3 küsimust: Lahemaa lihaveisekasvatajad näevad suuremat pilti

Aasta Põllumees 2024 nominandid Diana ja Arno Pärna oma loomadega Lahemaa heinamaadel.
  • oktoober 23, 2024

Aasta Põllumees 2024 kandidaat on Lahemaal loomi kasvatav abielupaar Diana ja Arno Pärna, kelle hoole all on veidi alla kahesaja limusiini tõugu lihaveise. Nende sõnul on aeg peretalu kontseptsioon ümber vaadata ja kaasajastada, sest inimeste vastupidavus sektoris hakkab väsima. Oma osa mängib siin eelmiste aastate heitlik ilmastik, mille tõttu vähenes loomade arvukus ja pani inimesed elama suutlikkuse piiridel.

Mida on andnud teile töötamine põllumajandussektoris?

Töötame oma õpitud erialal ehk siis teeme seda, mis meile meeldib. Lihaveiste kasvatamine on väga huvitav ja Eestis suhteliselt noor tegevusala. Õpime kogu aeg midagi juurde, et püsida konkurentsis ja saada paremaid tulemusi. Oleme ise endale tööandjad, ise oma aja peremehed (kui lehmad ei arva teisiti!) ja meie tegevus põllumajanduses on andnud meile nii enesearengu võimalusi kui ka toonud leiva lauale. Lihaveise kasvatus on väga loomasõbralik ja loodust säästev. Tänu lihaveistele on meil pärandniidud alles ja maastik pole võsastunud. Kuid see on osa meie ajaloolise mälu säilimisest, et siin on sajandeid loomi karjatatud ja peetud. Karjad ongi pigem väikesed ja loomi peetakse ekstensiivselt.

Kui rääkida investeeringuotsustest, mis oleme teinud ja mis on ennast igati õigustanud, siis tooks välja 2016. aastal Turbuneeme farmi soetamise kuna nägime, et üks farm meie peret ära ei toida. Plaanisime varasemalt  kodu juurde  uue vabapidamislauda ehitamist. Tegime  vajaliku detailplaneeringu ning saime isegi PRIA-st rahastamise positiivse otsuse. Madala kasumlikkuse tõttu lihaveisekasvatuses  ei julgenud me toona siiski seda investeeringut teha. Paar aastat hiljem soetasimegi 200 veist mahutava Turbuneeme lauda, koos silo-, sõnniku- ja heinahoidlaga. Saime kõik oma loomad lauta ja suurendasime karja. Talvel laudas lihaveiseid pidades on loomad rohkem sotsialiseerunud, palju sõbralikumad ja kaameratega jälgitavad. Mingi probleemi tekkides on see kergesti tuvastatav ja abistamine kiire. Ka veterinaaril on laudas palju mugavam vajalikke protseduure teha, kui lageda taeva all vihma ja tuule käes. Limusiine saab talvisel ajal kasvatada ka söötmiskohas lageda taeva all, kuid paremad tulemused juurdekasvus ja sööda väärinduses saavutatakse ikka laudas. Söödavarumise tehnika on meil kaasaegne, teeme sööda- ning mullaanalüüse.

Meie jaoks on olnud oluline karja kvaliteedi tõstmine. Selleks teeme oma loomadele genoomtestimist ja lineaarset hindamist. Tänu sellele teame, milliste eeldustega loomad meil karjas on ja mida me peame arendama. Koostöö Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga on tihe ja kahepoolne. Meil käiakse loomi hindamas ja me õpime ka ise sellest, ühtlasi saame tagasisidet oma loomade kohta ja nõuandeid kuhu edasi aretustööga minna ning mida arvestada uute tõupullide valikul. See on parandanud meie karja noorloomade kasvukiirust, poegimiskergust ja tapaloomade lihakust. Hea on tunda, et meie loomad on hinnas.

Millised teemad panevad teid sektori üle muret tundma?

Tooks välja selle, et viimastel aastatel on lihaveiste arvukus Eestis tuntavalt vähenenud. Põhjuseks on pidevalt suurenev bürokraatia, madal kasumlikkus ja noorte vähene huvi valdkonna vastu. Aina suurenev aruandlus koormab liiast peretalu toimimist. Me peame mõttetute dokumentide vormistamise asemel tegelema oma põhitööga: loomadele sööda varumine, aretusplaanide koostamine, loomade grupeerimine, masinate ja hoonete korrashoid jne. Lisaks tahaks osaleda mõnel huvitaval erialakoolitusel.

Siia juurde tooks veel  loomaarstide puuduse. Kui me tahame säilitada elu maapiirkondades, siis me ei saa ehitada järjest suuremaid farme, vaid peame soodustama väikeste perefarmide tegevust. Lihaveise toodang on üks vasikas lehma kohta aastas. Lihaveised  viibivad suure osa oma elust karjamaal, hooldavad pärandniitusid, säilitavad neil elurikkust – ja mitmekesisust. See lihtsalt ongi ekstensiivne tootmisharu.

Kaitsealadel majandades teeb muret kohati kontrolli alt väljunud kiskjate arvukus, järjest karmistuvad regulatsioonid metsade majandamisel ja ehitustegevuses.

Probleemkohana tooks välja linnainimeste kaugenemise maaelust ja lapsed ei tunne enam farmiloomi. Vaja oleks koolitusprogramme (näiteks õuesõppetunnid farmis), mis tooksid lapsed maale farmidesse loomi vaatama ja neid tundma õppima.

Lisaks on aeg hakata rääkima farmeri vaimsest tervisest. Iga entusiasm saab ükskord otsa ja iga inimene vajab puhkust. Koostöös vaimse tervise spetsialistidega peaks hakkama selle teemaga tegelema.

Millest unistate ja mille üle tunnete rõõmu?

Loodame väga, et riigi regionaalpoliitilised otsused toetaksid päriselt noorte maal elamist ja töötamist. Unistame sellest, et meie mahedalt kasvatatud loomade liha jõuaks ka kodumaise tarbijani mahedalt ning et Eesti inimene suudaks ja tahaks seda osta.

Rõõmu valmistavad head inimesed meie ümber, hooldatud maad Lahemaa rahvuspargis ja õnnelikud punased limusiini tõugu lehmad rohelisel aasal sinise mere ääres.

Hea teada

OÜ Lahe Maamees. Lääne-Virumaal lihaveisekasvatus ja mahetootmine. Loomade karjatamine pärandniitudel, rannakarjamaadel. Alates 10.04.2020 on ettevõttes toodetud põllumajandustoodang sertifitseeritud mahetoodang.

Maad kasutatakse 550 ha, sellest omandis 100 ha. Karjamaad, rohumaad, 60 ha-l maheteravilja kasvatus. 185 limusiini tõugu lihaveist.

Pereettevõte, lisaks kaks töötajat.

Jaga seda uudist: