Raudsepa talu jäi mullu silma konkursil „Parim talu 2025“, kus Eesti Talupidajate Keskliit tunnustas EPA messil lisaks võitjale ka kahte lihaveisekasvatajat. Üks neist oli Raudsepa Lihaveis OÜ – noorte veetud talu, mille kohta hindajad tõid esile, et see on ilus ja toimiv.
See kõlab lihtsalt, aga kohapeal saab kiiresti aru, et „ilus“ ei tähenda siin lillepeenart ega värsket silti tee ääres. See tähendab korda, läbimõeldud liikumist, toimivaid lahendusi ja seda, et ajutine asi ei jääks igaveseks ajutiseks. „Ma olen võib-olla natuke sellise kiiksuga, et tahan, et asjad oleksid korras. Isegi kui lahendus on lihtne, peab see olema korrektselt tehtud,“ ütleb Raudsepa selgituseks.
Tagasitulek maale
Noormees ei alustanud tühjalt kohalt. Talukohas on põllumajandusega tegeletud varemgi –pea 15 aastat on vanaperemees tegelenud lambakasvatusega. Martin käis vahepeal Tallinnas koolis ja tööl, kuid tuli järjest rohkem tagasi koju appi. Ühel hetkel sai selgeks, et linnas olemine ei ole päriselt tema tee. „Mõtlesin, et tahaksin mingit oma asja teha. Loogiline oli, et see on põllumajandus,“ räägib ta.
Lambakasvatuse asemel valis ta lihaveised. Teraviljakasvatus tundus alustuseks liiga kulumahukas, veised aga andsid võimaluse rajada olemasolevale talukohale uue eraldiseisva tootmissuuna. 2022. aasta sügisel loodi ettevõte, 2023. aasta alguses tulid esimesed loomad. Praegu on karjas koos vasikate ja noorloomadega ligi sada pead, põhikari on umbes 60 looma. Suund on aberdiin-anguse tõug, kuigi algus ei olnud ainult täiesti puhaste tõuloomadega. „Ma soovin kasvatada küll tõuloomi, aga alustades oli hea pakkumine osta terve kari ning jätkata eelmise omaniku tehtud tööd. Seal oli eri vanuses ja eri tõupuhtusega loomi. Nüüd liigume järjest puhtama karja poole,“ selgitab ta.
Küsimusele, miks sai valitud aberdiin-anguse tõug, sõnas Raudsepa, et angus ei olnud ainult turu ja nõudluse põhine otsus, kuigi ka see on väga oluline. „Tõug peab kasvatajale endale ennekõike sobima. Öeldi, et võta see tõug, mis sulle endale sümpaatne tundub. Alguses võib-olla musta värvi pärast, aga nüüd olen aru saanud, et ta sobib mulle ka loomana – iseloomult, sööda väärindajana ja tervikliku loomana.“
Munad mitmes korvis
Raudsepa Lihaveise ettevõttel on rendimaid üle 450 hektari. Osal sellest karjatatakse loomi, ligikaudu 200 hektaril kasvatatakse teravilja – peamiselt kaera, lisaks tatart ja tänavu katsetatakse ka põlduba. „Aus vastus on, et minul isiklikult ei ole omandis ühtegi hektarit maad,“ ütleb Raudsepa. „Aga ettevõttel on rendimaad ja neid tuleb hästi majandada.“
Loomad ja teravili on tema sõnul koos parem riskide hajutaja kui kumbki eraldi. Kui üks tootmisharu parasjagu surub, aitab teine tasakaalustada. Loomad annavad põldudele sõnnikut, põllud omakorda sööda, väärtusliku allapanu ja võimaluse lisatulu teenida. „Munad ei ole ühes korvis,“ võtab ta strateegia kokku. Samas ei tähenda see, et talu ostaks endale kogu masinapargi. Vastupidi – Raudsepa meeskond kasutab palju teenustööd: külvamine, koristamine, kuivatamine ja paljud teised tööd ostetakse vajadusel sisse. „Me ei pea vajalikuks kõiki masinaid ise omada, kui piirkonnas on head teenusepakkujad olemas,“ ütleb Raudsepa. See on noore ettevõtte jaoks teadlik valik. Kapitali ei saa alguses siduda igasse võimalikku rauatükki. Eriti olukorras, kus kütusehind, sisendite hind ja turuolukord võivad muutuda päevadega.
Ilus talu ei sünni juhuslikult
Raudsepa talu esteetika ei ole eraldi eesmärk, vaid töökorralduse osa. Kui asjad hakkavad „lohisema“, nagu nad ise ütlevad, tuleb pigem samm tagasi astuda kui edasi rapsida. Martini kõrval on talu tegemistes suureks abiks Ino Kurg, kes on Martini õe elukaaslane ja õpib Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Tema sõnul on meeskonnas tasakaal: Martinil on visioon, tema ise on rohkem see, kes hakkab kuskilt otsast töödega pihta. „Martinil on nägemus, kuidas asi peab olema. Mina olen võib-olla vähem kriitiline ja hakkan lihtsalt tegema,“ ütleb Kurg. Raudsepa lisab, et selline kooslus ongi vajalik. Üks hoiab joont, teine aitab asjad liikuma saada.
Talu ei vea siiski ainult kaks inimest. Taustal on Martini elukaaslane Veronica ja õde Mariliis, kes hoiavad majapidamist ja tagalat koos. „Nad teevad lõunasöögid ja vaatavad, et me jõuaks puhata ka,“ ütleb Raudsepa muiates. See võib kõlada kerge naljana, aga tegelikult kirjeldab hästi noore talu argipäeva: töö ei lõpe õhtul kell viis ning loomad ei kao peast ka siis, kui neid parajasti ei näe. Selle tõestuseks on elutoa seinal olev suur telekas, kus mitu kaamerat edastab olukorda lautades. „Loomad on kogu aeg kuskil kuklas. Sa ei saa mõelda, et ma nüüd paar nädalat nende peale ei mõtle,“ ütleb ta.
Mahe kui normaalne eluviis
Raudsepa Lihaveis tegutseb mahedalt. Otsus ei sündinud suure loosungi pärast, vaid osalt loomulikust jätkust – talus oldi mahetootmisega harjunud juba lambakasvatuse ajast. „Meie jaoks on mahe pigem normaalsus,“ ütleb ta. „Ma ei oska täna teistmoodi ette kujutada.“ Samas ei romantiseeri ta mahetootmist. Uute põldude üleminek tähendab kulusid ja väiksemat tulu, sest saaki ei saa kohe mahedana turustada. Maheteraviljaga on hea saagikus keerulisem ning umbrohtude kontroll nõuab järjepidevust. Ino Kurg ütleb, et põllupoole suur siht on hoida maad heas korras. „Mahekülvikorras on libe tee see, et ühel hetkel on maad väsinud või umbrohtus. Seda me kindlasti ei taha,“ ütleb ta.
Loomade puhul tähendab mahetootmine pigem rohusöödal põhinevat tootmissuunda. Teravili läheb praegu müügiks, sest hoiustamine tooks kaasa uued hooned ja lisakulud. Veistele antakse silo, heina ning lisaks vajalikud mineraalid ja soolad. Mahemärgistus ei too lihaveise puhul Raudsepa sõnul praegu selget hinnalisa. Seetõttu on see rohkem tootmisviisi ja hoiaku küsimus kui kiire äriline võit.
Kõige raskem on planeerida ootamatusi
Noortalunikuna on Raudsepa suurim õppetund olnud see, et põllumajanduses ei piisa heast plaanist. Tuleb arvestada ka sellega, et plaan laguneb ja muutub hetkega. „Seda olukorda on raske kirjeldada. Lihtne on teha väga hea plaan, aga kuidas sa planeerid sinna sisse kõik ootamatused – mingi asi läheb katki, keegi ei saa tulla kokkulepitud tööd tegema, ilm muutub. Tuleb olla käigupealt valmis muutusteks ning väga kiiresti kohaneda ning leida alternatiivid. Tavaline on see, et heale plaanile peab alati kohe valmis olema ka plaan B ja C,“ kirjeldab ta.
Rahaline pool on lihaveisekasvatuses pika vinnaga. Loomad tuleb osta, kari käima saada ja enne tulu tekkimist vahepealne aeg üle elada. „Peab väga hoolega mõtlema, mis sammud ja mis järjekorras teha, et raha vahepeal otsa ei saaks,“ ütleb Raudsepa. Ka taimekasvatuses on kulud järsud: kevadel tuleb korraga teha suuri väljaminekuid, samas kui tulu tuleb hiljem ja sõltub ilmast, saagist ning turust. Kurg sõnab samuti, et esimestel aastatel oli palju otsuseid tehtud kiirustades, nüüd on planeerimisbaas parem. „Täna on asjad rohkem läbi arvutatud. Kui eeltöö on tehtud, on ka ootamatustega lihtsam hakkama saada,“ ütleb ta.
Raudsepa tunnistab muiates, et kui tagantjärgi mõelda, siis alustades oli tal pealehakkamist ilmselt rohkem just seetõttu, et ta ei teadnud tegelikult lõpuni, mida kõike see endaga päriselt kaasa toob ning mille kõigega tegelema peab. „Kui oleksin päriselt teadnud, mida kõike see kaasa toob, poleks võib-olla nii suure hurraaga peale läinud. Mitte et ma kahetseksin ja ette heidaksin, aga töömaht ja vastutus on palju suurem, kui alguses oleks osanud arvata.“
Kasvada tuleb samm-sammult
Järgmiste aastate siht ei ole kasvada iga hinna eest. Loomi tuleb tõenäoliselt juurde, sest põllupool on juba nii suureks kasvanud, et sööta jääb üle. Samas tähendab suurem kari rohkem tööjõudu, hooneid ja kapitali. „Me peame loomadega kasvama, aga tahame teha seda käsikäes – tunnetada piiri ja hoida head joont,“ ütleb ta. Tõuaretus on üks selge arengusuund. Raudsepa ütleb ausalt, et karjavaliku hindamisel ei pea ta oma silma veel piisavalt pädevaks ning kasutab seetõttu spetsialistide abi. „Geneetika ja see, milline loom karja jätta, on suur otsus. Tulemused avalduvad mitme põlve pärast,“ ütleb ta. Siin on olnud oluline ETKÜ tugi – nii karja ostmisel, tõuvalikul kui ka aretusotsustes. Raudsepa peab tähtsaks ka turu vaatamist: kasvatada tuleb loomi, mida ostjad tahavad. „Me võime tahta igasuguseid tõuge, aga kui eesmärk on tootmine, peab mõtlema ka sellele, mida kokkuostja tahab,“ ütleb ta.
Pikem unistus on, et Raudsepa talu oleks isemajandav terviktalu – loomad, põllud, võimalik liha otseturustamine ja ehk kunagi ka üritused või muud lisategevused. Kunagi seadis meeskond endale eesmärgiks, et 2030. aastaks ei peaks keegi enam kõrvalt palgatööl käima. Raudsepa naerab selle peale ettevaatlikult. „Aega veel on. Aga see eeldab väga teadlikke valikuid.“ Praegu rapsivad tema sõnul kõik veel mitmel rindel. Päevas on endiselt 24 tundi, loomad vajavad hooldamist ja põllud tegemist. Aga Raudsepa talu puhul on näha, et noore põlvkonna tulek ei tähenda ainult kellegi töö jätkamist. See tähendab uue tootmissuuna, uue esteetika ja uue juhtimisloogika loomist vanale talukohale.
Hea teada
Fotod tegi ja Martin Raudsepaga rääkis Juuli Nemvalts.
