Rae vallas Aruvalla külas kasvatavad vennad kahe ettevõtte peale kokku üle 300 mahe-herefordi lihaveise. Ühiselt tuntakse nende tegevust aga Ikaspalu farmi nime all. Ajal, mil loomakasvatajad räägivad üha sagedamini järelkasvu nappusest, on nad otsustanud siduda oma tuleviku just selle valdkonnaga. Ja mitte ainult ettevõtjatena, vaid inimestena, kes tahavad loomakasvatusest ja aretusest võimalikult palju teada.
Vestluse ajal visatakse nalja rohkem kui mõnes raadiosaates, kuid sama innukalt räägitakse karja geneetikast, seemendamisest, karjatamisest ja aretusplaanidest. On näha, et loomakasvatus ei ole nende jaoks lihtsalt töökoht, vaid valdkond, mis neid päriselt huvitab. „Kui loomakasvatus sind ennast ei huvita, siis seda tööd kaua teha ei jaksa. Oleme seda näinud ka Olustvere õpilaste põhjal, kes meie juures õppepäevadel käivad. Ühtegi teist võluvalemit siin ei ole,“ ütleb Kristjan Jürisalu.
Just soov loomakasvatusest ja aretustööst süvitsi aru saada on viinud vennad aastate jooksul nii koolipinki kui ka maailma erinevatesse tõufarmidesse. Kristjan on lõpetanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis viienda taseme loomakasvataja õppe ning Jürgen lõpetas sama taseme õppe just äsja Olustveres.
Hea kari ei sünni juhuslikult
Jürisalude pere teekond herefordideni algas ligi kakskümmend aastat tagasi, kui poiste vanemad tõid tallu esimesed viis looma. Tänaseks on kari perekonna käe all kasvanud enam kui 300-pealiseks, kuid loomade arvust olulisemaks peavad nad karja kvaliteeti. Aretusotsuseid ei tehta kõhutunde järgi. Loomi hinnatakse ammlehma omaduste – viljakuse, kehaehituse, jalgade tugevuse, juurdekasvu ja üldise vastupidavuse – järgi. Vennad tunnistavad, et vahel tähendab see ka keerulisi otsuseid. „Kui tahad karja edasi arendada, pead olema valiv. Kõiki loomi ei saa alles jätta lihtsalt sellepärast, et nad on olemas,“ ütleb Kristjan.
Välimusest üksi nende jaoks ei piisa. Näituseringis võib loom silma paista, kuid palju olulisem on see, kuidas ta päriselt karjamaal hakkama saab. „Loom peab suutma poegida, kasvatada vasika üles, liikuda ja terve püsida. Meie jaoks on need omadused tähtsamad kui ükskõik milline auhind näituselt,“ selgitab Jürgen.
Karja arendamisel on nad teinud ka teadlikke valikuid. Näiteks on aastate jooksul vähendatud sarviliste loomade osakaalu ning eelistatud aretuses nudisuse geeni kandvaid loomi, et muuta karja käsitlemine turvalisemaks nii loomadele kui inimestele. „Sarvedega loom teab väga hästi, et tal on sarved olemas. Mida vähem on karjas vigastusi ja stressi, seda parem kõigile,“ ütleb Kristjan.
Suure osa aastast viibivad loomad väljas. Poegimisperioodil saavad nad vajadusel tulla varjualustesse, kus neid on lihtsam jälgida ja vajadusel aidata. Vennad on märganud, et loomad, kellega sünnist peale rohkem tegeletakse, muutuvad hiljem rahulikumaks ning nendega on lihtsam töötada. Soov lihaveisekasvatusest rohkem teada saada on viinud neid ka kaugele Eestist välja. Nad on külastanud farme Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austrias, Soomes, Iirimaal, Saksamaal ja Austraalias ning jälgivad tähelepanelikult rahvusvahelisi aretustrende. „Iga reis annab midagi juurde. Mõnikord saad uue idee, mõnikord näed oma silmaga, miks mingi lahendus töötab või ei tööta. Sellest õpid rohkem kui kümnest internetiartiklist,“ ütleb Jürgen.
Rae vald küll, aga ikka päris farm
Oma eripära annab Ikaspalu farmile ka asukoht. Ametlikult tegutsevad vennad Rae vallas, mida seostatakse sageli Tallinna lähivaldade kiire arengu ja niinimetatud kuldse ringiga. Tegelikkus on nende sõnul aga märksa maalähedasem. „Me oleme sisuliselt Rae valla viimane talu. Järgmine talu jääb juba Kose valda,“ tõdeb Jürgen.
Asukoht mõjutab ka ettevõtte arenguvõimalusi. Mitmed maaettevõtlusele mõeldud meetmed ei laiene piirkondadele, mida käsitletakse Tallinna mõjualana, kuigi igapäevane töö ei erine kuidagi mõne Lõuna-Eesti või Saaremaa lihaveisekasvataja omast. „Loomad ei saa aru, mis vallas nad elavad. Karjad tuleb ära sööta ja poegimised vastu võtta sõltumata sellest, kuhu omavalitsuse piir joonistatud on,“ märgib Kristjan muigega.
Vennad majandavad kokku ligikaudu 500 hektarit maad. Osa sellest on karjamaa, osa söödabaasi tagamiseks vajalik põllumaa. Loomade söötmisel peavad nad kinni mahepõllumajanduse põhimõtetest ning nende sõnul pole nad seni pidanud sööta sisse ostma. „Meie eesmärk on oma sööt ise ära toota ja loomade kaudu väärindada. Nii püsib süsteem kõige paremini kontrolli all,“ ütleb Jürgen. Seda kinnitavad ka hoovis mitme rea kaupa katte alla paigutatud silorullid, millest jagub loomadele sügiseni ja kauemakski.
Erilist head meelt tunnevad nad hoovi kõrval asuvate päikesepaneelide üle, millest toodetud elektrit kasutatakse oma farmi tarbeks. Hiljuti saadud toetuse abil soetati juurde ka akupank, mis aitab tagada farmi energiavarustust ka olukordades, kus päikesepaneelid parasjagu elektrit ei tooda.
Loomakasvataja peab oskama rohkem kui loomi sööta
Kui karjas on üle 300 looma, ei piisa enam sellest, et loomad oleksid söönud ja terved. Iga aretusotsus mõjutab seda, milline kari näeb välja viie või kümne aasta pärast. Just seetõttu kulub Jürisalude vendadel märkimisväärne osa ajast õppimisele.
„Mida rohkem sa näed, seda rohkem saad aru, kui palju on veel õppida,“ ütleb Jürgen. „Iga farm lahendab samu probleeme veidi erinevalt ning just nende kogemuste võrdlemisest sünnivad sageli kõige paremad ideed.“ Viimastel aastatel on nad järjest rohkem toonud farmi sisse oskusi, mille jaoks varem tuli kutsuda spetsialist. Nii õppis Kristjan ära kunstliku seemendamise ning teeb seda nüüd suuresti ise. „Kui vajalik oskus on endal olemas, saad õigel hetkel ise otsustada ja tegutseda. Loomakasvatuses ei saa kõiki asju järgmisse nädalasse lükata,“ räägib ta. Sama loomulikult võtavad vennad ise vastu poegimisi. Kevadistel nädalatel tähendab see sagedasi kontrollkäike nii varahommikul kui hilisõhtul. „Mida paremini sa oma loomi tunned, seda kiiremini märkad, kui midagi vajab tähelepanu,“ ütleb Jürgen.
Õppimine ei lõpe nende jaoks kooli lõpetamisega. Vabal ajal analüüsitakse sugupuid, jälgitakse aretusprogramme ning vaieldakse sõbralikult selle üle, milline loom võiks näitusel või oksjonil kõige kõrgemalt hinnatud saada. „Kui kuskil välismaal näitusele läheme, siis proovime omavahel alati ennustada, millise looma kohtunik võitjaks valib. See on ühtaegu põnev ja õpetlik,“ ütleb Kristjan.
Suvi tähendab pikki tööpäevi
Kuna kahe ettevõtte peale hoolitsevad vennad ligi 500 hektari maa ja enam kui 300 herefordi eest ning lisatööjõudu neil ei ole, tuleb suurem osa töid oma jõududega ära teha. Kevad ja suvi tähendavad perioodi, kus mitu olulist tööd langevad ühele ajale. Samal ajal tuleb jälgida poegimisi, teha silo, korraldada karjatamist, hooldada tehnikat ja tegeleda aretustööga.
„Kui sõbrad lähevad suvel randa või nädalavahetuseks ära, siis meil on tavaliselt hoopis teised plaanid. Suvi on meie kõige kiirem tööaeg,“ ütleb Jürgen.
Suvepuhkus ei ole nende jaoks kunagi olnud iseenesestmõistetav. Talvel jääb hingamisruumi rohkem, kuid heina‑ ja poegimisperioodil dikteerivad päevakava ilm, loomad ja tööde järjekord. Töökuse ja suhtumise töösse on vennad saanud kodust: isa kõrval õpiti töö rütmi, ema hoiab tänaseni ettevõtete raamatupidamise ja dokumentatsiooni korras. „Kõigepealt tuleb töö ära teha. Pärast on ka puhkusel teine väärtus,“ ütleb Kristjan. See põhimõte saadab neid ka täna, kui suvekuudel venib tööde nimekiri pikemaks kui päev ise.
Vähesel vabal ajal leiavad vennad siiski võimaluse ennast liigutada. Mõlemad on aastaid mänginud jalgpalli ning teevad seda siiani harrastustasemel. Jürgen jõuab aeg-ajalt kardirajale ning vahel leitakse aega ka kalalkäiguks. Sama oluline kui ühine huvi loomade vastu on vendade omavaheline koostöö. Koos on käidud lasteaias, samas klassis, jalgpallitrennis ja nüüd ka loomakasvatuses. „Eks meil on erinevad arvamused nagu kõigil inimestel, aga lõpuks leiame ikka ühise lahenduse,“ ütleb Jürgen.
Tulevikuplaane jagub mõlemal palju. Praegusest enam kui 300-pealisest karjast soovitakse aastate jooksul kasvatada märksa suurem aretusfarm ning mõtetes liigub ka neljakohaline loomade arv. Samal ajal ei räägi vennad esimesena mitte loomade arvust, vaid sellest, kuidas karja kvaliteeti parandada, paremaid aretusotsuseid teha ja uusi teadmisi omandada.
Vestluse lõpuks jääbki kõige rohkem kõlama mitte see, kui suureks kari ühel päeval kasvab, vaid see, millise huviga vennad oma tööst räägivad. Nende jutus põimuvad loomulikult nii äri kui ka aretus. Ühelt poolt peab farm olema majanduslikult jätkusuutlik ja kasumlik, teisalt pakub neile samavõrra huvi see, kuidas kasvatada paremaid loomi ja teha iga aastaga targemaid valikuid. Nad ei räägi sellest, kui raske loomakasvatus on. Nad räägivad sellest, kuidas seda paremini teha. Ja võib-olla just seetõttu mõjuvad nad inimestena, kes ei ole oma valdkonda sattunud juhuslikult, vaid on selle teadlikult endale valinud.
Hea teada:
• Karjamaade all on 150 ha ja heinamaid on 350 ha.
• Päikesepaneelide park on 20 kWh (võimsusega).
Ikaspalu farmi külastas ja fotosid tegi Juuli Nemvalts.
