Eesti maakarja tõug on olnud läbi aastakümnete oluline osa Eesti loomakasvatussektori kujunemisest. Tegemist ei ole pelgalt ühe piimatõuga, vaid Eesti põlistõuga, mille väärtus ulatub majanduslikust mõõtmest kaugemale – see on osa meie geneetilisest ja kultuurilisest pärandist ning kujundanud ka Eesti maaelu ja looduskeskkonda. Ometi on eesti maakarja olukord täna murettekitav ning ilma sihipäraste ja eristavate otsusteta ähvardab tõu taandumine punktini, kust tagasiteed enam ei ole. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK Selts) hinnangul ei peitu probleem üksikutes kitsaskohtades, vaid kogu süsteemis, kus põlistõugude eripära ei ole senini piisavalt arvesse võetud.
Gošovski rõhutab, et esimene ja kõige põletavam probleem on seotud karjakasvatuse baastingimusega ehk karjatatava maaga. „Ilmselgelt ei ole maatõu kasvatajad võimelised konkureerima suurtootjatega riigimaade rendioksjonitel,“ ütleb ta. „Meid on niivõrd vähe alles ning suured tootjad teevad maade oksjonitel puhta töö.“
Maakarja seltsi hinnangul ei ole küsimus erisuste nõudmises iga üksiku kasvataja tasandil, vaid süsteemses otsuses. Pikaaegsetel maatõu kasvatajatel peaks olema eelisõigus riigimaade rendil, sest vastasel juhul kaob võimalus loomi karjatada ning tagada sööda varumine. Ilma karjamaade ja söödamaata ei ole võimalik tõugu säilitada isegi parima tahtmise juures.
Teine kriitiline valdkond on loomade pidamistingimused. Suur osa allesjäänud eesti maakarja karjadest tegutseb vanades lautades ning vajaks investeeringuid, et loomade heaolu ja tootmine oleksid kooskõlas tänapäevaste nõuetega. Väikese ja killustunud populatsiooni puhul tähendab iga edasilükatud investeering aga otsest riski karjade kadumisele.
Olukorra tõsidust rõhutavad ka arvud. Maakarja seltsi värske aretusaruande järgi oli 2024. aasta lõpu seisuga Eestis registreeritud 774 puhtatõulist eesti maakarja lehma, kes elasid kokku 110 karjas üle Eesti. Nii väikese populatsiooni puhul mõjutab iga süsteemne takistus – olgu selleks maa, investeeringute puudumine või ligipääs arenguvõimalustele – kogu tõu püsimajäämist.
Sellisest ebavõrdsest lähtepositsioonist püüdis Maakarja selts 2025. aastal siiski süsteemi sees lahendusi otsida. Selts osales aktiivselt toetusmeetmete väljatöötamise aruteludes ning esitas ettepanekuid maakarja kasvatajate nimel. Üheks olulisemaks tulemuseks oli see, et investeeringutoetuste hindamiskriteeriumidesse lisandus maatõugu looma kasvatamise eest kolm lisapunkti.
„See on suur asi,“ tunnistab Gošovski, kuid lisab kohe, et praktikas ei muuda see üldpilti. „Enamikel maatõu kasvatajatel ei ole finantsnäitajad ega omafinantseeringu võimalused sellised, et nad üldse kvalifitseeruksid toetuse vooru.“
Probleem ei piirdu siiski üksnes toetusmeetmetega. Maakarja seltsi hinnangul ei ole maatõug atraktiivne ka finantseerimisasutustele. Piima omahind on kõrgem ning tavapärased majandusmudelid ei arvesta tõu eripärasid.
„Maatõug toodab küll vähem piima, kuid toodab kuivainet – kõrgemat rasva- ja valgusisaldust. Paraku ei muuda see ühtegi rida Exceli tabelis positiivseks,“ märgib Gošovski.
Seltsi hinnangul on praegune olukord ebaõiglane, sest maatõug peab konkureerima tavapäraste piimatõugudega, kuigi nende tootmisloogika, eesmärgid ja tugevused on olemuslikult erinevad.
Majanduslikus ja praktilises vaates on eesti maakarjal selged eelised, mida praegune tootmis- ja toetussüsteem ei oska piisavalt väärtustada. Tõu piima rasva- ja valgusisaldus on kõrge ning see võimaldab teatud tingimustel saada ka kõrgemat piimahinda. Samas sõltub see tugevalt kokkuostjast ja piirkonnast. Gošovski toob näiteks Saaremaa, kus paikneb suur osa eesti maakarjast: seal on piimahind madalam kui mandril, mis seab sealsed kasvatajad keerulisemasse olukorda.
Maatõug on hea söödaväärindaja ja sarnaneb oma efektiivsuselt džörsi tõule: väiksema kehakaalu juures suudab ta anda arvestatavat toodangut, säilitades samal ajal kõrge rasva- ja valgusisalduse. „Väike, aga tubli piimalehm,“ võtab Gošovski tõu olemuse kokku. Lisaks toodab maatõug vähem sõnnikut ning tänu väiksemale kehakaalule tallab rohumaid vähem, mis annab talle selge eelise keskkonnahoiu vaates. Maakarja seltsi hinnangul eristub tõug ka tugeva tervise poolest: esineb vähem probleeme jalgadega, poegimine on kergem ning loomad püsivad kauem karjas. Need omadused sobituvad hästi kestliku loomakasvatuse eesmärkidega, eriti olukorras, kus keskkonna- ja kliimanõuded muutuvad järjest rangemaks.
Geneetilise mitmekesisuse säilitamine on eesti maakarja puhul üks suurimaid väljakutseid. Tõu väike populatsioon tähendab, et aretuses on esmane eesmärk suguluse vältimine, mis omakorda pidurdab toodangunäitajate parandamist ja tõu arengut laiemalt.
Praegu osaleb jõudluskontrollis alla poole kogu populatsioonist ning just nende karjade seast tuleb valida aretusmaterjal. See tähendab, et valik tehakse väga kitsast ringist, mis pärsib paratamatult kogu aretustegevust. „Sugulusaretuse vältimine pärsib tungivalt kogu aretust,“ nendib Gošovski.
Aretuse poolelt seisab sektor silmitsi ka selge paradoksiga: karjades on tekkinud väga kõrge toodanguga lehmad, kuid puuduvad piisavalt head pullid, millega nende potentsiaali edasi arendada. „Kui lehma toodang on neljandal laktatsioonil 9000 kilo, aga spermapullide emade toodang jääb 7000 juurde, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas edasi,“ selgitab Gošovski.
Võimalike lahenduste hulgas nähakse genoomtestimise käivitamist, millega on plaan algust teha juba lähiajal. See annaks parema ülevaate loomade geneetilisest potentsiaalist ning võimaldaks teha täpsemaid ja teadlikumaid aretusotsuseid. Paraku puudub selleks praegu riiklik rahastus ning esimesed testimised tuleb teha kasvatajate enda initsiatiivil. Seltsi hinnangul on see siiski vältimatu samm, et vältida kehvemate geenide edasikandumist ja suunata tõu arengut sihipärasemalt.
Lisaprobleemiks on pikaaegsete loomapidajate tegevuse lõpetamine. Noori kasvatajaid tuleb juurde aeglaselt ning seltsi hinnangul võib tulevik viia olukorrani, kus eesmärgiks ei ole enam tõu arendamine, vaid üksikute isendite säilitamine. Sellisel juhul ei räägita enam geneetilise mitmekesisuse hoidmisest, vaid pelgalt geenide hoiustamisest – ning see tähendaks sisuliselt taganemist tõu kestlikust tulevikust.
Kogu intervjuu põhjal joonistub selge arusaam sellest, milles seisneb eesti maakarja roll kestlikus loomakasvatuses ja millised tingimused on selle rolli täitmiseks vältimatud. Väike kehakaal, hea söödaväärindus, tugev tervis ja kohanemisvõime teevad eesti maakarjast tõu, mis sobitub hästi nii karmistuvate keskkonnanõuete kui ka muutuvate kliimatingimustega. Küsimus ei ole seega selles, kas tõul on potentsiaali, vaid kas olemasolev süsteem oskab seda potentsiaali ära kasutada.
Maakarja seltsi hinnangul ei saa 2026. aasta osas rääkida kindlast optimismist, kuid ka mitte lootusetusest. Tulevik sõltub sellest, kas leitakse lahendused maa kättesaadavusele, investeeringute võimaldamisele ja aretuse teadlikumale suunamisele, sealhulgas genoomtestimise rakendamisele. Ilma nende sammudeta jääb tõu säilitamine üksikute kasvatajate õlgadele, kelle võimalused on paratamatult piiratud.
Eesti maakarja säilitamine ei ole üksnes põllumeeste või ühe seltsi mure. See on valik selle kohta, kas Eesti loomakasvatuses väärtustatakse mitmekesisust, kohanemisvõimet ja pika vaatega kestlikkust – või lastakse ühel põlistõul vaikselt taanduda, kuni otsustamiseks on juba liiga hilja.
Hea teada:
• Suurima elueatoodanguga lehmad olid 2024. a 8.–11. laktatsioonil, mis näitab tõu suurt vastupidavust ja head tervist.
• Parimate lehmade piimatoodangus ulatusid rasvaprotsendid üle 6 ja valguprotsendid üle 4.
• 774 puhtatõulist lehma jagunevad üle Eesti 38 karja vahel. Enamik karju on väikesed, kuid kaks suuremat karja hoiavad koos ligi veerandi kogu populatsioonist, mis teeb nende rolli tõu säilimisel eriti oluliseks.