Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu on tänavugi veistega Maamessil, et tutvustada külalistele lihaveiste erinevaid tõuge. ETKÜ juht Tanel-Taavi Bulitko sõnul on tänavune Maamess juba 30ndat korda, kus ikka oleme proovinud tutvustada sektori arengut läbi kaunite tõuveiste esitluse. „Täna on meie fookuses lihaveised, sest nende tõuge on palju ja nad on vaatajatele ka atraktiivsed. Lihaveiste puhul saame tihti näidata ema koos vasikaga, mis valmistab suurt rõõmu laupäeval lastega messile tulnud peredele. Samuti on publikul võimalus ära arvata pulli eluskaalu. Välja on pandud auhinnad täpsemini arvajatele,“ rääkis Bulitko. „See on olnud alati ka Maamessi magnetiks, miks tulla veiseid vaatama,“ tõdes ta.
Samuti toimuvad messil iga päev veisetõugude tutvustusvoorud, kus räägitakse tõugude eripärast ja jagatakse kasvatusinfot. Kuigi Eesti on väike ja uusi loomakasvatajaid turule naljalt ei tule, siis lihaveise sektoris on väike kasv olemas. Bulitko sõnul ongi mess pigem omavaheline kohtumise paik ja tunnustus nende inimeste tööle, kes oma loomadega välja on tulnud.
Keerulistele aegadele vaatamata
Elusveiste müügis on Eesti loomakasvatajad edukad. 2023. aastal müüdi Eestist välja 73 000 veist, samas on Eestis üldse 240 000 veist. Kahjuks ei soosinud eelmise aasta ilmastik loomakasvatust. Juba 2023. aasta kevad oma jaheduse ja kuivusega ei lasknud piisavalt pikaks kasvada heintaimedel ja seetõttu oli osades piirkondades esimene siloniide ja heinasaak väga kehv. Õnneks olid teine ja kolmas niide paremad ning hästi läks neil kasvatajatel, kellel oli maisi mahakülvatud, kuna sügisel oli maisisaak hea. Kuid põud oli oma jälje juba jätnud ja koguni kaheksa protsenti vähenes aastalõpuks lihaveiste arvukus ning seda mõju tuntakse Bulitko sõnul tänagi. „Neil, kellel on vaja osta sööta, neil tuleb varasemast olulisemalt rohkem raha välja käia. Kui eelmine aasta oli silorulooni hind 20 eurot, siis nüüd küsitakse 30-35,“ rääkis ta. „Kindlasti kannatas lihaveisesektor sellest kõige rohkem. Mõneti oli ka silo kvaliteet kehvem, sest olulisem oli silo kogus kätte saada. Seevastu piimaveise kasvatajad, kellel oli maisi külvatud, neil nii hullu olukorda polnud – neid päästis mais. Selle heaks tõestuseks on eelmise aasta piima väljalüpsi number, mis oli Eestis aegade kõrgeim. Holsteni kari lüpsis aastas 11 394 kg piima. Aasta 2023 läheb aegade ajalukku oma väljalüpsi tulemusega, kus Eesti keskminegi ületas esmakordselt 11 tonni piiri “ kiitis ta.
Suurimaks väljakutseks nimetab Bulitko siiski roheteemat, millest räägitakse kogu Euroopas, on ju üheks teemaks kariloomade arvukuse vähendamine. „Olgu eesmärgiks veiste või lammaste arvu vähendamine, siis Eesti on sellel positsioonil ja meie kasvatajatena ka, et loomade arvu vähenemisest ei tohiks juttugi olla. Kui tahame rääkida toidu julgeolekust ja eesmärgist, et meil oleks toiduga varustatus tagatud, siis tegelikult on meil kõige kindlam varustatus olemas, kui meil on kodumaine tootmine,“ kinnitas Bulitko. „Meist terrritooriumi poolest väiksemad riigid nagu Holland, Taani – neil on loomade suhtarvud ikka kümnetes kordades kõrgemad meiega võrreldes. Hollandis on lausa 1,6 mijonit piimaveist. See on teema, kus me tahame loomakasvatajatena tõuaretussektoris näha, et loomade arv ei vähene. Tasub meeles pidada, et kui loomade arv väheneb, on ka tõuaretust teha palju raskem kuna pole piisavat populatsiooni,“ selgitas ETKÜ juht. Takistavate asjaoludena mainib Bulitko veel riigipoolse aruandluse kasvu, mis koormab liialt põllumajandussektorit. „Põllumeeste seisukohast peaks bürokraatiat olema vähem,“ on Bulitko veendunud.
Uued eesmärgid
Teisalt on uued väljakutsed, mis teevad tõulooma kasvatajatele rõõmu. Bulitko ütles, et ühest küljest on piimatoodang kõrgem, teisest küljest piimatööstused fokuseerivad oma ootusi kõrgemale piima kuivaine sisaldusele. „Kõrgem piimarasva sisaldus piimas annab võimaluse toota rohkem häid tooteid. Juba täna on võimalik läbi tõuaretuse suunata ja valida selliseid isasloomi, kelle järglased parandavad piimarasva valgutoodangut,“ kinnitas ta.
Samas on tänapäeva suurfarmides päris suureks probleemiks loomade karjas püsimine. Looma üleskasvatamiseks kulub suur hulk raha ja kui veis püsib vähem, kui kolm laktatsiooni heas toonuses, siis läheb see loom farmipidajale kalliks maksma ja see kajastub ka piima omahinnas. „Looma laktatsiooniarvu tõusuga tuleb muidugi arvestada veidi väiksema piimatoodanguga aga siin on mille peale mõelda. Mujal Euroopa riikides on selline praktika olemas,“ julgustas Bulitko farmipidajaid senist praktikat muutma. „Head meelt teevad sektori edusammud, näiteks täna saame hinnata sööda efektiivsust, sest need ajad kus Ameerika eeskujul hinnati suuri lehmasid, need ajad hakkavad ümber saama,“ selgitas ta. Rohkem vaadatakse loomapidamises kasumlikkuse numbreid ja kui sama koguse piima annab ka väiksema kaaluga loom, siis pole massi tagaajamisel mõtet.
Edusammudest rääkides ei saa mööda erinevate tehnoloogiate kasutamisest loomakasvatuses: alates lüpsirobotitest, mida on kasutusel juba üsna palju. Hiljuti avati ka platsilüpsirobot Raplamaal. „Selles valdkonnas on võimalik taas kasutada tõuaretuses pakutavaid võimalusi ja valida välja robotile sobivad pullid, et neid aretustöös järglaste saamiseks kasutada. Täna on võimalik valida loomi nii lüpsikiiruse kui poegimiskerguse järgi. Veel on võimalik jälgida, kui palju loomad vajavad ravimeid, ka siin on aretuslik seos olemas. Meil on koostööpartner Kanadas, kes mõõdab kui palju lehm väljutab heitgaase ning vastavalt sellele arvutatakse ka loomade heitgaaside koguseid aretusväärtustena, millel samuti on seos olemas,“ loetles edukohti Bulitko.
Ta lisas, et lihaveistel nad teevad söötmiskatset, kus 60 päeva jälgitakse mida ja kui palju loom sööb ja mis koguseid vett tarbib. Andmed lähevad Kanada andmebaasi ja tagasi saadakse juba aretusväärtused. „Oleme Baltikumis ainukesed, kes sellist katset teevad. Lisaks hakkame kohe-kohe tegema ka lihassilma skaneerimist, et hinnata lihassilma pindala cm2, rasvakihi paksust ja marmorsust. Nii saame teada rohkem liha kvaliteedist, mida rohkem muskulaarset rasva kiudude vahel, seda mahlasem on liha. Loomulikult proovime lihaveisekasvatuses teha embrüo siirdamist, et paremaid isas- ja emasloomi saada. Elusloomi Ameerikast ja Kanadast osta ei saa aga nii küll. Väljakutseid on palju aga kõige olulisem tõuaretuses on, et hea stabiilne loomade populatsioon oleks olemas ja turu kõikumisi oleks võimalikult vähe, sest aretusprotsess on pikaajaline ja andmehõive on see millelt saab tuleviku ostuseid,“ kinnitas ta.
Artikli autor: Juuli Nemvalts
Artikkel ilmus Postimehe aprilli erilehes “Silmapaistev põllumajandus”