„Geenitestimine annab meile võimaluse valida välja parimad emasloomad ja kui võtame ka pullide poolelt parimad, saame häid tulemusi – see on geenitesti suur pluss,“ kinnitas Härm. „Viimasel ajal on Euroopas hakatud testimisel väga väärtustama, mida veel Eestis ei osata hinnata, A2A2 tüüpi ehk kaseiini piima tootjaid loomi. Pullide puhul antakse samuti see sama hinne.“
Kui pullidest on genoomtestimise läbinud kõik isendid, keda järglaste saamiseks tahetakse kasutada, siis emasloomadega on lugu teine. Paljud farmipidajad peavad testimist liiga kulukaks, kuid Härm lükkab väite kiirelt ümber. Viimase kümne aastaga on testimine välismaal saanud hoo sisse ja pakkujate suurenemisega on ka hinnad alla hakanud tulema, jäädes vahemikku 28-40 eurot, sinna lisanduvad postikulud. Testimine annab infot, mida järglaste saamisel on ülioluline arvestada. Nii jääb katse-eksituse periood ära ja aretustöö kulgeb mitu korda kiiremini kui vaid vanemate järgi valides ja sobivate tunnuste ilmnemist oodates.
Kasulik teave
„Testi tegemisest on üksi vähe abi, neid andmeid tuleb tahta ja osata ka kasutada. Aretuses me püüame järglastele neid geene ehk pärilikkuse materjali edasi anda, mis oleks meile kõige kasulikum. Geenitestimise negatiivne külg on see, kui kõik aretajad soovivad saada ühtesid ja samu tulemusi, siis me paratamatult valime pidevalt ühtesid ja samu geenikombinatsioone, mis teeb geenivariatsioonide arvu väiksemaks,“ osutas ta. „Genotüpiseerimise kaudu saame vältida ainult ühtede omadustega, kas toodangu, välimiku või tervise näitajatega loomade massilist aretamist,“ lisas ta.
Härm tõi näite USA teadlase esinemisest, kus toodi välja, et Ameerikas on holsteini tõul fikseerunud ainult kaks alleeli, mille osas enam variatsioone pole. Kanada ja USA on aretustöös suuresti orienteeritud toodangu näitajatele ehk kui palju loom laktatsiooni jooksul raha sisse toob, Euroopas peetakse toodangu kõrval veel olulisteks näitajateks karjaspüsimist ja loomade üldised tervisenäitajad. „Seega on lootust, et Euroopas on ja jääb holsteini genofond variantide poolelt rikkamaks,“ kinnitas ta. Härmi sõnul tuleb selle tendentsiga arvestada, kuid suurem pluss on siiski emasloomade testimisel saadud info, mis võimaldab aretustöös kasutada kõige paremate tunnustega loomi. „Mida võib-olla loomakasvatajad pelgavad, et nad ei suuda seda informatsiooni, mida testimisel saadakse, piisavalt ära väärindada ehk kasutada. Kuigi need samad firmad, kes teenust pakuvad, neil on välja töötatud nii arvutiprogrammid, kui pädevad inimesed, seega tugi farmeritele on igati olemas,“ lausus Härm. „Lihtsalt tootjal peab olema huvi, et seda informatsiooni kasutada.“
Rahaline ja ajaline võit
Härm ütles, et loomakasvatajatel on huvi genoomtestide vastu ärganud. „Tänu sellele, et on mitmeid välisfirmasid, kes pakuvad siinsetele kasvatajatele genotüpiseerimise teenuseid, on huvi kasvanud. Kui veel hiljuti peale sakslaste ja skandinaavlaste kedagi väga ei olnud, kes oleks otsinud oma laboritele kliente, siis nüüd on nii prantslased, hollandlased kui USA, kes pakuvad oma teenuseid, et geene määrata või testida. Laborite puhul on väga oluline jälgida, kui suur on nende referentsbaas, mille pealt nad oma hinnanguid annavad. Näiteks USA-l on testide arv väga suur,“ osutas Härm. Testide vastused saadakse näiteks USA-st paari-kolme nädala pärast ja Euroopast veidi kiiremini. Härm lisas, et kui karjas on enamuses kasutatud ameerika pullide spermat, siis on see kari seal väga hästi võrreldav. Referentsgrupi suurus määrab ära tulemuste tõesuse. Härm tõi näite, et kui võrdleme põlvnemisindeksit, mis on arvestatud kahe vanema keskmine, siis selle täpsus on 25-30% aga kui teeme geenitesti, siis seal on täpsus 65-75%. „Mida rohkem proove tehakse, seda täpsemaks vastused lähevad – see võib tõusta 85%-ni. See, mida me kolleeg Andres Leesmäega teeme loomade välimikku hinnates ja see, mida jõudluskontroll salvestab, see ei ole genotüübi vaid fenotüübi määramine. Teisisõnu, me hindame seda kuidas geenid on realiseerunud elus ja need annavad meile võrdlusmomendi,“ lausus ta.
Genotüübi hindeid uuendatakse kolm korda aastas: aprillis, augustis ja detsembris, siis tulevad ka pullidele uued hinded. Kui pullil on juba tütreid, siis ta saab hinde ka tütarde järgi, siis on kenasti näha kas pulli genoomhinne ja tütarde järgi saadud hinne omavahel kattuvad või mitte. Enamasti läheb tütarde järgi hindamisel hinne natuke halvemaks aga on ka vastupidiseid juhuseid olnud, kuigi tublisti harvemini,“ sõnas Härm. „Eksivad need kes mõtlevad, et genoomtestidega varustatud kari ei vaja tulevikus enam järglaste tootmisel testimisi. Loomade testimist tuleks teha ka tulevikus, kasvõi selle pärast, et vältida geenikombinatsioonide vaesestumist,“ tõdes Härm.