„Ma arvan, et olin esialgu liiga konservatiivne. Tegelikult oleks võinud palju suuremalt mõelda,“ ütleb Meelis Burmeister, kui paluda tal meenutada oma ettevõtlustee algust. Üheksakümnendatel avanesid põllumajanduses võimalused, mida tänapäeval enam samal kujul ei teki. Maad oli võimalik kasutusse võtta ja ettevõtlust laiendada, kuid alustaval põllumehel nappis nii raha kui ka kindlustunnet. „Need, kes julgesid, võtsid rohkem. Mina julgesin natuke vähem,“ tunnistab ta. „Täna ongi võimalik laieneda peamiselt läbi firma ostu. Aga siis olid siin ja seal vabad maad, tegelikult olid selles mõttes head võimalused alustamiseks ja kasvamiseks.“
Ettevaatlikkusel oli siiski ka oma väärtus. Burmeister ei sidunud end alguses tehnikasse tehtud suurte kohustustega, vaid suunas teenitud raha maa omandamisse. Sellest kujunes alus, millele järgnevatel aastakümnetel ettevõtlust üles ehitati.
Kümnest hektarist algas kõik
Burmeistri põllumajandustee algas 1992. aastal Raplamaal Valgu kandis kümne hektari harimisega. Esimese seemne ostmiseks kulus 2000 vene rubla. Tehnika oli tagasihoidlik ning esimestel aastatel tuli majandada võimalikult säästlikult. Esimese kahe „Niva“ kombaini ostmisel oli abiks abikaasa teenitud puhkuseraha. „Nüüd ütleb abikaasa, et osta oma palgast endale kombain,“ muigab Burmeister, meenutades aega, mil selline ost oli veel võimalik.
Kuigi Meelis oli õppinud Tihemetsa tehnikumis, tuli suur osa põllumehetarkusest omandada töö käigus. Väetamise ja muude agronoomiliste küsimuste puhul küsis ta nõu kogenumatelt spetsialistidelt. Põllumajandus polnud talle siiski võõras. Lapsepõlves puutus ta kokku nii loomade kui ka põllutöödega, töötas koolivaheaegadel farmis, kus brigadiriks oli ta enda ema, karjakuna ning hiljem tööle asudes osakonna mehaaniku ja ka juhatajana, nägi lähedalt toonase majandi igapäevaelu. Oma ettevõtet rajades eelistas Burmeister aga teraviljakasvatust. Masinad ja põllutööd olid talle hingelähedasemad.
Ettevõtte kasvades tuli pidevalt valida, kas uuendada tehnikat või soetada juurde maad. Burmeister eelistas viimast. Nii töötati veel 2000. aastate keskpaigas valdavalt nõukogudeaegse tehnikaga ning masinapargi põhjalikum uuendamine algas alles Euroopa Liidu toetuste toel. „Kui oleksin masinate soetamisega suuremad kohustused liiga varakult endale kaela võtnud, oleks maade jaoks vähem raha jäänud,“ põhjendab ta toonaseid valikuid.
Koostööpartnerist sai ettevõtte omanik
Teraviljakasvatuse laienemine viis Burmeistri kokku piimatootmisega tegeleva Raikküla Farmer OÜ-ga. Ettevõte oli omandanud Valgu piirkonnas ligikaudu 500 hektarit maad ning Burmeister pakkus oma abi sellel pinnal põllutööde tegemiseks. Hiljem lisandus piimakarjale söödateravilja tarnimine.
Koostööst kasvas välja osalus ettevõttes. Esialgu omandas ta kümme protsenti, hiljem suurendas osaluse kahekümne protsendini. Kui senine suuromanik Tõnu Rahula otsustas pensionile jääda, avanes võimalus ülejäänud osalus välja osta. Ostuotsusel oli ka strateegiline põhjus. Kui Raikküla Farmeri oleks omandanud mõni teine suur põllumajandusettevõtja, võinuks too hakata konkureerima piirkonna põllu- ja rendimaade pärast. „Kui Raikküla Farmeri oleks omandanud mõni teine suur põllumajandusettevõtja, oleks see tähendanud meie piirkonnas tugevamat konkurentsi nii põllumaa ostmisel kui ka rentimisel,“ selgitab Burmeister. „See oleks kindlasti piiranud meie enda laienemisvõimalusi.“
Tehingu rahastamiseks tuli SEB-le oma plaanide elujõulisust tõestada. Pank jäi esitatud argumentidega rahule ning laenu toel sai Raikküla Farmer uue omaniku. Burmeistri sõnul oli Tõnu Rahula jätnud talle üle hästi juhitud ettevõtte koos tugeva meeskonnaga. Seetõttu ei näinud ta vajadust toimivat töökorraldust ümber kujundada. Piimatootmise ülevõtmine tähendas siiski vastutust riskide eest, millega teraviljakasvatajana polnud tulnud arvestada.
Kõige raskem otsus seisab alles ees
Üks esimesi tõsiseid katsumusi oli põud, mille tõttu jäi farmis söödavarudest puudu. Silo tuli otsida kaugemaltki, paigad, mis varem tundusid logistiliselt nii kulukad, ei tundunud siis enam üldsegi nii kauged. Järgmine aasta oli põua tõttu söödaga jälle keeruline. Värskelt valmistatud silo tuli kasutusele võtta praktiliselt kohe, kui silopäts sai kaetud. Lahenduseks sai suures koguses maisisilo juurde ostmine. See nõudis märkimisväärset väljaminekut, kuid tõi ka ootamatu tulemuse. „Raha läks meeletult välja, aga lehmad oli vaja ära sööta. Piima näol saime selle lisakulu tagasi,“ meenutab ta. Söötmise muutmise järel suurenes müüdava piima kogus keskmiselt ligikaudu 150 tonni kuus, kuigi loomade arv oluliselt ei kasvanud.
Raikküla Farmeri piimatootmise laiendamine toob Burmeistri ette ühe tema ettevõtjakarjääri kaalukama otsuse: kas jätkata lüpsikarusselliga või minna üle robotlüpsile. Praegune 24-kohaline lüpsikarussell alustas tööd 2008. aasta paiku ning seda on aastate jooksul korduvalt põhjalikult remonditud. Ligi kahekümneaastane kasutus annab aga üha enam tunda: seade on kulunud ja varuosade hankimine muutub järjest keerulisemaks. Uue tehnoloogia valik pole seega enam kauge tulevikuküsimus, vaid otsus, millest sõltub farmi edasine areng. „Arvan, et kõige raskem otsus seisab meil alles ees,“ tõdeb Burmeister, pidades silmas valikut kahe põhimõtteliselt erineva lüpsilahenduse vahel.
Foto allkiri: Meelis Burmeister farmihoonete plaanidega.
Ühe võimalusena kaalutakse 80-kohalise lüpsikarusselli rajamist. Burmeister on käinud lahendusi vaatamas Eesti ja Läti farmides ning mujal Euroopas ning ka Ameerika Ühendriikides. Valiku keskmes on tootmismaht ja investeeringu tasuvus. Tema arvestuse järgi suudab suurem karussell teenindada ligi kaks korda rohkem lehmi kui tänases karjas on, kuid robotid teenindaksid sama investeeringusumma eest ainult praegust karja,. „Robotitega on see asi, et sama summa eest, mille plaanime karusselli investeerida, lüpsame ära olemasoleva karja, mitte rohkem. Aga uue karusselliga saaksime ära lüpsta veel kaks korda rohkem,“ selgitab ta. Plaanime veel täpsemalt üle vaadata kaudsed kulud-tulud, misjärel tuleb lõplik otsus.
Lisaks lüpsiseadmetele kavandatakse uusi loomapidamishooneid ja söödahoidlaid. Kõike korraga ette võtta Burmeister ei soovi, sest etapiviisiline investeerimine aitaks vältida liiga suurt laenukoormust. Otsust on aga kiiresti vaja, sest praeguse karusselliga läheb karja lüpsmiseks rohkem kui 24 tundi. Natuke keeruliseks teeb olukorra see, et uus planeeritav lüpsiblokk kattub osaliselt vanaga. Seadme väljavahetamine peab sobituma farmi igapäevase töökorraldusega, ilma et piimatootmine katkeks.
Juht peab teadma, millesse sekkuda
Burmeistrile meeldib tehnika ja tootmise arendamine, kuid iga uuendust ta esimesena kasutusele võtma ei kiirusta. „Ma ei ole väga tormaja,“ ütleb ta. „Parem natuke oodata ja teistelt õppida, kui pärast tõdeda, et uus lahendus ei tööta ootuspäraselt.“ Sama põhimõtet järgib ta inimeste juhtimisel. „Taimekasvatust ja põllumajandustehnikat tean põhjalikumalt ja siin oskan rohkem kaasa rääkida, kuid loomakasvatuse peenemaid nüansse ma väga ei tunne.“ Ega kõike ei peagi oskama, lüpsifarmi juhtimine on usaldatud farmijuht Pille Pilistele, kes on töötanud Raikkülas farmis kaasaegsete hoonete valmimisest saadik. „Kuidas ma lähen inimesele, kes on õppinud ja kakskümmend aastat seda tööd teinud, õpetama, kuidas söötmise peenhäälestus või veterinaaria käib,“ küsib Burmeister. „Igapäevane juhtimine on kõik tema teha. Raikküla poolel toetungi kolmele tootmisala juhile – lüpsifarmi juht, söödatootmise juht ja sigala juhataja. Valgu, ehk siis ainult teravilja kasvatamisega tegeleva firma ettevõtmist aitab vedada poeg Ivar.“
Pildi allkiri: Meelis-Burmeister loomakasvatusjuhi Pille Pilistega.
Burmeistri sõnul ulatub farmi keskmine piimatoodang 12 500–12 700 kilogrammini lehma kohta aastas. Lehmad püsivad karjas keskmiselt 2,3–2,5 laktatsiooni ning seda näitajat soovitakse parandada. Aretuses pööratakse tähelepanu piimatoodangule, piima rasvasisaldusele, udara omadustele ja jalgade tervisele. Kasutatakse suguselekteeritud spermat ning osa piimalehmi seemendatakse lihaveisetõugude spermaga.
Ent karja geneetilise potentsiaali kõrval määravad piimatootmise tulemuse ka farmi tehnilised võimalused ja igapäevane töökorraldus. Just siin on praegune lüpsikarussell jõudnud oma võimekuse piirile ja seda isegi ületanud. Burmeister rõhutab, et uue tehnoloogia valikul tuleb arvestada ka töötajatega. Senine karussell nõuab suurt füüsilist pingutust ning töötab suure piimakoguse tõttu pingsalt ööpäev läbi. „Täna meile kolmekordne lüps mitte kuidagi ei mahu,“ kirjeldab ta tootmisvõimsuse piire. Seega ei määra uus investeering üksnes seda, kui palju piima farm suudab toota. Sellest sõltuvad ka loomade heaolu, töötajate koormus ja võimalus kogu tootmist paremini korraldada.
Piimahinna kõikumine maksab miljoneid
Suurte investeeringute kavandamisel on üks määravamaid tegureid piima kokkuostuhind. Praeguse hinnataseme juures saab Raikküla Farmer aastas üle miljoni euro vähem müügitulu kui piimahinna kõrgperioodil. Summa suurust ilmestab Burmeister võrdlusega: aastaga saamata jääv müügitulu on võrreldav uue lüpsikarusselli maksumusega. „See on ikka suur summa. Tegelikult üks uus karussell kaob nüüd aastaga ära,“ tõdeb ta. Samas ei pea ta õigeks võrrelda olukorda ainult eelmise kõrge hinnatasemega. „Kustpoolt vaadata? Kas saame nüüd miljoni vähem või saime eelmisel aastal miljoni rohkem?“ arutleb ta.
Raikküla Farmer müüb piima Valio Eestile ning Burmeister on senise koostööga rahul. Samas ei sõltu piima kokkuostuhind üksnes konkreetse tööstuse ja tootja vahelistest kokkulepetest, vaid ka laiemast turuolukorrast. E-Piima uue tehase rajamise ajal suurenes konkurents toorpiima pärast ning tootjatel oli hinnaläbirääkimistel tugevam positsioon. Kui Paides asuval tööstusel tekkisid raskused, muutus olukord vastupidiseks. Täna on Paide tehasel uued omanikud ja kuuldavasti on neil päris suured ambitsioonid, eks näeb, kuidas see turgu muudab.
Tema hinnangul mõjutab ühe suure kokkuostja nõrgenemine ka neid tootjaid, kes sellele ettevõttele piima ei müü. Eriti valus on olukord neile, kellel on raha saamata jäänud või kellele on makstud teistsugust hinda.
Kui piimatootmises määrab suure osa tulust turuhind, siis Metetra grupi taimekasvatusettevõtetes lisanduvad sellele ilmastikuriskid. Burmeister toob näiteks tänavuse sügise, mil Raikküla piirkonnas õnnestus talivili külvata, kuid Valgu kandis jäi külv liigniiskuse tõttu suures osas tegemata. Savisem muld kuivab pärast vihma sedavõrd aeglaselt, et järgmiste töödega tuleb vahel oodata nädalaid. „Ilmastik ongi see, mis määrab suuresti ära, kas saad hea saagi või kehva saagi,“ ütleb ta.
Põuda ja liigniiskust on tema sõnul alati olnud, kuid viimastel aastatel on talved muutunud lühemaks ning sügisesed vihmaperioodid venivad järjest pikemaks. Ilmastiku kõrval mõjutavad taimekasvatuse tasuvust sisendhinnad ja keskkonnanõuded. Looduse hoidmist peab Burmeister vajalikuks, kuid väetisekoguste vähendamisel on tema hinnangul kõige tugevamaks mõjutajaks olnud hoopis hind. „Eks tuleb katsetada, kui madalaks neid norme viia saab,“ ütleb ta. Kallis väetis sunnib täpsemalt arvestama, milline kogus annab majanduslikult parima tulemuse ning millisest piirist hakkab saagikuse langus kokkuhoidu ära sööma.
Kes tulevikus farmis töötab?
Turuhindade ja ilmastiku kõrval näeb Burmeister põllumajanduse tuleviku ühe suurema probleemina tööjõupuudust. Tema ettevõttes töötab inimesi Ukrainast, Moldovast ja Bulgaariast. Välistööjõust on saanud tootmise korraldamisel oluline abi. „Ma ei tea, kuidas me täna ilma võõrtööjõuta hakkama saaksime,“ tunnistab ta. Veel keerulisem küsimus on, kust leida töötajaid kümne aasta pärast. Eriti loomakasvatuses, kus töö ei sõltu nädalapäevast ega kellaajast. Loomad vajavad hooldamist, söötmist ja ravi iga päev ning kõiki ülesandeid ei saa masinatele üle anda. Kuigi söötmine ja sõnnikukäitlus on suuresti mehhaniseeritud, jäävad alles loomade hooldamine, asemete puhastamine ning veterinaarsed tööd. „Kui sul ei ole inimesi, kellega tööd teha, siis oled hädas,“ võtab Burmeister probleemi kokku. Töötajate leidmisel loeb mõistagi palk, kuid piimahinna kõikumine ja kasvavad tootmiskulud seavad ettevõtete võimalustele piirid.
Taimekasvatuses on tehnoloogia töö iseloomu juba põhjalikult muutnud. Võimsate masinate juhtimine nõuab üha rohkem tehnilisi teadmisi ning Burmeistri hinnangul tuleks noortele paremini tutvustada, milline tänapäevane põllumajandus tegelikult välja näeb. „Traktorites ja kombainides sõidavad mehed valgetes sokkides,“ kirjeldab ta tänapäevase põllutehnika mugavust. Masinahuvilisele noorele võib põllumajandus pakkuda põnevat tööd, kuigi päris oma ettevõtte rajamine on praegustes oludes märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi.
Burmeister on mõelnud ka koostööle põllumajanduskoolidega, kuid tunnistab, et seni pole see veel korralikult käima läinud. Ometi peab ta praktilist kokkupuudet üheks parimaks viisiks noorte huvi äratada. Oma peres on tal järelkasvu üle põhjust rõõmustada. Poeg tegeleb ettevõttes taimekasvatusega ning on järjest enam võtnud enda kanda tööde korraldamist. „See tulebki sujuvalt ja mul on selles mõttes hea meel,“ tõdeb ta. Eriti hindab ta seda, et poega pole tulnud ettevõttesse tööle sundida. „Ta näeb ise, kus on vaja appi tulla, ja asub organiseerima.“
Huvi põllutööde vastu on jõudnud ka järgmise põlvkonnani. Burmeister räägib uhkusega, kuidas tema 12-aastane lapselaps vedas suure ümberlaadimis käruga kombainide alt vilja põllu äärel ootavate autode juurde. Seda küll üksikutel päevadel, kuid vanaisa jaoks on tähtis eelkõige poisi huvi ja soov kaasa lüüa. „Huvi tekitamiseks ja oskuste omandamiseks on oluline kaasata noori juba maast-madalast. Igasugused vanuse piirangute seadmised töö tegemisel võivad meile hiljem valusalt kätte maksta,“ osutab ta.
Kasvamise julgus pole kadunud
Põllumajanduse tippjuhi tiitel tuli Meelis Burmeistrile üllatusena ning esialgu ei osanud ta teadet tõsiselt võttagi. „Ma küsisin, et ega see tüngakõne ole,“ meenutab ta muigega. Eestis on tema sõnul palju tugevaid põllumajandusettevõtjaid ning ta ei osanud arvata, et valik langeb just temale.
Tunnustus annab põhjust tehtule tagasi vaadata, kuid Burmeistri jutus on rohkem eesootavaid plaane kui seniste saavutuste loetlemist. „Ega seda ettevõtte kasvamist või arengut tuleb kogu aeg jätkata,“ ütleb ta. „Meil on farmi laiendus alles plaanis. Praegu oleme välja öelnud, et tahame seda teha, aga midagi valmis ehitatud veel ei ole.“
Nii seisabki kümnelt hektarilt alustanud ja ligikaudu 7000 hektarini kasvanud ettevõtja taas valiku ees, kui suurelt edasi mõelda. Erinevus üheksakümnendate algusega on see, et nüüd tuleb kasvamise julguse kõrval arvestada ka suure piimakarja, sadade hektarite asemel tuhandete hektarite ning investeeringutega, mille mõju ulatub aastakümnetesse. Kui Burmeister midagi oma ettevõtlusteel kahetseb, siis seda, et alguses jäi julgust väheks. Raikküla Farmeri järgmise arenguetapi kavandamisel ei taha ta aga korrata teist võimalikku viga: teha suurt investeeringut enne, kui on selge, millist tootmist see peab tulevikus teenindama.
Hea teada:
Metetra grupile kuuluvad:
Kasvatatakse 1300 piimalehma ja lisaks sama palju noorlooma.
Kokku töötab Meelis alluvuses ligi 60 töötajat.
Lisaks taime- ja piimakasvatusele tegeletakse lepingulise seakasvatusega. Tavapärasel aastal kasvatatakse ligikaudu 17 000–17 500 siga. Loomad ja sööt kuuluvad koostööpartnerile, Raikküla Seakasvatus tagab kasvatamiseks vajaliku tööjõu ja tehnika.
2026. aasta Põllumajanduse tippjuhi Meelis Burmeistriga rääkis ja fotod tegi Juuli Nemvalts.
