„Lihaveisekasvatus on Eestis jõudnud punkti, kus head lihahinnad ei tähenda veel head aastat ega vajalikku taastumist,“ ütleb Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esinaine Jane Mättik. Tema hinnangul oli sektor 2025. aasta lõpuks küll stabiliseerunud, kuid seisab silmitsi otsustega, mis määravad, kas alanud aasta toob taastumise või uue taandumise. Maailmaturu veiseliha defitsiit, noorte huvi ja keskkonnavaate muutus annavad lootust, ent kasvavad kulud, maksud, poliitiline ebakindlus ja üle tootjate peade tehtavad otsused seavad sellele lootusele ranged piirid.
Kui ELKS-i esinaine Jane Mättik 2025. aastale hinnet annab, ei kasuta ta klassikalist viiepallisüsteemi. Ta laenab enda sõnul kunstliku seemenduse spetsialisti Toomas Raaperi mõõdupuu, kus „viit ei panda kunagi“ ja maksimum on kolm plussi. „Liha müügihindade järgi võiks öelda, et aasta oli väga hea, aga tegelikult oli see ikkagi keeruline aeg,“ ütleb Mättik. Seetõttu jääb hinnang vaoshoituks: kolm plussi – mitte edulooks, vaid märgiks, et sektor jäi ellu ja nöör kaela ümber läks veidi lõdvemaks.
Taastumisest on ennatlik rääkida
2025. aasta suurimaks võiduks peab Mättik seda, et lihaveiste arvukuse järsem langus jäi viimaks pidama. PRIA andmeid vaadates jäi lihaveiste üldarv võrreldes eelmise aasta lõpuga ligikaudu 500 looma võrra plussi. „See on oluline, sest varasematel aastatel nägime ainult langust,“ ütleb ta. Samas ei tähenda see, et sektor oleks hakanud taastuma, sest ammlehmade arv on jätkuvalt vähenenud ning tootvaid loomi on veidi üle 100 lehma vähem. Mättiku hinnangul viitab see sellele, et tootjad on hoidnud alles pigem tapaloomi, sest head hinnad muudavad nende kasvatamise soodsate sisendhindade puhul tasuvamaks. See on ratsionaalne otsus, kuid see ei tugevda sektori vundamenti. Viimase viie aasta jooksul on lihaveisekasvatus kaotanud ligi 20 protsenti oma mahust. „Praegu oleme lihtsalt nii sügavas madalseisus, et juba see, kui langus peatub, tundub võiduna. Kas ja millal hakkab sektor uuesti kasvama, näitab aeg ning see sõltub väga paljudest erinevatest teguritest,“ mõtiskleb ta.
Toetuste tõus vajas eeltööd
Üheks olulisemaks töövõiduks peab Mättik seda, et ministeeriumi ametnike abil küsiti Euroopa Komisjonilt luba tõsta loomade otsetoetuste ühikumäärasid maksimaalse lubatud piirini. See võimaldas tõsta ammlehma toetust ning paljudele tootjatele laekus detsembri alguses eelmise aastaga võrreldes veidi rohkem raha. „See päring Euroopa Komisjonile tehti eelmise ministri, Piret Hartmani ametiajal ja luba saadi enne tema ametist lahkumist,“ selgitab ta. Kevadel oli juba teada, et hinnatõusuks on lootust, kuid samas öeldi ka otse, et ühikumäära lõpliku otsuse teeb alati ametis olev minister. „Õnneks seda tagasi ei keeratud ja siinkohal suur tänu nii minister Terrasele kui ametnikele, kes selleks tööd tegid.“
Eelmine näide annab ilmekalt edasi seda, kui haavatav on sektor poliitiliste tsüklite suhtes. Sama otsus oleks võinud jääda tegemata, kui ajastus või poliitiline tahe oleks olnud teine. Samal ajal ei varja Mättik ka selle toetusetõusu varjupoolt. „See sai ju tulla vaid viimastel aastatel sektorist lahkunud kasvatajate ja likvideeritud loomade arvelt,“ ütleb ta. Ellujäänud said rohkem toetust, lahkujad said kõrgete realiseerimishindadega tagasi oma seni tehtud investeeringud. Ühe jaoks päästerõngas, teise jaoks lõpp-punkt.
Karjatamise pikem mõju
Tulevikku vaadates näeb Mättik lihaveisekasvatuses suurt kasutamata potentsiaali, eriti seal, kus lihaveise- ja teraviljasektor leiaksid üles ühised huvid ning konkurents jääks tagaplaanile. Üheks lootustandvaks märgiks peab ta ka noorte huvi sektori vastu – nii peretalude ülevõtmiste kui ka uute lihaveisekarjade loomise kaudu. „Väga palju on küsitud lihaveise loomade ostmise kohta. Suur osa viimasel ajal noortaluniku toetuse saajaist asub tegutsema või juba tegutseb lihaveisekasvatusega. See tähendab, et kas tekivad uued karjad või vähemalt jätkatakse esivanemate tööd,“ ütleb ta.
Sama oluline on Mättiku hinnangul muutuv arusaam lihaveiste rollist keskkonnas. Rahvusvaheliselt jõuab üha enam kohale, et karjatatavad loomad ei ole probleem, vaid bioloogiline tööriist ökosüsteemide parandamiseks – alates mullaviljakusest kuni elurikkuseni. Sellest loogikast lähtuvalt on Eesti Lihaveisekasvatajate Selts astunud sammu, mida Mättik peab märgiliseks: pöördutud on otse teraviljakasvatajate poole, pakkudes arutelu ja koostööd – et lihaveisekasvatajad saaksid karjatada loomadega teravilja külvikorras olevatel maadel ja et kasvaks mulla elurikkus ning orgaanilise aine sisaldus. Tema sõnul on mujal maailmas hakanud teraviljakasvatajad mõistma, et intensiivne harimine ja ainult mineraalväetiste kasutamine on viinud maa kurnamiseni ning senine mudel ei tööta lõpmatuseni. Mättik rõhutab, et selliste lahenduste mõju ei ole kindlasti kiire ega kergesti mõõdetav. „Karjatamise kasu ei ole kohe Excelis näha. See on pikaajaline mõju, mis avaldub aastate jooksul, mitte ühe toetusperioodiga,“ ütleb ta. Just seetõttu peab ta oluliseks, et sektorid õpiksid üksteist toetama, mitte konkureerima samade nappide ressursside pärast. Võitjad on siin lõpuks mõlemad.
Kulusurve kasvab kiiremini
Kuigi maailmaturul püsib veiseliha defitsiit ja realiseerimishinnad on Mättiku hinnangul praegu pigem head, ei tähenda see sektori jaoks automaatselt turvatunnet. „Hinnad võivad olla küll kõrged, aga samal ajal on kasvanud ka sisendite hinnad ja maksud,“ ütleb ta. Eriti teravalt toob ta esile maamaksu ja riigimaade rendihindade tõusu, mis hakkavad otseselt mõjutama tootjate igapäevast majandusloogikat.
Mättiku sõnul on olukord juba praegu selline, et paljudel juhtudel kulub kogu põhisissetuleku toetus maarendi maksmiseks. „Kui nüüd uued maksutõusud sellele veel peale tulevad, siis tähendab see sisuliselt, et hea lihaveise hind ei päästa enam midagi,“ nendib ta. See seab tootjad valiku ette, kus turuhind ja toetused ei kata enam tegevuse tegelikku kulusid ning jätkamine muutub pigem missiooniks kui majanduslikult põhjendatud otsuseks.
Just siin näeb Mättik suurimat riski 2026. aastasse vaadates. Kui kulusurve kasvab kiiremini kui poliitiline arusaam sektori tähtsusest, võivad head hinnad osutuda ajutiseks leevenduseks, mitte lahenduseks. „Me ei saa rääkida sektorist, mis peaks ise hakkama saama, kui samal ajal tõstetakse tema püsikulusid ja vähendatakse toimetuleku ning konkurentsivõimet otsustega, mida ta ise ei kontrolli ja kaasa rääkida ei lasta,“ ütleb ta. Sellises olukorras ei ole küsimus enam üksikute tootjate toimetulekus, vaid kogu lihaveisekasvatuse kui majandus- ja keskkonnaharu püsimajäämises.
Huvikaitse ja teadmiste roll
Alanud aastasse vaadates ei seo Jane Mättik oma ootusi ühe eelarveaasta või hinnatsükliga. Lihaveisekasvatus on tema sõnul aeglase käibega sektor, kus ühe aastaga ei juhtu kuigi palju, kuid kus valed otsused jätavad sellegipoolest pika varju ja tugeva jälje. Seepärast loodab ta, et muutub laiem arusaam põllumajanduse rollist riigi tasandil. „Toiduga isevarustatust tuleks käsitleda samasuguse strateegilise küsimusena nagu riigikaitset − see peaks olema nii eilse, tänase kui tulevase valitsuse jaoks elementaarne, pikaajalise vaatega ja järjepidevate otsuste kompleksne käsitlus ning elluviimine,“ ütleb ta. Kui riik ei pea täna kohalikku toidutootmist oluliseks, ei saa seda hiljem kriisiolukorras kuidagi üleöö taastada.
Mättik jälgib tähelepanelikult ka avalikku arutelu ja märkab muutust hoiakutes. Teda julgustab, et tavainimesed väljendavad üha selgemalt toetust kohalikule toidule ning ei ole nõus sellega, et Eesti toidutootjate heaks ei astuta julgemaid ja selgemaid samme. Samas näeb ta probleemina ka eestlastele omast liigset alandlikkust. „Teistes riikides nõuavad põllumajandustootjad oma õigusi palju jõulisemalt. Meil kipub seda julgust kõvasti puudu jääma,“ ütleb ta, viidates ka rahvusvahelistele protestidele ja aruteludele, kus oodatakse tugevamat huvikaitset. Just siin näeb Mättik seltside ja esindusorganisatsioonide rolli ning tugevamat koostööd kõikide sektorite huvide eest seismisel, sest põllumajandustootjate osakaal elanike koguarvust on väga väike.
Edusammudest rääkides toob ta välja, et Eesti Lihaveisekasvatajate Selts on viimastel aastatel panustanud teadlikult teadmussiirdesse – AKIS-e (põllumajanduse teadmiste ja innovatsiooni süsteemi) programmi raames korraldatud infopäevad, seminarid ja konverentsid on saanud tootjatelt positiivset tagasisidet. „Selle kasu ei ole alati kohe rahas mõõdetav, aga see tõstab tootjate teadlikkust ja kogu sektori keskmist taset,“ ütleb ta. Sama kehtib ka ühiselt korraldatud välisreiside kohta: viimane Kanada kogemus avas paljude osalejate silmad nii mõnegi praktika osas, näidates, kuidas lihaveisekasvatust mujal mõtestatakse ning milliseid järeldusi paneb see tegema tarbija rolli kohta.
Tarbija teadlikkus kasvab
Lihatarbimise juurde tagasi tulles märgib Mättik, et kuigi veiseliha tarbimine on Eestis teiste lihaliikidega võrreldes endiselt madalaim, näitas just lõppenud aasta selget muutust tarbijakäitumises. Kohalik lihatarbija on muutunud märksa teadlikumaks: üha sagedamini otsitakse otsekontakte loomakasvatajatega ning eelistatakse liha osta otse farmist. Selline valik toetab lühikest tarneahelat ja annab kindluse, et liha on toodetud kontrollitud ja usaldusväärsetes tingimustes. Farmide ja loomade elu saab jälgida nii kohapeal kui ka meediakanalite kaudu, mis loob läbipaistvuse ja kinnitab, et tegemist on meie endi rohumaadel, ilma GMO-söötade ja kasvuhormoonideta kasvanud loomade lihaga.
Teadlikkuse kasv väljendub ka selles, et liha kvaliteeti osatakse hinnata varasemast nüansirikkamalt – vaadatakse rasvasust ja marmorsust ning söögitegemiseks valitakse üha sagedamini eri tükke ninast sabani, mitte ainult sisefileed. See näitab, et tarbija väärtustab nii maitset, tervislikkust kui ka jätkusuutlikku mõtteviisi.
Mättik toob möödunud aastast välja ka isiklikult positiivseid kogemusi. Tema sõnul on kasvanud rahulolev lihaklientuur ning lisandunud uusi ostjaid, nende seas ka endisi veganeid, kes on täna taas liha juurde tagasi tulnud. Samuti on tal olnud hea meel pakkuda kvaliteetset ja toitainerikast lihaveiseliha inimestele, kes maadlevad igapäevaselt autoimmuunhaigustega ja otsivad oma toidulauale puhast, tervist toetavat valikut. Tema hinnangul ei ole lihaveiseliha pelgalt „kallis toiduaine“, vaid oluline osa tasakaalustatud toitumisest ja hea tervise hoidmisest – ning selle eest saame hoolt kanda ainult meie ise.
Lõpetuseks soovib ta tänada kõiki, kes lihaveisekasvatajate tegemistele kaasa elavad ja kohaliku toodangu vastu huvi tunnevad. „Meie potentsiaal ja huvi loomaostjate ning lihatarbijate poolt on väga suur ning turg olemas,“ ütleb ta. „Just teie abil saame kindlamalt tulevikku vaadata – ikka koos.“
Jane Mättikuga vestles Juuli Nemvalts.