Lääne-Virumaal tegutseva JK Otsa talu juht Jaanus Kiisk kuulutati tänavu Eesti parimaks piimaveisekasvatajaks. Agronoomiharidusega Kiisk nimetab end ise loomakasvatuses pigem iseõppijaks, kelle huvi piimakarja parema toimimise vastu on viinud teda õppima nii Ameerika tippfarmidest kui ka tegema tihedat koostööd Läti nõustajatega. Tema sõnul ei sünni tänapäeva piimanduses tulemused enam üksikute suurte otsustega, vaid võimest panna kogu süsteem – söötmine, geneetika, loomade heaolu ja inimesed – korraga toimima.
Kolmekordne lüps tõi piima juurde, aga pani söötmise proovile
JK Otsa talu läks eelmisel aastal üle kolmekordsele lüpsile ning see otsus tõi kiiresti kaasa umbes kümneprotsendilise piimatoodangu kasvu. Kiisa sõnul oli motivatsioon lihtne: kahekordse lüpsiga jõudis farm juba enam kui 13 000-kilogrammise aastatoodanguni lehma kohta ning sealt nähti võimalust tootmist veel kasvatada. „Üks asi oli rohkem piima toota ja rohkem raha teenida, aga uudishimu oli ka,“ ütleb ta. Eelmisel aastal jõudis JK Otsa talu piimatoodang 14 300 kilogrammini lehma kohta, kuigi aasta esimesed kolm kuud lüpsti veel kahekordselt. Tänavuse tulemuse kohta ütleb Kiisk ettevaatlikult, et tõenäoliselt jääb toodang enam-vähem samasse suurusjärku. Samas tõi kolmekordne lüps kiiresti välja ka söötmise nõrgad kohad: loomade energia oli liiga kiiresti kättesaadav ning karjas tekkis varjatud atsidoosioht.
Üheks põhjuseks peab Kiisk seda, et talu oli varasemalt teramaisi suures osas välja vahetanud oma nisu vastu, sest nisu oli omatoodanguna odavam. Kui osa nisust taas teramaisiga asendati, paranesid tervisenäitajad ja piimarasv hakkas tõusma, kuid seemenduste rütm oli selleks ajaks juba mitu kuud kannatanud. Kiisk ütleb otse, et kõrge toodang ei anna õigust tasakaalu kaotada, sest laktatsioonigraafik ei andesta: mida kauem lehm lüpsis püsib, seda enam liigub ta paratamatult toodangu madalamasse ossa.
Geneetikat otsitakse sealt, kus tulemused on juba tõestatud
Kiisk ei kirjelda oma tööd kui millegi teadlikult teistmoodi tegemist, vaid kui püüdu teha asju parimal viisil, mida maailmast kokku korjata õnnestub. Tema sõnul on tippu jõudmisel määrav olnud järjepidev õppimine, paremate lahenduste otsimine ja avatus välisele kogemusele. Oluline pöördepunkt oli kohtumine Lätis ZS CERINI farmiga, kus piimatoodang ulatus 15 100 kilogrammini lehma kohta. „Seal lõi küll pirn põlema, et midagi on siin natuke teistmoodi kui mujal,“ räägib Kiisk. Sealtkaudu jõudis ta ka Läti nõustajate ja geneetikamüüjateni – Vidzemes Veterinarais Servissi tööloogika erines tema sõnul sellest, mida ta Eestis varem kogenud oli.
Kiisk hindab süsteemi, kus geneetikamüüja ei piirdu ainult sperma müümisega, vaid nõustab farmi algusest lõpuni ja tahab, et müüdud geneetika ka päriselt avalduks. Tema sõnul on lätlaste tugevuseks just see, et nad on aastakümneid väga teadlikult Ameerika tippfarmide praktikaid uurinud ja enda süsteemidesse toonud. Viimastel aastatel on JK Otsa talus järjest rohkem tähelepanu pööratud ka genoomtestimisele, et teha noorloomade puhul täpsemaid valikuid juba varases eas. Samuti kasutatakse suguselekteeritud spermat, mis võimaldab Kiisa sõnul karja uuendamist ja aretusvalikuid täpsemalt juhtida. Tema hinnangul ei sünni tulemus ainult heast pullist, vaid sellest, kuidas kogu süsteem – söötmine, loomade tervis, pidamistingimused ja igapäevane juhtimine – suudab looma potentsiaali välja tuua.
Viimastel aastatel on geneetikavalikutes piimatoodangu kõrval üha tähtsamale kohale tõusnud rasva- ja valguprotsent. Keskmine piimarasv jääb talus umbes 3,90–3,96 protsendi juurde ning Kiisk ütleb, et Eesti on selles mõttes paljudest maailma tippfarmidest veel maas. „Koguseliselt suudame sama välja lüpsta, aga 45 liitrit lehma kohta ja rasv 4,6 – seda me veel ei tee,“ ütleb ta. Tema hinnangul liigub turg järjest enam piima koostise, mitte ainult liitrite suunas, ning Eesti peab selle muutusega kaasa tulema.
Vasika esimesed kuud määravad, kui kaugele lehm hiljem jõuab
Loomade heaolu ei tähenda Kiisa jaoks loosungeid ega üksikuid nähtavaid mugavusvidinaid, vaid väga konkreetseid tingimusi: kuiv ase, sööt, vesi, õhk ja rahulik lüpsirutiin. Ta ütleb, et seljasügajad võivad olla toredad, kuid piimatoodangu ja pikaajalise tervise mõttes on miljon korda tähtsamad magamisaseme laius, sügavus, kõrgus, turjatoru, põlvepuu, sööda kättesaadavus, vesi ja ventilatsioon. Vasikate puhul näeb ta eriti selgelt, kui kiiresti keskkond arengut mõjutab. „Esimese kahe ja poole kuuga luuakse tema tulevikupõhi,“ ütleb Kiisk. Kui seal tehakse muudatusi, on mõju näha nädalatega, mitte aastatega. Samas ei ole ta oma vasikakasvatuse praeguse seisuga rahul, sest loomade arv on kasvanud ja olemasolevad tingimused ei vasta enam täielikult sellele mahule. Tema sõnul ei ole suurim probleem tingimata vasikate suremus, vaid see, et loomade kogu potentsiaal ei pääse avalduma. Kopsu ultraheli võib näidata juba mõnekuustel vasikatel väikseid kahjustusi, kuigi väliselt näeb loom väga ilus välja. Kiisa hinnangul tähendab see, et lehm võib küll karja tulla tugevana, kuid osa tema tulevastest eluaastatest ja tootmisvõimest on juba siseorganite arvelt kahjustatud. Seetõttu peab Kiisk järgmiste aastate üheks olulisemaks teemaks vasikate pidamistingimuste parandamist, sest loomade arv on kasvanud suuremaks, kui olemasolevad hooned ja ventilatsioonilahendused algselt välja kandsid.
JK Otsa talus on praegu lüpsil ligikaudu 400–410 lehma, koos kinnislehmade ja noorkarjaga ulatub kari üle 800 looma. Järgmise kasvusammuna näeb Kiisk võimalust liikuda rohkem kui 650 lüpsilehmani, kuid enne tuleb tema sõnul tugevdada ettevõtte rahalist seisu ja lahendada ruumivajadus. 2026. aasta sügiseks ja 2027. aasta kevadeks tekib farmis tema hinnangul teadlik ülerahvastus, sest uut lauta ei jõuta kohe ehitada ega olemasolevat piisavalt kiiresti pikendada. Kiisk ütleb, et kuni kümneprotsendiline ülekoormus tuleb teatud perioodiks taluda, kuid see ei saa olla püsiv lahendus.
Farmi tulemus sünnib inimestest sama palju kui loomadest
Jaanus Kiisa sõnul ei sõltu tänapäeva piimafarmi tulemus enam ainult geneetikast, söötmisest või tehnikast, vaid järjest rohkem sellest, kuidas inimesed suudavad kogu süsteemi toimimas hoida. Tema jaoks on juhtimises kõige olulisem suhtlusviis ning nõudlikkuse ja inimlikkuse tasakaal. Farmis töötab nii kohalikke kui ka võõrtöölisi, kellest osa on püsinud ettevõttes juba üle aasta, mis näitab Kiisa sõnul, et sisekliimal on suur mõju. Tema hinnangul ei piisa sellest, et juhid teavad, kuidas midagi tegema peaks – teadmised tuleb viia inimesteni nii, et need päriselt tööks muutuksid. „Inimesed, kes siin kabinetis töötavad, on tegelikult treenerid,“ ütleb ta poolnaljatades oma juhikabineti kohta. Kiisa sõnul ei sünni farmitöö kvaliteet üksikutest korraldustest, vaid pidevast juhendamisest, kordustest ja harjumuste kujundamisest. Sama asja tuleb inimestega läbi käia uuesti ja uuesti, sest just teadmiste igapäevane rakendamine on olnud tema enda jaoks üks suurimaid õppetunde.
Kaheksanda põlvkonna põllumehena ei vaata Kiisk oma tööd ainult tänase päeva vaates. Tema sõnul ei ole põllumajandus olnud kunagi lihtsalt üks töökoht paljude seas. „Mul teist töökohta pole olnud,“ ütleb ta. Samal talukohal on tema pere tegutsenud põlvkondade kaupa ning ka nõukogude aeg ei katkestanud seda järjepidevust. Piimakarjaga alustamine ei olnud siiski nooruses suur romantiline plaan, vaid tuli praktilise võimalusena. Kõrval oli 80 lehmaga farm, mille kuivatit kasutati, ning kui omanik tahtis kogu ettevõtte koos lehmadega maha müüa, sündis otsus pärast mõnekuulist kaalumist. Talu käsutuses oli selleks ajaks juba endine farmikompleks, mis oli võla katteks nende kätte jõudnud, ning 2002. aastal ostetud kari sai aasta hiljem uude lüpsilauta.
Praegu kasutab ettevõte kokku umbes 3500 hektarit maad, millest ligikaudu 1700 hektarit on omandis. Teraviljapinda on 2700–2800 hektarit, aastas toodetakse üle 10 000 tonni vilja ning sellest kasutatakse oma tarbeks umbes 3500 tonni. Kasvatatakse Eesti tavapäraseid kultuure – otra, nisu, talirapsi, hernest ja silomaisi.
Kui küsida Kiisalt, mis on teda nii keerulises ja kriisiderohkes sektoris hoidnud, vastab ta rahulikult, et põllumajanduses kuuluvadki kõikumised asja juurde. Tema sõnul ei ole mõtet kriisidega võidelda nii, et oma suund käest kaob. „Tee oma asja edasi nii hästi kui oskad,“ ütleb ta. Noorele piimakarjakasvatajale soovitab Kiisk ennekõike uudishimu, lugemist ja õppimist, sest tänapäeval on maailma parimate farmide kogemus kättesaadav ka ekraani kaudu. Just eesmärkide poole liikumine hoiab tema enda jaoks töö jätkuvalt huvitavana. „Medal kaelas on tegelikult igav, teekond selleni on huvitav,“ ütleb ta.
Hea teada
• JK Otsa talu kasutab kokku umbes 3500 hektarit maad, millest ligikaudu 1800 hektarit on rendimaa.
• Teraviljapinda on 2700–2800 hektarit ning aastas toodetakse üle 10 000 tonni vilja.
• Oma loomade söödaks kasutatakse toodetud viljast umbes 3500 tonni.
• Farmis on ligikaudu 400–410 lüpsilehma ning koos noorkarjaga ulatub loomade arv üle 800.
• 2025. aasta parima piimaveisekasvataja tiitli pälvinud JK Otsa talu keskmine piimatoodang ulatus eelmisel aastal umbes 14 300 kilogrammini lehma kohta.
Jaanus Kiisaga vestles Juuli Nemvalts. Fotod: J. Nemvalts
