Eelmise aasta lõpus viibisid 25. novembrist kuni 6. detsembrini 16-liikmeline Eesti lihaveisekasvatajate grupp Kanadas, et tutvuda sealses lihaveisekasvatuses kasutatavate tootmis- ja aretusmudelitega ning külastada rahvusvahelist tõuloomade näitust Canadian Western Agribition. Reisi eesmärk ei olnud üksnes näha üksikuid edulugusid, vaid saada tervikpilt süsteemist, kus lihaveisekasvatus on nii majanduslikult kui ka ühiskondlikult märkimisväärse kaaluga sektor.
Grupi koosseis oli mitmekesine: lisaks farmipidajatele osalesid reisil ka Eesti Maaülikooli embrüosiirdamisega tegelevad spetsialistid, kelle jaoks oli kavandatud eraldi õppepäev embrüolaboris. Enamik kasvatajatest tegeleb aktiivselt aretusega ning mitme jaoks oli oluline hinnata Kanada geneetika taset ja aretuspraktikaid võrdluses Euroopa tingimustega.
Üks reisil osaleja, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi tegevjuht Keidi Tamm ütles, et peamine küsimus, millega Kanadasse mindi oli lihtne: millised on need otsused ja struktuurid, mis on võimaldanud Kanadal kujuneda üheks maailma olulisemaks lihaveiseriigiks, ning millest on Eesti kontekstis võimalik õppida. „Üks asi on kuulda või lugeda, teine asi on näha tervikut oma silmaga – alates aretusnäitusest kuni suurte tootmisüksusteni välja,“ sõnab Tamm.
Agribitioni fookus
Õppereisi keskmes oli Canadian Western Agribition – rahvusvahelise haardega tõuloomade näitus, kus kohtuvad aretajad, geneetikaettevõtted ja ostjad. Tegemist ei ole pelgalt messiga, vaid platvormiga, kus esitletakse riigi aretustöö taset ning sõlmitakse reaalseid tehinguid.
Tamme sõnul oli näitusel hästi näha, kui süsteemselt on Kanadas aretust üles ehitatud. Iga päev oli pühendatud kindlatele tõugudele ning hindamised toimusid professionaalselt ja selge metoodika alusel. „Sellisel tasemel näitusel joonistub väga selgelt välja, milliseid tunnuseid hinnatakse – raam, lihastus, tasakaal, liikumine. See ei ole juhuslik, vaid aastatepikkuse valikutöö tulemus,“ märgib ta.
Ikaspalu OÜ juht Jürgen Jürisalu tõi välja, et tema jaoks oli oluline võrrelda Kanada ja Ameerika herefordide aretussuundi. Kanada loomades nägi ta tugevat rõhku ühtlasel tüübikindlusel ja funktsionaalsusel. Tema hinnangul on embrüote laialdane kasutamine andnud aretajatele võimaluse geneetilist taset kiiresti tõsta ja parimaid emasloomi maksimaalselt rakendada.
Valgamaal tegutsev Koivakonnu OÜ juht Tarmo Raudsepp, kes on keskendunud mahelihaveiste kasvatamisele lisab, et kogu nädalane programm oli üles ehitatud kvaliteedi esiletõstmisele. „Parimad loomad olid selgelt välja toodud ja aretustöö tulemused hästi kommunikeeritud. See andis hea võrdlusmomendi, kuhu tasemeni on võimalik jõuda, kui aretus on järjepidev ja mahult piisav,“ ütleb ta.
Tootmisahela ülesehitus
Kui Agribition koondas ühele areenile aretuse tipu, siis farmikülastused avasid tootmissüsteemi praktilise poole. Külastati nii herefordi- kui angusefarme, Speckle Park’i kasvatajaid ning ettevõtteid, kust on Eestisse varem aretusmaterjali toodud. Eraldi programm oli embrüosiirdamisega tegelevatele spetsialistidele, kes veetsid päeva laboris, kus tutvustati detailsemalt doonorloomade valikut, embrüote kogumist ja siirdamisprotokolle.
Tamme sõnul hakkas kõige selgemini silma tootmise mastaap. Mitmed külastatud farmid ulatusid mitme tuhande hektarini ning põhikarjas oli sadu loomi. Selline pindala võimaldab karjatamist suuremate plokkidena ja lihtsustab söödabaasi planeerimist. „Maa hulk annab tootmises paindlikkuse, mida meil on keeruline saavutada,“ märgib Tamm. Samas ei erinenud põhikarja farmide loogika olemuslikult Eesti omadest. Tegemist oli valdavalt perefarmidega, kus aretusotsused tehakse pikaajaliselt ning järjepidevalt. Jürisalu tõi esile, et mitmes ettevõttes oli selgelt näha põlvkondade vahelist järjepidevust – farmi arendamine ei toimu lühiajalise kasumi, vaid aastakümnete perspektiivis.
Oluline erinevus ilmnes tootmisahela ülesehituses. Kanadas on selgem tööjaotus: põhikarja farmid keskenduvad vasikate tootmisele ja aretusele, noorloomad müüakse pärast võõrutamist edasi ning lõppnuum toimub eraldi, spetsialiseerunud ettevõtetes. Raudsepa hinnangul loob selline spetsialiseerumine selguse ja efektiivsuse, kuid eeldab piisavalt suurt turgu ja loomade arvu. „Struktuur on põhimõtteliselt sarnane ka Eestis, kuid mastaap muudab selle toimimise loogikat,“ ütleb ta.
Farmikülastused näitasid, et Kanada mudel ei põhine üksikutel suurtootjatel, vaid laial perefarmide võrgustikul, mis on seotud ühise turusüsteemiga. Just see tervikpilt – aretus, põhikari ja spetsialiseeritud nuum – andis Eesti kasvatajatele selgema arusaama, kuidas tootmisahel suuremas riigis toimib.
Söötmine ja pidamistingimused
Tootmisahela loogika kõrval kujundavad Kanada lihaveisekasvatust otseselt kliima ja sellest tulenevad pidamistingimused. Reisil osalejad tõid välja, et külastatud piirkonnas on sademete hulk väiksem kui Eestis ning talved küll külmad, kuid valdavalt kuivad. See võimaldab loomi pidada aastaringselt välitingimustes ning vähendab vajadust statsionaarsete hoonete järele.
Puutsa talu perenaine ja Eestis üks taastava põllumajanduse propageerija Airi Külvet märkis, et tema grupi külastatud farmis rakendati mitmeid võtteid, mida Euroopas sageli käsitletakse taastava põllumajandusena, kuid mis Kanadas on muutunud tavapraktikaks. Üheks näiteks oli seisva maisi karjatamine ammlehmadega. „Maisi ei koristatud siloks, vaid loomad lasti väga kontrollitud tingimustes ribadena põllule. Oluline oli ala suurus, et nad ei saaks korraga liiga palju energiat ja liiga vähe toorkiudu – loomi hoiti maisialal seni, kuni nad sõid ära ka varred,“ kirjeldab Külvet. Tema sõnul on ka vaaludes karjatamine Kanadas laialt levinud ning seda kasutavad paljud farmerid igapäevase töö osana.
Küsimusele, kas Kanada olud toetavad taastava põllumajanduse lähenemist, vastab Külvet, et määrav ei ole niivõrd geograafia kui kohanemisvõime. „Erinevates oludes saab teha erinevaid taastava põllumajanduse praktikaid. Kanada talv on väheste sademetega ja põldudel liikumine lihtne, kuid samas on seal väga suured temperatuurikõikumised ja sageli tugev tuul. Loomade põldudel pidamine tähendab teistsuguste probleemide lahendamist kui meil,“ selgitab ta.
Raudsepa hinnangul on söötmisviisid otseselt seotud kliimaga. Kuivemad tingimused võimaldavad heina säilitada põllul ilma, et see oluliselt oma kvaliteeti kaotaks. Eesti niiskemas kliimas ei oleks see meetod samal kujul rakendatav, mis omakorda tähendab suuremaid kulusid ladustamisele ja sööda käitlemisele.
Jürisalu tõi esile ka heina säilitusaine kasutamise, mis võimaldab pressida kõrgema niiskusesisaldusega heina ning vähendab hallitusriskiga seotud kaotusi. Tema hinnangul võiks selline tehnoloogia olla huvipakkuv ka Eesti tingimustes, eriti kvaliteetse lutserni tootmisel.
Söödastruktuuris oli märgata ka suuremat teravilja- ja maisisilo osakaalu võrreldes Eesti rohumaapõhise süsteemiga. Eriti ilmnes see noorloomade kasvatamisel ja nuumafaasis, kus energiarikkal söödal on keskne roll. See peegeldab tootmismudelit, mis on suunatud kiirele kasvule ja mahule.
Tootmise teine äärmus
Kui põhikarja farmid andsid pildi aretusele keskendunud pereettevõtetest, siis feedlot’i külastus näitas Kanada lihaveisekasvatuse teist poolt. Külastatud söödaplatsil peeti kuni 24 000 veist, külastuse hetkel oli kohal ligikaudu 17 000 looma. Selline loomade kontsentratsioon ühes tootmisüksuses on Eesti kontekstis võrreldamatu.
Tamme sõnul oli feedlot’i külastus üks reisi kõige raputavamaid kogemusi. Kuni 24 000 veisega söödaplats – külastuse hetkel umbes 17 000 loomaga – mõjus tugeva kontrastina eelnevalt nähtud farmidele. Silma jäid kasvuhormoonide kasutamine, pidamistingimused ning loomade üldine seisund, mis tekitasid mitmes osalejas šoki.
„See andis väga selge ja ausa pildi Kanada lihaveisekasvatuse teisest äärmusest,“ ütleb Tamm. Tema sõnul pani kogetu teravamalt tajuma tootmisviiside erinevusi ning mõistma, milliseid valikuid mastaap kaasa toob.
Kanada tootmismudelis müüakse suur osa võõrutatud noorkarjast edasi spetsialiseerunud nuumafarmidele. See võimaldab põhikarja pidajatel keskenduda aretusele ja geneetikale, samal ajal kui lõppnuum on koondunud suurtesse üksustesse. Raudsepa sõnul eeldab selline mastaap teistsugust juhtimist ja turustruktuuri kui Eestis. Jürisalu lisab, et kuigi mudel ei ole Eesti tingimustes üks ühele rakendatav, aitab selle mõistmine näha, kuidas Kanada ekspordile suunatud lihasektor tervikuna toimib.
Külveti sõnul kinnistas nähtu nii seniseid valikuid kui tekitas ka uusi mõtteid. „Tore oli vaadata, kuidas kombineeriti väga traditsioonilisi ja ajaloolisi võtteid tänapäevastega. Loomade eraldamiseks ja grupeerimiseks kasutati hobuseid, samal ajal tehti embrüosiirdamist – see on väga kaasaegne tegevus. See kooslus mõjus loomulikult ja läbimõeldult,“ ütleb ta.
Aretus ja piirangud
Kui tootmise mastaap eristas Kanada ja Eesti süsteeme kõige nähtavamalt, siis aretuses ilmnesid erinevused eelkõige kasutatavates tööriistades ja rakendamise ulatuses. Kanada farmides on embrüosiirdamine laialt levinud ning seda kasutatakse süsteemselt geneetilise taseme tõstmiseks. Tipplehmi rakendatakse doonoritena ning parimate loomade geneetikat paljundatakse sihipäraselt.
Jürisalu sõnul on embrüote kasutamine Kanadas tavapraktika, mis võimaldab aretust kiirendada ja ühtlustada karja kvaliteeti. Eestis on embrüosiirdamine lihaveisekasvatuses alles arengujärgus ning selle laiem kasutuselevõtt eeldab nii investeeringuid kui ka koostööd.
Tamme sõnul oli embrüolabori külastus oluline just seetõttu, et see näitas aretuse tehnilist poolt ja otsuste süsteemsust. Samas rõhutab ta, et aretus ei ole üksnes tehnoloogia küsimus, vaid strateegiline valik.
Osalejate sõnul kinnitas reis, et Kanada aretuslik potentsiaal on väga kõrge, kuid selle ülekandmine Eesti tingimustesse ei ole üksnes tehniline küsimus. Arvestada tuleb nii Euroopa Liidu regulatsioonide, kohaliku kliima kui ka loomade heaolu puudutavate standarditega. Nagu märgiti, ei määra geneetika üksinda tulemust – otsustav on see, kui süsteemselt ja järjepidevalt suudetakse aretust juhtida ning milliste põhimõtetega tootmist tervikuna korraldatakse.
Eesti valikud
Kanada kogemus ei andnud valmis lahendusi, kuid pakkus selge võrdlusmomendi. Ühelt poolt kõrgetasemeline, tehnoloogiliselt toetatud aretus ja selgelt struktureeritud tootmisahel, teiselt poolt mastaap, mis eeldab teistsuguseid kompromisse ja turumahtu. Eesti jaoks ei ole küsimus selles, kas Kanada mudelit kopeerida, vaid milliseid põhimõtteid ja töövõtteid on võimalik kohandada oma oludele.
Külvet peab oluliseks ka tarbija rolli. Tema sõnul peab inimesel olema võimalus olla liha ostes kindel selle päritolus. „Siis saab teha teadlikke valikuid – vähemalt need, kes seda oluliseks peavad. Lihatootmine on muutunud anonüümseks ja sageli ka petlikuks. Turunduses näeme rohelisi aasasid ja põhus tuhnivaid sigu, aga reaalsus võib olla midagi muud. Need, kes kasvatavad loomi loomulikku käitumist ja sööta võimaldades, peaksid olema tarbijale eristatavad ja nähtavad,“ rõhutab ta.
Tamme sõnul andis reis juurde kindlust, et Eesti lihaveisekasvatusel on tugevad eeldused edasi areneda, kuid see eeldab teadlikke otsuseid. „Kui tahame aretuslikult järgmisele tasemele liikuda, peame mõnes küsimuses süsteemsemalt mõtlema ja sektorina ühtsemalt tegutsema,“ ütleb ta. Samas rõhutab ta, et Eesti tugevus on rohumaapõhine tootmine ja suhteliselt kõrged heaolustandardid, mida ei tohi arengut otsides kaotada.
Jürisalu hinnangul on võtmeküsimus mahus ja järjepidevuses. Tema sõnul eeldab aretuse kiirem areng loomade arvu kasvu ning selgemaid strateegilisi valikuid kogu sektoris. Raudsepp lisab, et reis kinnistas arusaama, et Eesti kasvatajad ei pea end alahindama – mitmes aspektis ollakse juba praegu väga heal tasemel. Arenguruumi on, kuid see ei tähenda senise suuna hülgamist.
Kanada näitas, kui kaugele võib jõuda süsteemselt üles ehitatud ja mahult suur tootmine. Eesti jaoks jääb keskseks küsimuseks, millise tasakaalu suudab sektor leida aretusambitsiooni, tootmise mahu, taastavate praktikate ja loomade heaolu vahel. Just nendes valikutes kujuneb Eesti lihaveisekasvatuse järgmine etapp.
