Tõsimeelse ja elulise vestluse käigus koorus selge sõnum: Eesti loomakasvatus on küll tugeval tasemel, ent valmisolek järgmiseks kriisiks vajab süsteemsemat tööd, tugevat koostööd ja eelkõige meie enda teadlikkust.
Nõrgim lüli
Vestluse fookusesse tõusis kohe keskne teema: inimene kui loomataudi võimalik sissetooja.
„Kui me räägime suu- ja sõrataudist või sigade Aafrika katkust, siis tõsi on see, et suurim risk ei ole metsas, vaid õuealal – inimene toob selle sisse,“ rõhutas Põllumajandus- ja Toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda. Tema sõnul tuleb valmis olla igal hetkel, mitte alles siis, kui taud juba uksele koputab. „Rahuajal tuleb harjutada, et sõja ajal ei oleks paanikat,“ tõdes ta.
Kalda esitas ka kõneka kokkuvõtte Põllumajandus- ja Toiduameti epidemioloogilisest andmebaasist:
„Numbritest paistab selgelt: kui inimene suudaks iseenda liikumist ja hügieeni ohjata, oleks suur osa taudikoldeid olemata,“ võttis Kalda teema kokku.
Eesti Maaülikooli professor Arvo Viltrop tõi ajaloolise paralleeli: 2001. aasta suu- ja sõrataudi puhang Ühendkuningriigis algas ühest illegaalselt sisse toodud lihatükist, ent lõppes 2000 farmi, 6 miljoni looma hukkamise ja kaheksa miljardi naela kahjuga. „Nullriski ei ole. Kogu süsteemi mõte peab olema, et üksikjuhtum ei pääseks vohama. Siin on just reageerimisvõime kriitilise tähtsusega,“ rõhutas Viltrop. Sama tõdeti ka sigade Aafrika katku näitel. Kui viirus jõudis 2014. aastal Poola-Valgevene piirilt Eesti ukse ette, liikus ta „loodusliku kiirusega“ kolm kuni kaksteist kilomeetrit kuus, kuid inimtegevuse lüketega hüppas korraga 150 kilomeetrit – „kaheksa kuuga olime faktiliselt ohutsoonis,“ märkis Kalda.
Nii tootjad kui ametkonnad kinnitasid: Eesti loomakasvatuses teatakse riske ja reegleid, kuid probleem seisneb ebaühtlases teadlikkuses ning rakendamises. „Meie farmerite tase on hea, aga nagu ütles üks osaleja: loomaaed on kirju,“ sõnas loomaarst ja Eesti Loomaarstide Koja esindaja Mariliis Lepikult. Väiketalud on eriti haavatavad: „Ennetus maksab palju. Ja tegevused, mis ei too kohe tulu, kipuvad tahaplaanile jääma,“ lausus ta.
Teadlikkus või tüdimus?
Vestluses kõlas mitu korda mure, et parimadki juhised ei toimi, kui neid ei loeta ega usuta. „Me saadame juhendeid, teeme selgitustööd, aga kui adressaat ei tunne vastutust, ei ole ka muutust,“ tõdes Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindaja Timo Vunder, kes on ühtlasi Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees. Vastutus, mitte ainult teadmine, on see, mis loeb.
Praktikud tõid näiteid. Agrone OÜ juhatuse liige Margus Muld rääkis, et nad tegid kevadel omal käel kõik ettevalmistused – muretsesid desomatid ja kaitsevahendid. „Keegi ei tulnud meid käekõrval juhendama. Aga meil oli äratundmine, et peame ise vastutama,“ tõdes ta. Väiksematel tootjatel pole see nii lihtne: „Kui kiri saadetakse meili teel, siis loed: „ärge laske võõraid lauta“, aga mis see praktikas tähendab – see jääb lahti seletamata.“
Kalda tõi siia kõrvale värske näite: 2024. aasta suvel leiti Kesk-Euroopas 12 suu- ja sõrataudiga nakatunud farmi. Hukati vaid 18 000 looma, ent kollete vaheline kaugus ulatus viie tuhande kilomeetrini. „Sellist hüpet loodus ei tee – teeb turist seljakoti ja kohvriga,“ sõnas ta irooniliselt.
Kriisitaolised hetked mõjuvad küll äratuskellana, kuid lühiajaliselt. „Paari kuu pärast ei mäleta enam keegi, millest me rääkisime,“ nentis Muld. Seepärast peab sõnum jõudma otse inimesteni ja sageli. „Uuringud näitavad – kõige paremini mõjub otsesuhtlus. Loomapidaja tahab rääkida ja küsimusi esitada,“ lisas Viltrop.
Bioohutus algab saapataldadest
Igapäevaseid bioohutusnõudeid – kaitseriided, jalanõude deso, kontaktide minimeerimine – peab Kalda sõnul võtma sama iseenesestmõistetavalt nagu turvavöö autos. „Suurim risk on kahejalgne – eriti see, kes ei tea, kus ta eile viibis,“ põrutas Vunder. Seakasvatuses on režiimid rangemad, piimakarjades toetutakse rohkem tervele mõistusele. „Kui tahaks riskid nulli viia, peaks kogu tehnika- ja inimliikluse kinni keerama – aga see ei ole reaalne,“ möönis ta.
Kalda meenutas kahte plakatit Veterinaarameti 2007. aasta kalendrist, millele pildid joonistas Ave Nahkur: „Meie küla eided ei viska sööki sigadele“ ja „Meie küla eided ei lähe naabri lauta tema sigu vaatama“. „Need on küll 17 aastat vanad, aga tuum on sama: ära vii toidujäätmeid loomadele ja ära tee eksootilist laudaselfit,“ ütles ta.
Avatud talude päev, populaarne publikupidu, toodi esile kui topeltvõimalus: teadlikkus kasvab, kuid riskid samuti. „Me peame teadma, kes kus käis. Kui külaline tuleb pärast viit farmi veel kuuendasse, on see otsene oht,“ hoiatas Vunder. Kalda lisas: „Avatud talud on head, aga nad ei tohi olla avatud riskidele – üksik farm ei tohi muutuda kogu sektori Achilleuse kannaks,“ toonitas ta.
Vaktsiinidest rääkides osutati, et suu- ja sõrataudi või sigade Aafrika katku puhul puudub seni marker-vaktsiin, mis võimaldaks vahet teha vaktsineeritu ja nakatunu vahel. „See teeks järelevalve mõttetuks,“ selgitas Lepikult. Seega jääb peamiseks kaitseks ikka hügieen, seire ja ennetus – ning inimese vastutustundlikud valikud.
Lõpuks vastutame kõik
Vestlusring jõudis üksmeelsele järeldusele: süsteemid ja plakatid üksi ei kaitse. „Teadlikkust saab kampaaniaga tõsta, vastutust mitte – see peab kasvama seestpoolt,“ rõhutas Viltrop. Tugev koostöö ametnike, loomaarstide, teadlaste ja tootjate vahel on võtmetähtsusega. „Kui keegi tuleb reisilt koju jogurtitopsiga taskus ja läheb sööta jagama, võib see tähendada sadade loomade hukkumist ja miljonitesse ulatuvat kahju,“ hoiatas Kalda.
Tegemist pole hüpoteesiga: Ida-Virumaale jõudis Aafrika katk eeldatavalt just toidujäätmete kaudu. „Seetõttu on iga kohver, iga samm ja iga otsus oluline. Ja see, kas me oleme valmis, ei selgu kriisi ajal – see selgub enne,“ lisas Viltrop.
Vestlust modereerinud Märt Treier ütles lõppsõnas, et kokkuvõttes sünnib loomataudide tõrje laudauksel, saapataldadel ja peasiseses „klapis“. „Meie kõigi – kahejalgsete – kätes on see, kas härra Taud jääb ukse taha või leiab tee lauta,“ rõhutas ta.
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko ütles vestlusringi järel, et seekord kaardistati osapooltega erinevate loomataudide olukorda, räägiti nii sigade Aafrika katkust, lindude gripist kui suu- ja sõrataudist. Samuti sellest, kuidas need haigused erinevaid loomi ohustavad. „Kindlasti on suur risk selles, et meie efektiivses põllumajandussektoris on suured karjad. Kui midagi juhtub, siis haiguse tabandumus ja kahju hulk on väga suur. Tänase kohtumise kokkuvõttes jäi kõlama, et keegi meie eest kaitsma ei tule. Need, kes loomakasvatuses töötavad, peavad ise väga täpselt jälgima ohutusreegleid. Siin ongi küsimus, kui rangeks me teeme loomade juurde pääsemise. Samas on oluline säilitada side loomade ja muu elanikkonna vahel, et näiteks kooliõpilased ei võõrduks loomadest täiesti. Seega me ei taha täielikult tõkestada põllumajandusettevõtete külastamist,“ selgitas Bulitko. „Loodan Eesti põllumehe tarkuse peale, kes aitab neid taude eemale hoida. Täna küll ei räägitud sinikeele ehk lammaste katarraalse palaviku tõvest, mis ei ole nii ränk taud, et me peaksime kõik loomad hukkama. Samas on see haigus viimaste teadete järgi juba Poolas ja Rootsis – ehk suhteliselt meie lähedal. Majanduslik kahju, mis tuleneb piimatoodangu langusest, loomade haigestumisest ja lõppemisest, on selle haiguse puhul väga suur.“
Pane tähele:
Allikas: PTA