastandlikud: töö linnas ja samal ajal talu arendamine. Loomade paaritamine ja karja kasvatamine lõid tempo, mis pani ajataju proovile. „Ühel hetkel saad aru, et ööpäevas on ainult 24 tundi – nagu kõigil teistel.“
Maal elamise valik ei olnud juhuslik, kuid selle tegelik ulatus selgus alles teel olles. Oma loomult on Allikmets lahenduste leidja – maal elades ja loomi kasvatades teisiti ei saakski. „Kui midagi on pekkis, tuleb hakata tegutsema – mitte ahastada,“ ütleb ta. Ta ei nimeta sellist reageerimist heaks pingetaluvuseks, vaid oskuseks probleemidega toime tulla. „Mind ei häiri väga probleemid – kui on jama, tuleb lihtsalt edasi liikuda.“
Talvised söötmised, tehnika puudumine, traktoriga mudas – kõik see on tema sõnul osa igapäevasest elust. „Vahel tuled, hambad ristis ja silmad märjad läbi sealt – vahest on päris raske,“ tõdeb ta. Et talu saaks areneda, tuli teadmisi juurde hankida. Noortaluniku toetuse taotlemine eeldas põllumajanduslikku haridust, mistõttu täiendas Allikmets oma teadmisi Säreveres veisekasvatust õppides. Tagantjärele hindab ta sealset väljaõpet kõrgelt: „See oli vajalik etapp, et üldse saaks edasi liikuda.“ Samaaegselt alustati tootmise järkjärgulist ülesehitamist. Uusi hooneid ei rajatud, küll aga kohandati olemasolevat – vana ja uus põimusid, kuni PRIA toetuse abil sai soetatud merekonteiner millesse rajati lihatööstus. „Kui sul on vähe loomi, pead ühest loomast rohkem väärtust looma,“ ütleb ta. Varasem kokanduskogemus – sealhulgas töö Pädaste mõisas – andis julguse liha ise väärindada. „Kokaks sattusin täiesti juhuslikult, aga lõpuks toetavad mu varasemad töökogemused tänast tegevust – loomakasvatust, liha töötlemist ja turustamist ning talu juhtimist,“ kinnitab ta.
Karjamaa kui ökosüsteem
Allika Talus viibivad loomad aastaringselt väljas heinamaadel, liikudes iga paari päeva tagant uuele alale. Selline karja liikumine hajutab sõnniku ühtlaselt ja toetab mulla elurikkust. „Meil ei ole sõnnikumajandust – meil on looduslik hajutamine. Loom teeb sinna, kus ta parasjagu on, ja liigub edasi. Me ei aunasta ega laota sõnnikut – kevadel tegeleb loodus ise sellega, mis põllule jäi,“ selgitab Allikmets.
Sügisest kevadeni, kui tuleb anda lisasööta, laotatakse hein ja silo otse põllule. Söötmisala on piiratud nii, et sööt pannakse iga kord trampimata alale. Söödarõngaid ei kasutata – loomad söövad maast, nii nagu looduses. „Veised ja lambad on ette nähtud sööma maast – söödarõngas muudab nende söömisasendi valeks,“ ütleb ta. Selline lähenemine vähendab trügimist ja stressi, välistab lisatehnika vajaduse ning hoiab karjamaad elujõulisena.
„Kuna iga hoone toob endaga kaasa kulud ja lisategevused, siis meie loogika on olla võimalikult looduslähedane,“ ütleb Allikmets, kelle jaoks mahetootmine ei ole trend ega turuvõimalus – see on ainus põhimõtteline tee. „Sa oled see, mida sa sööd – miks ma peaksin kasvatama midagi, mida ma ise süüa ei tahaks?“ arutleb ta. Mahetootmise põhimõtted on talus olnud algusest peale: „Ma ei ole tavatootmist teinud – mahekontrollid ja nõuete täitmine on olnud meie tegevuse loomulik osa. Kui on rohkem asju, mida jälgida, siis ma tean, miks ma neid teen.“
Loomade pidamine, söötmine ja karjatamine lähtuvad looduslikest mustritest. „Looduses ei käi keegi kedagi hävitamas selleks, et üks liik saaks paremini elada – seal käib toiduring, mitte tõrje.“ Ta toob eeskujuks pühvlikarjad, kes liiguvad aasta läbi vabas looduses: „Meie loomad on kogu aeg väljas – suvi, sügis, talv – ja liiguvad karjamaade vahel. See on loomulik, see on õige.“
Talus kasutatakse umbes 160 hektarit maad. Loomade arvu kasvades muudetakse senised silo- ja heinamaad karjamaadeks – igal aastal lisandub karjaaedu, samas kui söödamaade osakaal väheneb. „Ideaalis võiksime kõik oma põllud ära karjatada ja mitte üldse silo teha,“ ütleb Allikmets. „Sööda ostaksime sisse kelleltki, kes sellega spetsialiseerunult tegeleb – igaüks teeks oma asja. Meie keskenduksime karjatamisele ja mulla elurikkuse hoidmisele.“
Loomakasvatuse keerulised valikud
Loomade valik talus ei tugine juhusele, vaid tootmisvajadusele ja kvaliteedile. Talu karjas on ka vanemaid ammlehmi, mis näitab pidamise stabiilsust. „Kõige vanemad on üheksa- ja kümneaastased, sealt edasi järjest nooremad. Eelmisel aastal ostsime loomi juurde teiselt kasvatajalt – need olid tema karjast aretuslikel põhjustel välja arvatud,“ selgitab Allikmets. „Meie jaoks oli see puhtalt praktiline otsus – et meil oleks midagi realiseerida, kui oma karjas parasjagu ei olnud sobivat looma.“
Karja ristamine toimub samuti teadlikult. Simmentali tõugu on ristatud wagyu tõugu lihaveistega, et parandada liha kvaliteeti ja saavutada marmorjas struktuur. „See ongi tehtud eelkõige selle mõttega, et saaks liha kvaliteeti paremaks,“ ütleb ta ja lisab, et tõuvalik ei ole pelgalt teoreetiline – see peab sobituma olemasoleva karjaga. „Tulevikus tahaksime rohkem kasutada anguse tõugu – need veised on väiksema karkassiga ja vähem nõudlikud,“ arutleb Allikmets. „Aga tegelikult ei ole see nii lihtne – sa ei saa lihtsalt kogu karja välja vahetada ja kohe uued loomad asemele osta.“
Lambakasvatus on talus säilinud, kuid Allikmets näeb selgelt, et sektor on languses. „Lammaste üldarv Eestis on minu arust kukkunud peaaegu poole võrra – see on väga kahanev trend.“ Ta usub, et huvilisi oleks, aga majanduslik tasuvus puudub. „Kui see rahaliselt ära ei tasu, siis kellelgi ei ole võimalust seda teha kalli hobina.“ Lambaliha maine vajab samuti parandamist. „Lambaliha on niisugune – kes armastab, kes vihkab. Aga tegelikult loeb valmistamisviis ka. Olen oma pereringis päris palju ninakirtsutajaid lambaliha armastama pannud.“
Allikmetsa sõnul ei sõltu lambasektori konkurentsivõime üksnes turust, vaid ka riiklikest valikutest. „Kui riik hakkaks põllumajanduse otsuseid tegema mulla tervise ja looduskeskkonna hoidmisest lähtudes, siis me võiksime rääkida kestlikkusest ja konkurentsivõimest. Praegu suunatakse toetusi väga ebaühtlaselt: riiklik tellimus on lüpsilehm – lambakasvatus kukub täie rauaga.“
Usaldusel põhinev turundusahel
Allika Talu lihatööstus ei sündinud visioonist, vaid vajadusest. „Kui sul on vähe loomi, ei saa sa müüa rekkakoorma kaupa vaid pead liha ise väärindama,“ ütleb Allikmets. Konteinerlahendusega tööstus sai võimalikuks Leader projektitoetuse abi. Leaderi kaudu sai esitatud projekt, mille kogumaksumus oli ca 15000 eurot. Kuid sealt projektist jäi siiski palju asju veel välja. Kogumaksumus lõpuks oli ca 50 000 eurot. Praegune süsteem võimaldab väärindada loomi kohapeal ja hoida kontrolli kogu tootmisahela üle. Lihatööstusest rääkides tõdeb Allikmets, et kõige keerulisem pole olnud mitte liha lõikamine, vaid dokumentatsioon. „Kõige keerukam on nõuete pool – kogu see paberimajandus, seirelehed, kontrollid. Kui sa neid peast ei tea, on lihtne eksida.“ PTA on teinud ettekirjutusi, mis on olnud pigem hoiatused kui trahvid. „Palju tuli teadmatusest – me oleme alles kaks ja pool aastat ametlikult tegelenud ja kõik pole veel päris selge,“ sõnab ta.
Otsemüük on olnud teadlik valik. „Me oleme siiamaani peaaegu kõik, mis me oleme tükeldanud, pakendanud ja müünud, teinud eraisikutele,“ ütleb ta. Viimastel kuudel on lisandunud esimesed koostööd toitlustuskohtade ja ökopoodidega, kuid otsemüügi loogika jääb alles. „Kui inimene tuleb siia kohapeale, näeb loomad ära, näeb pidamise ära, näeb, kus liha töödeldakse – see on tervikpildi pakkumine.“ Argo ei pea seda lihtsaks, kuid peab seda oluliseks. „See on võib-olla tänamatu töö, aga see loob usaldust. Tänapäeva “supermarketi” ühiskonnas on väga oluline inimestele näidata ja meelde tuletada kuskohast toit päriselt tuleb,“ kinnitab ta.
Teadlik tarbijaskond ei vali kollase sildi järgi. „Meie klient tahab, et toit oleks tervislik, ja ta tahab teada, kust see tuleb. Odav Poola liha ei konkureeri Allika Talu segmendis. Me oleme nii väikesed, et meie klient on teine – teadlikum tarbija, kes ei vaata ainult hinda.“
Õppimine ja ellujäämine
Allikmets kuulub mitmesse ühingusse: MTÜ Eesti Noortalunikud, Eesti tõulammaste aretusühingusse ja Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, et hoida kontakti teiste talunikega ja jälgida, mida sektoris tehakse. „Sa võid ühe inimesega rääkides saada rohkem tarkust kui kümnest raamatust,“ ütleb ta ja lisab, et hindab teadmisi, mis ei jää pelgalt teooriaks, vaid on kujunenud kogemuste kaudu – vestlustes, praktilistes olukordades ja ka eksimustest õppides. „Kui keegi on mingist probleemist läbi murdnud, siis ei pea seda ise uuesti läbi elama,“ usub ta.
Loomakasvatusega nullist alustamine on Allikmetsa sõnul kallis ja keeruline. „Põllumajandus nõuab suuri investeeringuid – ja mitte ainult raha, vaid ka aega, närve ja vastupidavust.“ Ta märgib, et noored, kes võtavad talu üle vanematelt või vanavanematelt, saavad kaasa baaskapitali – olgu selleks masinad, loomad või põllud. „Meil oli küll suguvõsast pärit talukoht, vana laut ja mõned põllud ümberringi – isegi üks vana Belarus-traktor oli olemas,“ ütleb ta. „Aga kui sa tahad seal päriselt põllumajandusega tegelema hakata, siis tuleb kõik ise samm-sammult üles ehitada – traktorist töötlemisvõimekuseni.“
Samas ei piirdu sektori kitsaskohad rahaga. Argo näeb, et noortalunikul peab olema oskus navigeerida nii bürokraatias kui turuloogikas. „Kui sa ei tunne nõudeid, võid eksida – ja kui sa ei tunne turgu, võid jääda oma lihaga üksi.“ Tema jaoks on oluline, et noortalunik ei jääks üksi, vaid looks võrgustiku, kus kogemused liiguvad. „Me ei konkureeri omavahel – me aitame üksteist, sest muidu ei jää keegi püsima.“
Argo Allikmetsaga käis vestlemas Juuli Nemvalts.
Hea teada:
Fotod: J. Nemvalts