Tõuaretuses on piimaveiste sektoris otsustamise koht käes: ühest küljest on loomad saavutanud tippkehakaalu ja suudavad teha väljalüpsi rekordeid, kuid paarsada kilo kergemad loomad on jällegi parema tervisega ja püsivad kauem karjas, rääkis ETKÜ juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko. Aretustegevuses on palju abi geenoomuuringust, mis aitab saada täpsemaid ja kiiremaid tulemusi.
Piirangutele vaatamata
Suurriikide loomakasvatuses on meetodit kasutatud juba viimased kümme aastat, kui hakati aretamises tegema vastavaid uuringuid. Eestisse on genoomuuringud jõudnud alles üsna hiljuti. Kuna alguses piirasid genoomuuringuid tegevad riigid õigust teha genoomtestimist nendele riikidele, kes teadusarendustes ei osalenud, jäid väiksemad riigid ja ka Eesti testimise võimalusest välja. Õnneks on tingimused läinud vabamaks ja praegu saab Eestist saata testimiseks lehmikute ja lehmvasikate proove aga pulle testida ikkagi veel ei saa. „Kindlasti leiaksime eesti populatsioonist väga häid pulle aga neid saab hakata uurima alles kümne kuu vanuselt, kuid meil on selleks ajaks juba enamik pullvasikaid teistesse Euroopa riikidesse maha müüdud,“ tõdes Bulitko.
Veel on olnud takistuseks testide üsna kõrge hind, mis Bulitko sõnul on tingitud omakorda sellest, et meie loomade populatsioon on liiga väike, mis teebki testimise kalliks. Nüüd on lisandunud aina rohkem riike, kus testimist saab teha ja nii on hind läinud ka veidi allapoole. Kui varasemalt oli võimalus testida ainult Saksamaal, siis nüüd on valikuid rohkem: Holland, Taanis, Põhja-Ameerika, Kanada. Kui testimise hulk suureneb võib oodata veelgi testimiste hinna langust.
Täpsemini sihitud
Bulitko sõnul võetakse loomalt juba sünnijärgselt DNA proov kas kõrvakapsliga-, karva- või vereproov ja saadetakse üle maailma selle riigi laborisse, mille aretustegevust me tahame näha. „Genoomtestimine annab 60-70% tõenäosusega andmed, milline geneetiline potentsiaal su noorkarjal on. Kui me vanemate järgi võtame, siis seal on täpsus 20-30%. Ehk genoomtestiga saame ülevaate, millised geenid on selles loomas kokku saanud ja mida võib loota,“ selgitas aretusspetsialist-klassifitseerija Reet Härm.
Genoomtestimisel on võimalik tuvastada üle neljakümne tunnuse. „Samas on meil võimalik näha neid aretustunnuseid, mida me tahame näha – olemas on ka odavamaid versioone farmerile, kes ei soovi kogu paketti näha,“ selgitas Bulitko. Lisades, et tänapäeva farmerite töö on üsna keeruline, nad peavad täpselt teadma, millist tunnust oma farmis tahetakse parandada. „Nii võib juhtuda, et farmer peab mingit tunnust väga oluliseks aga üldises tõuaretuses see nii ei olegi,“ tõdes Bulitko.
ETKÜ juhi sõnul on genoomuuringute plussiks kindlasti see, et andmeid loomade kohta saadakse tunduvalt varem kui varasemalt. „Kunstliku viljastamise tulemusi näeme alles viie aasta pärast, kui saame andmed selle pulli tütarde kohta, kelle seemendusmaterjali olime kasutanud. Genoomuuringud annavad meile võimaluse saada vastuseid juba 2 ja poole aasta pärast,“ osutas Bulitko. „Aga jah, genoomtestimise kohta öeldaksegi, et see on tõuaretuse revolutsioon ja sellega võib igati nõus olla. Kogu maailma seemendusjaamades ja seemendusvõrgustikes on pullide arv tänu sellele palju vähemaks jäänud, sest vaja läheb ainult tipp-pulle, kellest aretusmaterjali toota ja nii nendega töötataksegi,“ lisas ta.
Uued valikud
Keava seemendusjaamas valmis eelmisel aastal noortele pullidele uus farmihoone, mis on suunatud just uutele aretustunnustele ning sööda efektiivsusele ja sööda kasutusele. Praegu on katse tehtud lihaveistele, kuid seda saab sama moodi teha piimaveistele. Katse vältab 70 päeva ja hinnatakse loomade söömust, kui palju nad joovad ja kui palju kaalust juurde võtavad. „Asja mõte on see, et tänase rohepoliitika valguses peame tegema valikuid loomakasvatuses. Siin ongi küsimus, et kas alati ongi vaja 900 kilost või tonnist lehma, võib olla on parem kaks 600 kilost lehma. Kui nad söövad võrdselt ja oma toodangu poolest on nad ka võrdsed, siis tulebki vaadata milline loom on kõige kasumlikum farmerile,“ viskas Bulitko õhku mõtte.
„Ära ei tohi unustada, et tulemus ei sõltu ainult geenidest vaid ka sellest kuidas me loomi peame, söödame, lüpsame. Kui meil on kõrged ootused loomadele, siis peame olema valmis ka panustama,“ rõhutas Härm.
„Kuna siiamaani on piimatööstused maksnud piima tootjale piimakilode järgi ja me oleme oma toodangu poolest lehma kohta Euroopa tipus, siis see näitab, et meie geneetiline pagas karjades on väga hea. Kui geneetiline pagas oleks kehv, siis ka parema söötmisega ei suudaks loomad realiseerida seda toodangut aga paraku on piima toodang ja rasva protsent omavahel negatiivses korrelatsioonis. Seega kui piima kogused on kõrged, siis piimarasvasisaldus on madalam,“ osutas Bulitko probleemkohale. „Aga täna läbi tõuaretuse on meil võimalik valida, et valime küll piimatoodangut suurendavaid isasloomi, keda karjas kasutada aga me jälgime ka seda, et piimarasva sisaldus oleks positiivne. Täna me tõuaretusorganisatsioonina tegeleme sellega, et oleks kõrgem piima kuivaine sisaldus ja loodan, et piimatööstused seda aina rohkem ja rohkem ka piima tootjatele väärindavad,“ avaldas ta.
Ülevaate, millest rääkisid Kasvupinnase septembri saates ETKÜ juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko ja aretusspetsialist/klassifitseerija Reet Härm, kirjutas Juuli Nemvalts.