Aberdiin-anguse mullikas seisab fikseerimispuuris, seemendaja Toomas Raaper kontrollib, kas loom on tiine ja veterinaar Vallo Seera teeb vajalikud vaktsineerimised. Noored naised Kätlin ja Karolin aitavad järgmist tiinet mullikat ette ajada. Veidi eemal käib vaktsineerimine. Loomad tuleb ükshaaval kinni püüda, koridorist läbi suunata ja pärast protseduuri järgmisele ruumi teha. Kõrvalt vaadates saab kiiresti selgeks, et siin ei piisa üksnes loomade tundmisest. Vaja on rahulikku meelt, tähelepanelikkust ja oskust suure looma käitumist ette lugeda. Üks aeglane reaktsioon või valesti hinnatud liigutus võib tähendada, et mitmesajakilone veis ei suundu sinna kuhu planeeritud. Töötempo on kiire ja eksimusi ning ajakadu lubada ei saa. Loomakasvatusjuhile Kätlin Jürmanile ja logistikaga tegelevale Karolin Vahurile on see tavaline tööpäev Kaunissaare kogumiskeskuses. Mõlemad teavad, et hommikul tööle tulles ei pruugi nad veel sugugi teada, milliseks päev kujuneb. „Loomadega ei ole iga päev sama rutiin. Sa kunagi ei tea, mis päev toob,“ ütleb Kätlin.
Ekspordiahel käib Kaunissaare kaudu
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu müügiosakonna juhi Katrin Reili sõnul on Kaunissaare kogumiskeskus ETKÜ loomade ekspordis sisuliselt asendamatu. Siia koondatakse eri farmidest ostja soovidele vastavad loomad, tehakse lõplik valik ning pannakse kokku ekspordipartiid. „Ilma kogumiskeskuseta oleks kogu müügiprotsessi väga keeruline läbi viia,“ tõdeb Reili.
Enne edasist teekonda tuleb veenduda, et loomad vastavad sihtriigi nõuetele. Vajadusel võetakse Kaunissaares vereproovid, tehakse vajalikud analüüsid ja vaktsineeritakse. Osa uuringuid on tehtud juba loomade päritolufarmides, kuid kui seda pole tehtud, tuleb vajalikud protseduurid läbi viia kogumiskeskuses. Eriti tähelepanelikult tuleb jälgida loomade tervist. Kaunissaarde jõuavad veised erinevatest karjadest ning transport, uus keskkond ja teiste loomadega kokku sattumine võivad tekitada stressi. Selle käigus võivad avalduda ka terviseprobleemid, mida farmis veel märgata polnud. „Üldjuhul on meie karjade tervis hea, aga probleeme tuleb ette. Siin võivad mõned asjad alles avalduda,“ räägib Reili.
Praegu on nõudlus Eesti veiste järele tema sõnul tugev. Mittetiined piimaveisemullikad lähevad peamiselt Türki, tiineid mullikaid müüakse Gruusiasse ja Aserbaidžaani ning nende vastu tuntakse huvi ka Usbekistanis. Lihaveiste puhul on ostuhuvi Aserbaidžaanis, Usbekistanis ja Kasahstanis. „Praegu on pigem nii, et soovitakse rohkem loomi, kui meil pakkuda on,“ ütleb Reili.
Üks praam võib terve plaani pea peale pöörata
Kui ostja soov ja sobivad loomad on olemas, ei tähenda see veel, et koorem õigel ajal teele läheb. Loomade eksport sõltub transpordist, dokumentidest ja sihtriigi nõuetest ning viivitus ühes lülis jõuab kiiresti Kaunissaare töötajateni. Hiljutine Aserbaidžaani tellimus annab sellest hea näite. Ühte koormasse mahub 33 tiinet mullikat ning kokku oli plaanis välja saata seitse koormat ehk 231 looma. Seejärel selgus, et teekonnal kasutatav praam on remondis. „Me oleksime pidanud juba esmaspäeval laadima, aga kõik kuupäevad lükkusid edasi,“ kirjeldab Reili.
Kogumiskeskuse jaoks tähendab selline muutus väga praktilist probleemi. Loomad on juba välja valitud ja kohale toodud, järgmised võivad peale tulla ning korraga kasvab keskuses olevate veiste arv kiiresti. Tippajal on Karolini ja Kätlini hoole all 500–600 looma. See on arv, mis annaks välja juba korraliku piimakarja. Ja mõnikord juhtub vastupidi: pika ootamise asemel tuleb tegutseda ootamatult kiiresti. „On olnud sellist olukorda, et täna on eksport ja sa saadki sellest mõned päevad ette teada,“ räägib Karolin. „Siis on vaja loomad komplekteerida, üle vaadata ja võib-olla veel kliendile või valijale video teha.“ Kui auto on juba ukse ees, tuleb otsustada, millised loomad lähevad koormasse. Suuremaid veiseid mahub autole umbes 30, väiksemaid 50–60.
Mõnikord tuleb otsustada, et loom ekspordiks ei sobi
Karolin tegeleb kogumiskeskuses ka logistikaga, kuid tema ja Kätlini vastutus ei piirdu sellega, et õiged loomad õigesse aedikusse jõuavad. Ekspordiks valmistuvaid veiseid tuleb päevast päeva jälgida ning osata märgata muutusi nende tervises ja käitumises. „Peab olema silma, et sa märkaksid neid asju,“ ütleb Kätlin.
Eriti oluliseks muutub see oskus vahetult enne loomade väljasõitu. Kui laadimise ajal selgub, et loomaga pole kõik korras või ta ei vasta mingil põhjusel ekspordinõuetele, tuleb otsus teha kohapeal. „On olnud juhuseid, kus hakkame laadima ja peame ise otsustama, et see loom eksporti ei lähe,“ räägib Karolin. See tähendab ühtlasi, et aretajale tuleb selgitada, miks loom koormast välja jäeti, ning teha vajalikud muudatused dokumentides. Just sellistes olukordades läheb vaja otsustusjulgust, mida mõlemad naised peavad oma töös üheks olulisemaks omaduseks. Alati pole kõrval kedagi, kellelt nõu küsida, ning vastutus looma tervise, käitumise ja ekspordiks sobivuse hindamisel tuleb võtta enda peale. Otsustada tuleb selle põhjal, mida oma silmaga näed.
Looma ei tohi karta, aga liiga julgeks minna ka ei saa
Kaunissaares ei tehta tööd tuttava kodukarjaga. Loomi tuuakse eri farmidest ning töötaja ei tea alati, kuidas konkreetne veis uues olukorras reageerib. „Sa ei tohi loomi karta,“ võtab Karolin ühe olulise eelduse lühidalt kokku. Kogemus õpetab küll loomade käitumist järjest paremini lugema, kuid sellega kaasneb ka oht muutuda liiga enesekindlaks. „Mingi aja peale harjud nendega ära ja lähed võib-olla liiga julgeks. Siis saad kuskil keretäie ja oled jälle ettevaatlik,“ kirjeldab Karolin, kuidas ettevaatlikkus võib hetkeks kaduda. Seejuures ei pruugi kõige suurem loom sugugi kõige keerulisem olla. Karolini kogemuse järgi võivad tiined või esimest korda poegima hakkavad mullikad olla märksa ettearvamatumad kui mõni suur pull.
Kätlin on loomade keskel olnud lapsest saadik ning ütleb naljatades, et tema kardab enne hobust kui lehma. Lihaveiste puhul hoiab ta siiski rohkem silmad lahti. Ühe angusega on tulnud tal ka aia otsa ronida. „Ma nägin juba, et ta pani pea alla, ja teadsin, et nüüd jookseb minu poole. „Ronisin aia otsa ja ta tuligi ning puksis aeda,“ meenutab ta vahejuhtumit. Sellised kogemused õpetavad hindama looma käitumist enne, kui midagi juhtub. Mõnikord piisab pilgust. „Vahel näed juba silmast ära,“ lisab ta. Siis on targem loom tagasi suunata ja hoiduda asjatute riskide võtmisest.
Haige loom ei pruugi seda välja näidata
Looma „lugemine“ pole vajalik üksnes ohutuse pärast. Sadade veiste keskel tuleb märgata ka esimesi märke sellest, et mõne looma tervis pole enam korras. See pole alati lihtne. Eriti lihaveised võivad Kätlini kogemuse järgi terviseprobleeme kaua varjata. „Angus ei näita nii kergesti välja, kui ta haige on. Sa pead ise oskama märgata, kui looma tervisega on probleeme,“ räägib ta. Piimalehma puhul võivad haiguse tunnused olla tema sõnul märksa nähtavamad, samal ajal kui lihaveise käitumises tuleb osata tähele panna väiksemaid muutusi. Just selliseid oskusi pole võimalik üksnes ametijuhendist õppida.
Kätlinil on loomakasvatusharidus ja Kaunissaares töötab ta alates 2025. aastast. Karolin töötab Kaunissaares 2021. aastast. Loomakasvatusega puutus ta lähemalt kokku elukaaslase kaudu, kes samuti loomi peab, kuid suurema osa oma teadmistest ja oskustest on ta omandanud kogumiskeskuses töötades. „Kõik, mida ma praegu oskan, olen õppinud siinsamas,“ räägib Karolin. Töö on aidanud arendada ka keeleoskust, sest Kaunissaarde saabub autojuhte ja koostööpartnereid eri riikidest. Eriti sageli läheb vaja vene keelt, mida Karolin pole koolis õppinud, vaid igapäevase suhtluse käigus tasapisi omandanud. Kui vene keeles sõnadest puudu jääb, aitab hädast välja inglise keel.
Kaunissaares ei tea kunagi, mida päev toob
Loomade eest hoolitsemine on vaid üks osa kogumiskeskuse igapäevatööst. Kui hoones on korraga 500–600 veist, peavad tõrgeteta toimima ka söötmis- ja jootmissüsteemid, seadmed ning kõik muu, millest loomade heaolu sõltub. Paraku ei lähe kõik alati plaanipäraselt. Talvel võivad õues asuvad jooturid külmuda, mõni uks kinni kiiluda või hoopis omapäi üles-alla liikuma hakata. Vahel ütleb üles söötmisrobot. Siis tuleb kiiresti lahendus leida, vajadusel remondimees appi kutsuda ning samal ajal tagada, et loomade eest hoolitsemine ei katkeks. „See on siin iga päev normaalne, et alati on millegagi tegeleda – kas on uks või loom,“ ütleb Kätlin muiates. Just töö vaheldusrikkus on üks põhjusi, miks Karolinile ja Kätlinile Kaunissaares meeldib. Kui küsida, mis neid igal hommikul tööle toob, kõlab mõlemalt üks ja sama vastus: „Kolleegid ja loomad.“
Kuigi kogumiskeskusest käib läbi sedavõrd palju veiseid, et neile kõigile pole võimalik eraldi tähelepanu jagada, jäävad mõned loomad siiski eriliselt meelde. Kätlin meenutab üht sõbralikku šaroleed, kes lasi end juba esimesel kohtumisel silitada. Keskuse ukrainlasest töötaja kiindus temasse sedavõrd, et pani loomale nimeks Moonia ja käis teda iga päev vaatamas. „Mõni lemmik tuleb kohe. Sa lihtsalt näed teda,“ räägib Kätlin.
Kaunissaarest jätkavad veised teekonda sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele, kuid enne nende väljasõitu lasub Karolinil ja Kätlinil vastutus märgata võimalikke terviseprobleeme, hinnata loomade valmisolekut transpordiks ning vajadusel otsustada, et mõni neist peab ekspordikoorma asemel aedikusse tagasi minema. Kõige selle kõrval tuleb toime tulla ka ootamatustega, mida ükski tööplaan ette ei näe. Sest nagu Kätlin ütleb: „Sa kunagi ei tea, mis päev toob.“
Hea teada
Kaunissaares käis külas ja pilte tegi Juuli Nemvalts.
