Limusiinikasvatajate Klubi seekordne väljasõit tõi kasvatajad Krapi tallu, kus päeva esimese poole koolituse järel vaadati üle ka pererahva limusiinikarja pidamine. Seejärel sõideti Häädemeestele Tarmen OÜ ning Soo Talu OÜ farmi ja rannaäärsetele karjamaadele.
Foto: Limusiinikasvatajate klubi peatus väljasõidul Krapi turismitalus. J. Nemvalts.
Kaks külastuskohta näitasid üsna erinevaid viise, kuidas sama tõuga majandada. Krapil on tegemist kahe inimese tööle üles ehitatud perefarmiga, mille arengut on aastaid saatnud lauda ehitamine ja investeeringute tegemine. Häädemeestel on loomadel lisaks tootmisele teinegi töö: hoida avatuna rannaniite, kus kunagi ei paistnud kinnikasvanud aladelt enam merigi. Mõlemast jõuab aga lõpuks sama küsimuseni: kui palju loomi suudab farm hästi pidada ja mida tuleb teha, et loom annaks tagasi selle, mida temalt oodatakse?
Allesjäänud karjad lähevad paremaks
Pärna, kes on ka ise pikaaegne limusiini tõugu lihaveiste kasvataja ütleb, et limusiinikasvatuse viimaste aastate arengut pole mõtet vaadata ainult kasvatajate arvu kaudu. Tegevuse on lõpetanud ka suurte karjade pidajaid, kuid tema sõnul on nende seas olnud mitmeid piimakarjafarmereid, kus lihaveised olid põhitegevuse kõrvalharu. „Need, kes alles on, nende loomade kvaliteet ja tõupuhtus on oluliselt paranenud,“ räägib Pärna. Samuti näeb ta karju, kus seniselt ristandloomade pidamiselt liigutakse järk-järgult puhtama limusiinikarja poole ning ostetakse selleks tõupulle. „Need karjad, kes alles jäävad, kes vastu peavad, need ikkagi reeglina suurenevad. Need, kes tahavad teha, tahavad hästi teha,“ kirjeldab ta muutusi.
Karja suurendamise soov ei tähenda siiski, et loomi saab lõputult juurde võtta. Pärna sõnul jõutakse perefarmides üsna kiiresti inimressursi küsimuseni. „Me ei taha ju rohkem loomi pidada, kui kellest meil jõud üle käib.“
Limusiin seab omakorda pidamisele omad nõuded. Pärna hinnangul vajab tõug Eesti tingimustes korralikku talvist pidamiskohta ja sööta. See tähendab laudapinda, söödatootmist, tehnikat ja investeeringuid – ning lihaveisekasvatuses tuleb investeeritud raha tagasi aeglaselt. „Meil ikkagi annab amm ühe vasika aastas, kelle me saame siis müüa. Meie raha laekub üks kord aastas,“ selgitab Pärna. Tema hinnangul võiks investeeringute rahastamisel rohkem arvestada sellega, et lihaveisefarmi tasuvusaeg on pikk.
Limusiini ei kasvata ainult heinaga
Teine arengukoht on Pärna hinnangul söötmine. Lihaveisekasvatusest rääkides on Eestis palju tähelepanu saanud ekstensiivne pidamine, kuid vähem on käsitletud seda, kuidas looma tema erinevates eluetappides teadlikult sööta ja nuumata. „Lihaveis ei ole üks kindel lihaveis,“ ütleb Pärna. Vasikas, ammlehm, kasvav noorloom ja nuumaloom vajavad erinevat sööta. Nii peab vasikaga amm saama piisavalt toitainerikast sööta, kasvav noorloom vajab head ja valgurikast sööta ning nuumaperioodil muutub olulisemaks energia. Kehva põhisööda puhul tuleb puudujääk vajadusel jõusöödaga katta. Pärna sõnul ei tähenda see, et kõiki loomi peaks intensiivselt söötma. Ka kinnisamm võib teatud perioodil väga hästi heinaga hakkama saada. Küsimus on selles, millises eluetapis loom parajasti on ja millist tulemust temalt oodatakse. „Sa pead teadlikult sellesse suhtuma – mille jaoks sa teed ja kuidas sa söödad,“ räägib ta. Hea geneetika loob võimaluse, kuid kasvataja otsustab oma pidamise ja söötmisega suuresti selle, kui palju sellest võimalusest realiseerub.
Krapil määrab kasvu pere enda jõud
Krapi talu perenaine Karin Grents ei tee karja tuleviku kohta suuri deklaratsioone. Küsimusele, kas plaan on loomi juurde võtta või karja vähendada, vastab ta: „Ei tea, vaatame. Vähendada enam ei taha. Karja kasvu peale vaatame jõudu mööda.“ Selle „jõudu mööda“ taga on üsna konkreetne majapidamine. Talu kasutuses on 166 hektarit maad, millest ligikaudu 60 hektarit on enda oma ja sada renditud. Palgalisi töötajaid pole. „Meil ei ole töötajaid, me oleme abikaasaga ise,“ ütleb Grents lihtsalt.
Limusiinidega on Krapil tegeldud ligi kolm aastakümmet ning selle aja jooksul on farmi arendatud etappide kaupa. 2009. aasta paiku ehitati heinakuur ja katusealune sõnnikuhoidla, seejärel tuli ehitamisse pikem paus. Uue ringiga alustati 2020. aasta paiku ning muu hulgas rajati betoonplatse alale, kus varem tekitas pori igapäevatöös probleeme.
Grents nimetabki ehitusaega nende aastate üheks keerulisemaks perioodiks. Ühel hetkel tuli teha valik ka karja arvelt. Osa loomi müüdi, sest farmihoone ehitus oli vaja lõpuni viia. See polnud otsus lihaveisekasvatusest taanduda, vaid viis poolelioleva investeeringuga edasi minna. Praegu pererahvas karja enam vähendada ei plaani, kuid iga järgmine kasvusamm peab mahtuma kahe inimese töövõime sisse.
Krapi karjas leidub samal ajal ammlehmi, kes on püsinud tootmises väga kaua. Mõni on jõudnud 17 aasta vanuseni ning kui loom poegib hästi ja kasvatab terve vasika, pole pererahvas näinud põhjust teda ainult vanuse pärast välja praakida. Põhiline poegimisaeg jääb aprilli ja maisse.
Kui kaua peaks hea ammlehm karjas püsima?
Ammlehma kasutusiga on huvitav küsimus ka kogu tõu aretuse seisukohalt. Pärna sõnul toob Eesti limusiini ammlehm elu jooksul keskmiselt viis-kuus vasikat ning tema hinnangul on see täiesti mõistlik tulemus. Pikaealisus pole tema sõnul eesmärk omaette. Mõni aasta tagasi Eestis käinud Prantsuse limusiinikasvatuse ekspertidega arutas Pärna, miks pikaealisust aretuses rohkem ei rõhutata. Vastus oli mõneti ootamatu: liiga kaua karjas püsivad samad loomad võivad aeglustada geneetilist arengut, sest noorem ja parem põlvkond ei pääse piisavalt kiiresti asemele.
„Viis-kuus laktatsiooni, viis-kuus vasikat,“ kirjeldab Pärna mõistlikku keskmist. Mõni loom langeb välja juba teise või kolmanda vasika järel, kui ta ei anna piisavalt piima, vasikad ei kasva hästi või loom ei tiinestu korralikult. Teine võib aga püsida karjas palju kauem. Krapi 17-aastased ammlehmad on selle skaala teises otsas. Kui vana loom täidab endiselt oma ülesannet, võib tema hoidmine olla farmi jaoks täiesti ratsionaalne.
Häädemeestel töötavad limusiinid ka maastikuhooldajatena
Häädemeestel avaneb limusiinikasvatusest hoopis teine pilt. Tarmen OÜ pererahvas Hendrik ja Gerli Hunt ning Soo Talu OÜ pererahvas Triinu ja Tanel Kolla peavad loomi samas farmikompleksis – veised paiknevad laudas kahel pool vahekäiku ning suveks liiguvad erinevatele karjamaadele.
Kõige iseloomulikumad on mereäärsed alad. Rannaniitu on kasutada ligikaudu 146 hektarit. Sellele lisanduvad muud rohumaad ja kasutatavad maa-alad. Suurem osa rannaniitudest hooldatakse karjatamisega ning umbes 30 hektaril kasutatakse eelniitmist. Loomad võetigi omal ajal muu hulgas selleks, et mereäärset maastikku uuesti avada. Kui praegu laiub rannas avatud niit, siis pererahva meenutuse järgi oli kunagi olukord hoopis teine – kinnikasvanud alalt ei olnud merd nähagi. Aastatega on karjatamine maastikku muutnud. Ent see tähendab kasvatajale majandamist tingimustes, mida tema ise täielikult kontrollida ei saa.
Eelniitmiseks on ette nähtud kindel ajavahemik. Kui sel ajal sajab ja maa on pehme, võib tehnika rannaniidule pääsemine osutuda võimatuks. Ühel aastal napib kuivuse tõttu rohtu, teisel tuleb niiskuse ja kiire taimekasvu tõttu nuputada, kuidas alad nõuetekohaselt hooldatud saada. „Eelmine aasta oligi sellega probleeme, sellepärast et ainult sadas ja kõik oli märg,“ kirjeldasid kasvatajad üht sellist hooaega. Olukorrast tuli teada anda nii PRIA-le kui Keskkonnaametile.
Karjamaa peab toitma nii looma kui täitma hoolduseesmärki
Rannaniidul ei saa vaadata ainult seda, kas loomadel on midagi süüa. Karjatamiskoormus peab olema piisav, et ala püsiks avatuna ja hoolduse eesmärk saaks täidetud. See tähendab loomagruppide jagamist eri alade vahel ja pidevat kohanemist sellega, kuidas rohi konkreetsel aastal kasvab. Häädemeeste rannaniitudel on suuremaid loomagruppe mitu ning osa loomi paikneb rannametsas.
Majanduslikult on karja korraldust samuti muudetud. Pullvasikaid ei kasvatata enam pikalt suureks, vaid need müüakse üldjuhul võõrutamise ajal. Kasvatajate sõnul lähevad loomad nii Eesti ostjatele kui ekspordiks ning müügis kasutatakse ka ETKÜ vahendust.
Tulevikuplaanides pole Häädemeestel samuti suurt hüpet. Farmihoone vajab remonti, eeskätt tuleb tegelda katusega, ning võimaluse korral võiks karja mõõdukalt suurendada. Kõige selgem piir tuleb aga sealgi samast kohast nagu Krapil. „Aeg saab otsa ühes päevas,“ võttis Tanel Kolla suurema mure kokku.
Loomad tõid mere tagasi
Kui kasvatajatelt küsida, mis selle töö juures rõõmu teeb, jõuab esimene vastus üsna kiiresti majanduseni. „Rõõmu teeb ju ikka see, kui loomi saab müüa ja kontod hakkavad taastuma. Kui hinnad on head, kui hinnad tõusevad, siis on küll rõõm,“ kõlas Häädemeestel.
Aga sellest vastusest üksi jääks pool lugu rääkimata. „Tore pool on vist see ka, kui palju seda nautida saab – ilus looduskeskkond,“ lisab Triinu Kolla.
Pererahvas meenutab aastaid, mil rannaniidult käidi loomi ja vastsündinud vasikaid otsimas jalgsi. Praegu tehakse ringe ka ATVga, kuid mereäärse karja kontrollimine pole muutunud pelgalt tööülesandeks. Hommikune minek, meri ja seal liikuvad merikotkad kuuluvad selle töö juurde samamoodi nagu söödavarumine või loomade müük. Kõige nähtavam tulemus seisab aga nende ees maastikul. Limusiinid toodi sinna omal ajal selleks, et kinnikasvanud mereäär uuesti korda saada. Nüüd on maastik avatud ja meri jälle näha.
Aretuses tuleb täpsust juurde
Pärna näeb järgmist arengusammu ka aretustehnoloogiate kasutamises. Seemendamist kasutab juba mitu limusiinikarja, kuigi suuremaks takistuseks on seemendajate vähesus. Genoomtestimine on levinud eelkõige karjades, kus kasvatatakse tõupulle teistele loomapidajatele. „Päris igas karjas see ei ole ja võib-olla ta ei olegi ka vajalik,“ ütleb Pärna genoomtestimise kohta. See sobib tema laiema nägemusega limusiinikasvatusest: tehnoloogiat ei ole vaja kasutada sellepärast, et see on olemas. Oluline on teada, millist tulemust oma karjas tahetakse ning milline tööriist aitab selleni jõuda.
Sama kehtib söötmise, karja suuruse ja investeeringute kohta. Kõige suurem kari ei pruugi olla kõige parem ning kõige vanema ammlehma hoidmine pole iseenesest eesmärk. Loom peab töötama selles süsteemis, mille kasvataja on oma farmis üles ehitanud.
Vähem „kirjusid“ karju, rohkem teadlikkust
Viie aasta vaates on Pärna Eesti lihaveisekasvatuse suhtes optimistlik, kuigi ta ei prognoosi tingimata kasvatajate arvu suurenemist. „Ma arvan, et kehvemad langevad välja ja parimad jäävad ja sealt on tulemas suure tõenäosusega päris korralik areng,“ ütleb ta. Tema hinnangul jääb vähemaks eri tõugude ristanditest koosnevaid „kirjusid“ karju ning kasvatajate teadlikkus suureneb. Oma osa annab sellele ka loomade heaolule esitatavate nõuete karmistumine.
Krapi ja Häädemeeste farmid näitasid ühe väljasõidupäeva jooksul, kui erinev võib selle arenguni viiv tee olla. Krapil on tulnud karja suurust kohandada selle järgi, mida pere suudab investeeringute kõrvalt ära teha. Häädemeestel määravad loomade pidamist lisaks farmi majandusele rannaniitude seisund, ilm ja looduskaitselised tingimused.
Fotogalerii:
