„Teatavasti on Holland ja Iirimaa jõudsasti oma loomakarju vähendanud ning seetõttu saame üleeuroopalisest veiseliha puudusest rääkida. Loomade arvu vähendamise tulemusel tekkis alguses turule rohkem liha aga nüüd on jõudnud kätte auk, mida omakorda süvendab riikide vaheline veiste ekspordi keeld seoses suu- ja sõrataudiga,“ avas Külvet tagamaid.
Toetuspoliitika puudumine
Külvet tõdes, et Eestis küll pole olnud eesmärgipärast loomade arvu vähendamist, kuid viimased paar aastat ilmastikust tingituna kehvad rohusööda aastad 2022-2023 on loomade arvukust drastiliselt vähendanud. Lisaks on ka lihaveisekasvatajate arvu vähendanud tõsiseltvõetava riikliku toetuspoliitika puudumine.
Külveti sõnul kiireid lahendusi veiseliha nappusele ei ole kuna tegevuse lõpetanute asemele oleks uutel tegijatel väga raske turule tulla. „Kuna lihaveisekasvatus on nõuab nii sööda varumise kui karjatamise maad, mida uuel tulijal on väga keeruline saada, siis ma ei näe sektorisse noorema põlvkonna peale tulemist. Tõsi küll, olemasolevate farmide omanikud peavad plaane ehitada noorkarjale uusi lautasid, et nii suurendada oma karja,“ prognoosis ta võimalikke lähituleviku stsenaariume sektoris. „Praegu on igasuguse looma hind tõusnud, nii noorlooma kui nuumalooma keda saab müüa Poola nuumafarmidesse või otse tapamajja,“ tõdes ta.
Nuumafarmide puudumine
Kuigi Eestis on pikalt räägitud sellest, et meil võiks olla mitu nuumafarmi, kus loomi tapaküpseks saamiseni kasvatada, pole tegudeni veel jõutud. Selleks on Külveti sõnul mitu põhjust: „Investeeringut on nii ja naa kaalutud aga see pole olnud kellegi jaoks tasuv projekt, kuna meil ei ole selleks mingit riiklikku toetust ette nähtud. Neis naaber riikides, kus nuumafarmid on olemas, näiteks Soomes, on see toetatud tegevus,“ selgitas ta. „Meil on põllumajanduspoliitika ebapiisavus andnud kindla sõnumi lihaveise kasvatajatele. Mina küll ei tea, et oleme kokku leppinud, et piima tootmine on ainuõige tee. Kuna ei ole põllumajandustootjale kindlat selget põllumajanduse strateegiat, kuhu me panustame, siis pole keegi julgenud nuumafarmi ehitamise riski võtta. Isegi ühistud pole tahtnud seda ülesannet endale võtta,“ tõdes ta.
Küsimusele, miks pole meil Eestis nuumafarme varem ka ehitatud, ütles Külvet, et põhjus peitub meie toidutootmise eripäras. Näiteks Soomes toodetakse suhkrupeedist suhkrut ja tooraine jäägid lähevad nuumafarmidesse, meil paraku sellist toidutootmist pole. „Me ei suuda konkureerida ei Poola ega Soomega, pealegi viime oma ümbertöötlemata teravilja laevadega välja. Meil peaks nuumafarmid põhinema teistel alustel, kuna me kunagi ei suudaks konkureerida Euroopa suurte teravilja nuumafarmidega,“ kinnitas Külvet. „Ehk kui me räägime nuumafarmist, siis me räägime rohusöödapõhisest ja kvaliteedikava alusel selle sööda väärindamisest, mis meil Eestis on ehk meil on pärand- ja puisniidud. Veis kasvab heina peal väga hästi ja mida teadlikum on tarbija, seda suurem on tarbija turg. Kvaliteetsest veiselihast on alati puudust,“ lisas ta.
Nõudlus kestab
Külvet seda ei karda, et tarbija vahepealsel lihanappuse ajal veiseliha sootuks unustaks. Need, kes on veiseliha tarbijad, nemad ei lase ennast heidutada hinnatõusust, usub Külvet. Niisama liha sööjad võivad pöörduda rohkem sea- ja linnuliha poole, sellest pole pääsu. „Kui me mõtleme sellele, millise kvaliteediga meie toit on või sellele, mida sinu toit sõi, siis see veiseliha kvaliteet, mis praegu meil olemas on rohumaaveiste näol, seda ei saa võrrelda olemasoleva sea- ja kanalihaga,“ on ta kindel.
MTÜ Liivimaa Lihaveise kauaaegse juhatuse liikmena näeb Külvet lihatööstuste kitsaskohti väga lähedalt. Tema sõnul praegu lihatööstus konkureeribki kogu Euroopas hinnatõusuga. „Kasvatajatele lisab see suurt müügisurvet kui Hollandist helistatakse otse, et nad tahavad su looma osta. Eestis lihatööstused võivad ennast kinni panna, kuna väga raske on konkureerida Euroopa nuumafarmide nõudlusega. Meie jaoks on see endaga kaasa toonud pidevate hinnaläbirääkimiste voo ja kombineerimise. Mõnevõrra ostame vähem loomi ja lettidel on meie tooteid ka vähem, kuid põhilised tootegrupid nagu mahe hakkliha või mahe veiseliha on lettidel olemas aga lihtsalt hind tõuseb. Me ei tea kuidas tarbija selle vastu võtab,“ tõdes ta. „Üheks väljapääsuks, mida riik võiks teha, on kohalikust toorainest toodetud toiduainete osas käibemaksu alandamine ja kohalik veiseliha võiks olla üks sellest. See muudaks tarbijale kohaliku tooraine atraktiivsemaks,“ lisas ta.