ETKÜ Kehtna seemendusjaama külastasid Järvamaa Rakenduslikus Kolledžis Säreveres kaheaastasel loomaarsti assistendi ja seemendustehnikud erialal päeva- ja sessioonõppes õppivad õpilased. Laborijuht Peeter Padrik tutvustas neile erinevaid veisetõuge, seemendusjaama tööd alates aretuspullide valikust kuni seemendusmaterjali tootmise ja kvaliteedikontrollini. Üheks esimeseks teemaks kujunes küsimus, kui palju saab ühelt pullilt kogutud spermast seemendusdoose toota ning mida tähendab see aretuse seisukohalt. Kui loomulikul paaritamisel jõuab pull ühe hooaja jooksul paaritada piiratud arvu emasloomi, siis seemendusjaamas võib tema spermast toota aastas kümneid tuhandeid doose. See võimaldab kasutada väärtuslike aretuspulli palju laiemalt. „Kui pull oleks ainult karjas, paaritaks ta suve jooksul võib-olla 50–60 emaslooma. Seemendusjaamas võime temalt aga aastas toota vähemalt 30 000 doosi. Mõelge, kui palju häid järglasi on võimalik ühelt pullilt saada,“ tõi Padrik õpilastele näite.
Sama suur muutus on toimunud pullide aretusväärtuse hindamises. Kui varem tuli oodata, kuni pulli tütred olid jõudnud esimese laktatsiooni lõpetada ja nende toodanguandmed võimaldasid isa aretusväärtust hinnata, siis genoomhindamine annab esialgse prognoosi märksa varem. „DNA järgi saame juba noore pulli kohta teada, milline võiks olla tema tütarde piimatoodang, kui palju tõstavad nad oma tütarde valgu toodangut , milline on nende jalgade tervis ja kui kaua nad karjas püsivad,“ rääkis Padrik.
Laborijuht rõhutas siiski, et genoomhindamise tulemus pole lõplik tõde. Tema sõnul on noore pulli genoomhindamise usaldusväärsus ligikaudu 70%, mistõttu jääb osa looma tegelikust aretuspotentsiaalist esialgu prognoosiks. „On riike, eriti lõuna pool (Usbekistan, Aserbaidžaan), kus pulle valitakse ikka ainult nende tütarde järgi saadud aretusväärtuste põhjal,“ tõi Padrik näite. See tähendab, et ostjad soovivad näha, millised on pulli järglaste tegelikud omadused ja toodangunäitajad. Seetõttu on genoomandmete kõrval endiselt oluline ka tütarde põhjal tehtav aretusväärtuse hindamine.
Külmutamine nõuab täpsust
Laboris said õpilased ülevaate sperma ja spermide hindamisest, lahjendamisest, seemenduskõrte täitmisest, markeerimise ja sügavkülmutamisest. Padriku selgitustest ilmnes, et kvaliteetse seemendusmaterjali tootmisel on oluline iga etapp ning isegi väike kõrvalekalle tehnoloogilisest protsessist võib hiljem sügavkülmutatud/sulatatud sperma kvaliteeti mõjutada.
Pärast seemenduskõrte täitmist hoitakse neid umbes neli tundi nelja-viie plusskraadi juures. Selle aja jooksul saavutavad lahjenduslahuses olevad ained vajaliku tasakaalu nii seemnerakkude sees kui ka väljaspool. Alles seejärel algab arvutiprogrammiga juhitav külmutamine, mille käigus temperatuur langeb kindla režiimi järgi. Valmis seemendusdoose säilitatakse vedelas lämmastikus 196 miinuskraadi juures.
Miks on aga külmutamiseelne ettevalmistus nii tähtis? Padriku sõnul selgub selle mõju eriti hästi siis, kui seemendusmaterjal enne kasutamist üles sulatatakse. „Kui jääkristallid on raku sees ja väljaspool ühesugused, sulavad need üheaegselt. Kui aga kusagil on tekkinud viga ja kristallid on erineva suurusega, võib vesi sulamisel rakku tungida ja selle lõhkuda, ning spermide liikumis ja eluvõime väheneb oluliselt“ selgitas ta. Seetõttu sõltub seemnerakkude eluvõime pärast sulatamist suuresti sellest, kui täpselt on järgitud kogu ettevalmistus- ja külmutamisprotsessi.
Enne seemendusjaamast väljastamist läbib materjal põhjaliku kvaliteedikontrolli. ETKÜ Kehtna seemendusjaama tootmislaborist väljastatakse kõrge kvaliteediga seemendusdoose milles on otseliikuvate spermide osakaal 65-70%, ehk siis umbes 15 miljonit otseliikuvat spermi. See on täiesti piisav selleks, et õigeaegse inna avastamisel ja seemendamisel, terve emasloom ka tiinestub ,“ kinnitas Padrik. Samas on laboris tehtud töö aga ainult üks osa pikemast ahelast. Seemendusmaterjal liigub säilitusnõudes jaotuspunktidesse, sealt seemendustehnikute kätte ning lõpuks farmidesse. Kõigis neis etappides tuleb jälgida, et materjal püsiks nõuetekohastes tingimustes. Kui näiteks vedela lämmastiku taset säilitusnõus piisavalt ei kontrollita, võib sügavkülmutatud sperma kvaliteet kannatada ja hiljem tekkida probleeme emasloomade tiinestumisega. „See oleks umbes sama, kui perenaine ostab poest piima, see läheb kahe nädalaga külmkapis halvaks ja siis ütleb ta, et farme on süüdi, et tallehalba piima müüs,“ võrdles Padrik. Nii võib ka algselt kvaliteetne seemendusmaterjal ebaõige käitlemise tõttu oma omadused kaotada.
Kõige kallim pull pole alati parim valik
Õpilased tundsid huvi ka selle vastu, kui palju seemendusdoos maksab ja milline pull on seemendusjaamas kõige väärtuslikum. Padriku sõnul sõltub hind muu hulgas pulli aretusväärtusest, genoomhindamise tulemustest ning sellest, kas tema omadused on juba järglaste põhjal kinnitust leidnud. Ta selgitas, et mõne pulli seemendusdoosi hind võib pärast tütarde heade toodangunäitajate selgumist märgatavalt tõusta. Ometi pole kõige kallima materjali ostmine tingimata mõistlik. „Kui tahad parandada udara tervist või jalgade seisu, tuleb valida pull, kes just neid omadusi parandab. Pole tähtis, kas ta on kõige odavam või kõige kallim. Tähtis on, mida sa oma karjas saavutada tahad,“ rõhutas ta. Seega peab kasvataja enne aretuspulli valimist teadma oma karja tugevusi ja nõrkusi ning seadma selged eesmärgid. Alles siis saab hinnata, millise pulli geneetika aitab neid kõige paremini saavutada.
Kannatlikkus pannakse proovile
Loomaarsti assistendiks õppimine nõuab aega ja pühendumist. Seda kinnitasid nii päeva- kui ka sessioonõppe õpilased, kelle sõnul tuleb arvestada suure iseseisva töö mahuga. Päevaõppe eeliseks peeti esimesel aastal toimuvat järjepidevat kontaktõpet, sessioonõpe võimaldab aga õpinguid töö ja muude kohustustega ühendada. „Õppematerjali maht on meeletu,“ tunnistas üks õpilastest. Teise sõnul tuleb õppima asudes varuda kannatust ja tahtejõudu ning olla valmis loobuma suurest osast vabast ajast. Lisaks loomade anatoomia, haiguste ja raviprotseduuride tundmaõppimisele on väljaõppes oluline koht erialapraktikal. Praktikakoha peavad õpilased ise leidma ning sõltuvalt huvist ja tulevikuplaanidest saab kogemusi omandada nii väikeloomakliinikus kui ka loomakasvatusettevõttes. Seal puutuvad tulevased assistendid kokku ka olukordadega, milleks üksnes õpikutarkusest ei piisa.
Õpilaste sõnul on loomadega töötamisel üks tähtsamaid oskusi säilitada rahu ka siis, kui loom muutub ärevaks või olukord võtab ootamatu pöörde. Kannatlikkuse ja enesevalitsuse kõrval tuleb arvestada ameti emotsionaalselt raskema poolega. „See on ju meditsiinitöö. Pead arvestama sellega, et kõiki loomi ei saa terveks ravida,“ tõdes üks õppijatest.
Suurloomadega töötamisel lisandub vajadus tunda loomade käitumist ja osata võimalikke ohte ette näha. Mitmesajakilose veise puhul ei pruugi füüsilisest jõust piisata, sest ka rahulik loom võib ootamatult reageerida. Samas nõuab füüsilist vastupidavust ka väikeloomakliiniku töö. „Näiteks kui sulle tuleb 70-kilone koer, siis peab keegi teda ju kinni hoidma, kui on vaja röntgenit teha või mõnda muud protseduuri läbi viia,“ kirjeldas üks õpilastest.
Koormust lisavad pikad tööpäevad, mille kestus sõltub kliinikust ja töökorraldusest. „Oleneb kliinikust. Mina olen enamasti väikeloomadega tegelenud ja tööpäev võib olla kaheksa tundi, aga võib minna ka kaksteist,“ rääkis teine õppija. Ööpäevaringselt tegutsevates kliinikutes võivad vahetused olla veelgi pikemad.
Kliinikust farmi ja ülikooli
Kuigi õpilastel on juba ettekujutus loomaarsti assistendi töö nõudlikkusest, on paljudel oma tulevane töövaldkond alles valimata. Väikeloomadega töötamine pakub mitmele huvi, kuid leidub ka neid, kes soovivad spetsialiseeruda veistele või leida rakendust mõnes muus loomakasvatusvaldkonnas. Mõne jaoks on assistendiõpe ühtlasi võimalus veenduda, kas loomaarsti elukutse võiks sobida pikemaajaliseks karjääriks. „Kui oled abiline, näed kõigepealt, mida see töö endast kujutab. Saad ülikooliks põhja alla ja siis otsustad, kas see sobib sulle. Minu mõte ongi kõigepealt abilisena töötada ja seejärel ülikooli edasi minna,“ rääkis üks õpilane.
Tulevikuplaane mõjutavad ka tööturu võimalused. Õpilaste sõnul ei pruugi loomaarsti assistendina töö leidmine olla nii lihtne, kui esmapilgul tundub, eriti väikeloomakliinikutes, kus töötavad ka kohapeal väljaõppe saanud inimesed. „Väikeloomakliinikusse võib inimene tulla ka ilma erialase hariduseta ja ta õpetatakse kohapeal välja. Seetõttu võib assistendina töö leidmine olla päris keeruline,“ märkis üks grupist.
Kehtna õppekäik avas tulevastele loomaarsti assistentidele veel ühe võimaliku töövaldkonna, kus loomade tundmine, laboritehnoloogia ja geneetika on tihedalt seotud. Padriku selgitused näitasid, kui palju teadmisi ja täpsust on vaja selleks, et väärtusliku aretuspulli geneetiline potentsiaal jõuaks seemendusjaamast järgmiste põlvkondadeni.
Fotogalerii koostas J. Nemvalts.
