Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Madis Pärteli sõnavõtust jäi kõlama, et nad on sektoriga dialoogis ja tegelevad lahendust ootavate kitsaskohtadega. ELKS esinaine Jane Mättik ütles, et ministeeriumiga koostöö käib ja järgmised ümarlaua koosoleku teemad ja kohtumised on kokku lepitud.
Läbimõeldud poliitika
„Ministeeriumiga kohtumisel on meie üheks põhimureks ammlehma toetus, mis peab olema oluliselt võrdsem piimalehma toetusega. Analüüsides sektori toimetulekut FADN andmetel ja loomade arvukuse suurt langust PRIA andmete põhjal näeme, et alates 2020 aastast, mil meil oli Eestis suurim arv lihaveiseid, on nii loomade üldarv kui ammlehmade populatsioon vähenenud 10% võrra ning lihaveisekasvatajate arv lausa 15%,“ osutas Mättik. Ta lisas, et Eestis valitseva väga liberaalse suhtumise tõttu odavama importliha sisseveo osas, on kohaliku liha, ja eelkõige just lihaveiseliha tootmine väga suure hinnasurve all. Kui siia juurde arvestada viimaste aastate keerulised ilmastikuolud ning sisendite hinnatõusud, mis on avaldanud suurt ja tõsist mõju tootmisele, siis paraku turult saadav kogutoodangu väärtus ei kata ära tootmiseks tehtavaid kulutusi.
„Siin ei saa teha selliseid üldistusi, et meil on põlvkondade vahetus ja keegi ei taha loomakasvatusega jätkata või põllumajandus pole populaarne. Mõju avaldavad palju muid tegureid: alates riiklikust põllumajanduspoliitikast, kus ei nähta suurt pilti ja pikemat perspektiivi. Suuresti valede otsuste kui ka otsustamatuste tõttu on jõutud olukorda, kus põllumajandustootmise mitmekesistamise, farmide ja toodangu hajutatuse ja sellest tulenevate suuremate riskide vältimise asemel toimub väiketootmise kiire hääbumine ning ressursside koondumine suurtootjate, investorite ja üldse mitte põllumajandusvaldkondade kätte,“ tõdes ta.
Rahvusvaheline vaade
Üks välisesinejatest oli Cogeca president Lennart Nilsson, kes tõi välja, et uuel ÜPP perioodil on oluline väike- ja mahetootjate ning selliste sektorite toetamine, kes vajavad toimetulekuks ja tasuvuslävendi ületamiseks enam toetust. „Kuid siin sõltub iga riigi enda põllumajanduspoliitikast, kas ta võtab neid otsuseid kuulda või mitte,“ vahendas Mättik kuuldut.
Teise esinejana rääkis Daniela Wintereder Boa farmist Austriast, kes oma kolme pojaga majandab 600 lihaveist. „Daniela on hämmastavalt võimekas ja suurepäraste tulemustega, nuumates ise kõik oma farmi loomad tapaküpseks ja väärindades lihana. Ta on loonud suure klientide baasi ja tegeleb otseturustusega, lisaks kuuluvad tema klientide hulka ka restoranid,“ tunnustas Mättik. Lisaks paneb Wintereder suurt rõhku lihakvaliteedile, aretusele ja keskkonnale. „Tal on Austria mõistes üks suuremaid farme, kuna seal on tavaliselt väikesed farmid. Winterederi ettekanne loodetavasti innustas meie lihaveisekasvatajaid ja pani neid rohkem läbi mõtlema oma tootmist ja kuidas kontrollida oma väärtusahelast suuremat osa ja saada oma toodangu eest paremat hinda,“ tõi Mättik välja Winterederi esinemise põhipunktid.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmena tõi Kerli Ats välja ettepanekud, mis on tehtud õiglase ülemineku ja kestliku tuleviku tagamiseks Euroopa Liidu põllumajanduslikes toidusüsteemides, ja mis keskenduvad täna EL põllumajanduspoliitikas üles kerkinud probleemidele.
Sektori parem toimimine
Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor ja Kliimaministeeriumi teadusnõunik Aveliina Helm tuletas konverentsi kuulajatele meelde veiste ja karjatamise rolli meie ökosüsteemides, mis kahjuks on suures pildis jäänud vaid käputäie looduse- ja loomade fanaatikute mureks ja vastutada. Lihaveisesektorist andis ülevaate METK Põllumajandusuuringute osakonna juhataja Ants-Hannes Viira numbrite keeles. Rõhutades, et nii nagu igas valdkonnas, on ka siin üksteisest väga tugevalt erinevaid äärmuseid ja paremaks toimimiseks tasuks teistel oma ala tippudelt õppust võtta.
ELKS esinaine tõdes, et kurb on näha, kui tehakse sektori kohta analüüse, siis ei kasutata neid siiski nii põhjalikult kui peaks. Seetõttu ei jõuta päriselt sektorit mõjutavate põhjusteni ja ei nähta, mida, kus ja kuidas ette võtta tulemuste parandamiseks. „Üks mõte, mis tekkis ettekandeid kuulates, me võiksime vaadata iga sektori keskmiseid ettevõtteid ja neid tuleks seejärel omavahel võrrelda, mitte ainult vaadata kõrgemaid ja madalamaid tippe, sest igas sektoris on oma edukad ja need, kelle toimetulek on nõrk. Keskmiste põhjal saaksime vaadata, kes on üle- või alatoetatud ja kus on need kitsaskohad, mida tulebki parandada nende samade toetusmeetmetega, et tekiks võrdse kohtlemise olukord,“ viskas ta mõtte õhku. Lisades, et kokkuvõtvalt võib Austria näite baasilt öelda, et lihaveisekarjad peaksid olema suuremad, kui tänastel Eesti kasvatajatel on, siis on ka tasuvuspunkt kättesaadavam.
„Kui arvestada kahe inimese tööd lihaveise farmis, sest ükski inimene, sh isegi väga entusiastlik lihaveisekasvataja, ei jaksa ega pea töötama 24/7, siis eeldab see vähemalt 150 ammlehma olemasolu aga meie karjade keskmine suurus kõikide loomadega kokku on vaid 33 looma. Sinna jääbki meie tasuvus maha,“ tõdes Mättik. „Meile öeldakse tihtipeale, et me peaksime kasvatama loomade arvu ja lisandväärtust looma kohta, kuid me ei soovi saada tänases meedias pigem negatiivset kuvandit kandvaks intensiivseks loomakasvatusharuks. Ühtlasi jäetakse täna üldse tähelepanuta, et meie sektori poolt pakutavat maastiku- ja keskkonnahooldust. Mulla viljakuseks vajalikku tahesõnniku tootmist ja karjatamisest ning vabapidamisest tulenevat loomade heaolu ju üldse ei tunnustata rahalises väärtuses. Eesti lihaveised ei saa selliste positiivsete tegevuste eest mitte mingisugust toetust ja seda pole võimalik peegeldada ka toodangu hinnas, mida suurem osa tarbijaskonnast pole nõus kinni maksma,“ lisas ta.
Mättiku sõnul tuleks täna hoopis oluliselt enam toetada positiivsetele eesmärkidele ja tulemuspõhistele tegevustele orienteeritud peretalusid, kes pole liiga intensiivsed, neis jõutakse tegeleda loomade heaoluga ja keskkonda säästvalt majandada. „Meie eesmärgiks ei ole tegeleda masstootmisega. Loomad peavad jääma kohalikust kliimast lähtuvalt maksimaalseks ajaks aastas karjamaale ja me peame oskama hinnata sellest tulenevaid farmerite jõupingutusi ning tulemusi,“ oli Mättik veendunud.
Ta avaldas lootust, et koostöö teadusasutustega, nii Eesti Maaülikooli kui Maaelu Teadmuskeskuse näol pakub lähitulevikus tuge ka lihaveise, mitte vaid piima- või taimekasvatussektorile. Läbi toimunud konverentsi ja muude ühiste arutelude on seeme selleks igatahes idanema pandud.
Aretusest liha müügini
ETKÜ juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko tõi välja Eestis kasutada olevad nii kohalikud kui rahvusvahelised võimalused lihaveiste aretuses, mille tähtsusele ei kiputa meil kahjuks suuremat tähelepanu pöörama. Kõrge aretusväärtus ja kasvataja teadlikkus aretusest, kui tööriistast on aga kindlasti need, mis aitavad igale loomale lisandväärtust luua.
Linnamäe lihatööstuse esindaja Marko Hiiemäe ja Maag Food esindaja Priit Dreimanni andsid ülevaate lihatööstuste tegevustest lihaturul ja ühtlasi ka kahest väga erinevast lähenemisest toodangu müügil. Kui Maag Food on keskendunud pigem suurtele mahtudele nii kodu- kui välisturgudel, siis Linnamäe Lihatööstus on võtnud eesmärgiks liha kvaliteedile keskendumise ja läbi selle ka tarbija koolitamise. Nimelt on nad esimesed siinses regioonis, kes kasutavad liha marmorsuse hindamiseks spetsiaalset masinat ja lähtuvad oma müügieesmärkide seadmisel pigem USA-s ja mujal veiseliha tootmise suurriikides välja töötatud mudelist ehk tarbijale maitseelamuse pakkumisest.
Kokkuvõtteks pakkus konverents väga tihedat, kuid samas osalejatele väga laiaulatuslikku ja mitmekesist kuulamist ja kaasamõtlemist. „Teadmised ja taustainfo nii maailmast kui Eestist on aga just need, mis aitavad leida ühiseid edasi liikumise võimalusi nii sektoris endas kui koostööpartneritega. Ainult üksteisele kasulik olles sünnivad targad otsused ja head valikud tulevikuks,“ tõdes Mättik.
