Kanada lammaste föderatsioon tõi selle nädala Facebooki postituses esile teema, mis kõnetab kogu loomakasvatussektorit: kuidas kujunevad otsused ja tulemused olukordades, kus loomahaigused levivad kiiresti ning avalikkuse ja ametkondade tähelepanu on erakordselt terav. Nende sõnum on selge – kriitilisel hetkel määrab edaspidise kahju mõjuulatuse eelkõige see, kui täpne, ajakohane ja usaldusväärne on info, millele reageerimine tugineb.
Eelmise aasta lõpus tulid ärevad teated loomataudide levikust Euroopas ning mitmes riigis, eriti Prantsusmaal, puhkesid põllumeeste ulatuslikud protestid. Sealsete tootjate pahameel ei olnud suunatud üksnes konkreetsete piirangute vastu, vaid laiemalt selle vastu, et taudide tõrjemeetmete majanduslik mõju ulatus palju kaugemale kui üksikutesse farmidesse. Kui piirkondades kehtestati liikumispiirangud, peatati loomade ümberpaigutamine ja karmistati bioohutust, seiskusid korraga nii tapamajad, söödaliikumine kui ka piiriülene kaubandus. See näitas valusalt, et taudide mõju ei ole kunagi lokaalne – see puudutab kogu piirkonna toidutootmise konkurentsivõimet ja majanduslikku stabiilsust.
Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esinaine Jane Mättik kommenteeris Kanada lambakasvatajate avaldust ning tõdes, et ükski loomahaigus ei puuduta kunagi ainult seda farmi, kuhu viirus esimesena jõuab. Piirkondlikud liikumispiirangud, kaubanduslikud tõrked ja bioohutusmeetmete karmistamine mõjutavad kõiki tootjaid, sõltumata sellest, kas haigus on nende karjas või mitte. Seda isegi juhul, kui farmis täidetakse bioohutuskava väga eeskujulikult. Sama loogikat rõhutab ka Kanada lambakasvatajate föderatsioon: kriitilistel hetkedel määrab sektori vastupidavuse see, kui täpne ja ajakohane on info, millele reageerimine tugineb. Seetõttu ei ole haiguspuhangud kunagi ainult ühe riigi või ühe sektori probleem. Need on süsteemsed väljakutsed, mis nõuavad täpset infot ja ühist tegutsemist.
Haiguspuhangud ei küsi riigipiire
Kanada lammaste föderatsioon meenutab oma postituses umbes kümne aasta tagust juhtumit, mil nodulaarne dermatiit ehk LSD (Lumpy Skin Disease) jõudis ootamatult Euroopa piirkondadesse, kus seda varem esinenud ei olnud. Need olid kaasaegse loomakasvatuse piirkonnad, kus eeldati, et haiguste levik on kontrolli all ja valmisolek kõrge. Ometi näitas tegelikkus midagi muud: isegi arenenud süsteemid võivad sattuda surve alla, kui haigus liigub kiiremini kui info olukorra kohta.
Föderatsioon rõhutab, et suurimad kahjud ei tulenenudki haigusest endast, vaid sellest, mis jäi seisma. Müük seiskus, loomade liikumine aeglustus, farmidesse kogunes rohkem loomi kui planeeritud, kulud kasvasid ja rahavoog pingestus. Kui info oli ebaselge, laienes häirekell kogu piirkonnale – ka neile, kelle karjad olid tegelikult haigusest puutumatud. Kui info oli selge, jäi mõju kitsamaks ning piirangute alla sattus vähem farme.
See on õppetund, mis kehtib üle liikide ja riigipiiride. Kuigi LSD on veiste haigus, on reaktsioonid geograafilised, mitte bioloogilised. Piirangud, kaubanduslikud tõrked ja logistilised seisakud mõjutavad kõiki, sealhulgas lambakasvatajaid. Seetõttu on sektoriülene õppimine hädavajalik. Kui üks sektor kogeb ootamatut puhangut, on teistel võimalus sellest õppida – eelkõige mõistes, kuidas info liikumine mõjutab otsuseid, mis omakorda kujundavad majanduslikke, logistilisi ja sotsiaalseid tagajärgi.
Info kvaliteet kui kriisijuhtimise tuum
Föderatsioon juhib tähelepanu, et kriisiolukorras kiputakse keskenduma meetmetele, piirangutele ja otsustele, kuid sageli jääb varju küsimus: millise info põhjal need otsused sündisid. Kui andmed on puudulikud, aeglased või ebatäpsed, võivad ka kõige paremad kavatsused viia ebaefektiivsete või isegi kahjulike tulemusteni. Seetõttu on vaja tugevdada info kogumise, jagamise ja tõlgendamise süsteeme.
See tähendab nii teadusandmete paremat kättesaadavust kui ka selget kommunikatsiooni tootjatele, ametkondadele ja avalikkusele. Mida paremini mõistetakse haiguse tegelikku levikut, riskitegureid ja võimalikku mõju, seda täpsemalt saab sektor reageerida – olgu selleks liikumispiirangud, bioohutusmeetmed või majanduslikud toetusmehhanismid.
Kanada lambakasvatajate sõnum on seega laiem kui üks konkreetne haigusjuhtum. Nad kutsuvad kogu loomakasvatussektorit mõtlema sellele, kuidas teadmised kujundavad reaalsust. Kui info on kvaliteetne, läbipaistev ja kiiresti kättesaadav, on võimalik vältida paanikat, vähendada majanduslikke kahjusid ja hoida loomade heaolu.
Vähene karjatervise teadlikkus
Mättik tõi välja, et täna valitseb Eesti loomakasvatussektoris kahjuks olukord, kus loomaomanikud enamasti ei tea oma karja täpset veterinaarset staatust ka kõige enamlevinud viirus- ja nakkushaiguste osas. „Kui keegi kodufarmis otseselt ei sure, siis omaniku jaoks probleemi justkui ei ole ning välimikult niru või põdura tervisega looma püütakse kellegi teise ehk kokkuostja õlule sokutada. Küll aga hakkavad looma tervisenäitajad rolli mängima ekspordi puhul, kus üha enam EL-i liikmesriike on kehtestanud enimlevinud taudide seire- ja tõrjeprogrammid. Isegi antikehadega, rääkimata veterinaarselt testimata loomadel, neisse riikidesse enam asja ei ole,“ tõdeb ta.
Seega ei ole loomahaiguste puhangute ajal kõige olulisem mitte ainult reageerimine ise, vaid alus, millele reageerimine tugineb. Haiguse mõju ulatub alati kaugemale kui üks farm ning otsused, mis tehakse puuduliku info põhjal, võivad kahjustada kogu piirkonna loomakasvatust. Sektori vastupidavuse võti on kvaliteetne teave – see, mis aitab mõista, prognoosida ja tegutseda.
„Just praegu on õige aeg küsida: kas meie otsused põhinevad parimal võimalikul infol ja kas me ise – nii loomaomanik kui riik – teeme kõik selleks, et meil oleks kasutada adekvaatne info loomakasvatuses valitseva veterinaarse olukorra kohta ning me kasutame seda efektiivseimal moel,“ viskas Mättik õhku küsimuse.
Ta lisas, et kohustuslikud koolitused ja olukorra kaardistamine, regulaarne seire karjas, bioohutuskavade reaalne rakendamine, loomaomanike tagasisidestamine müügiloomadel esinenud haiguste osas ning nende probleemidega eesmärgistatud tegelemine ka farmis endas, samuti farmide ja seeläbi lõpuks ka riigi vabaks tunnistamine teatud haigustest – see on suund, mille poole tuleks liikuda mitte ainult mõtetes, vaid seitsmepenikoorma saabastega astudes.
„Juba täna tähendab see farmidele majanduslikku kaotust kas väheneva toodangu või suuremate muutuvkulude (veterinaaria, vaktsineerimine) näol. Ühel hetkel – ja tegelikult üsna pea – hakkab see takistama ka elusloomade eksporti. Kõik see mõjutab loomaomanike ja seeläbi ka kogu sektori konkurentsivõimet. Seega võtame ühise vastutuse, et liikuda parimate tulemuste poole – see on meie kõigi ühine huvi,“ tõdes Mättik.