Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi (ELKS) esinaine Jane Mättik ütles, et kuigi ammlehma toetust on uuesti saadud viimased kaks aastat, siis soovitud efekti sellest pole kahjuks tulnud, kuna toetusraha lehma kohta on liialt väike. „Majanduslik allakäik oli liiga suur, et seda pidurdada ja toetuse tagasipööramine jäi liiga hiljaks,“ tõdes ta. „Praegu ei saa lootma jääda ammlehma toetusele vaid tuleb kehtestada uusi meetmeid, kuid selleks tuleb kõigil osapooltel teha koostööd, sektorit kuulates, nende argumente ja üliolulisi andmeanalüüse arvestades. Ainult nii saab päriselt olukorda muuta.“
Keeruline aasta
2024. aastale tagasi vaadates ELKS-i esinaine mingit kindlat hinnet anda ei taha. „Midagi väga head esile tõsta ei ole. Kui sa igapäevaselt kuuled sektoris tegevuse lõpetanutest ja lihaveise arv kogu aeg väheneb, siis see räägib juba iseenda eest,“ on Mättik napisõnaline. Kõrged tootmiskulud ja stabiilsena püsinud lihahinnad soodustasid otsuseid lõpetamise kasuks tegema, et lõpuks ometi saada tagasi seni investeeritud raha. Tema sõnul toovad sellised kriisid välja need, kellel on paremad ressursid, rohkem loomi ja kellel on suurem võimekus ja teadmised alaga tegeleda. „Ega seegi teadmine paha pole. Iroonilisel kombel oli mitu sellist lihaveise kasvatusega lõpetanut, kellel on paralleelselt kõrval ka piimaveised ning otsus tehti just piimaveise kasuks kuna lihaveise kasumlikkus ja tasuvus on väiksem,“ osutas Mättik. „Oleme seda rääkinud ka Regionaal- ja põllumajandusministeeriumis, et need on kaks täiesti erineva rahalise käibega ettevõtlusvormi ning lihaveisekasvatuse puhul ei tasu liiga palju ja optimistlikult rääkida lisandväärtuse tõstmisest.“ Lisades, et kui piimaveise tulemuslikkust saab mõõta suurenevates piima väljalüpsides, siis lihaveise puhul pinguta kuidas tahad, jääb ammlehma suurimaks saavutuseks ikkagi üks vasikas aastas. Ning niikaua kuni võõrutatud vasikate, tõuloomade või liha hinnad ei kerki niipalju, et peale kulude katmist midagi ka rahakotti jääks, ei suudeta teha ka elementaarseid investeeringuid, mis aga arengu ja kasvu mõttes on hädavajalikud.
„Lihaveise kasvatamisega kaasneb palju sellist, mis jääb täna kahjuks rahaliselt tunnustamata ( ja ka toetamata) ning nähtamatuks nagu keskkonna teenused, süsiniku sidumine, mullatervisele kõige kasulikuma tahesõnniku tootmine, väikese keskkonnajalajäljega ning toitainerikas kohalik tooraine jne,“ toonitas Mättik.
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bultiko sõnul ei saa ära unustada, et lihaveise sektor on paljuski mahe sektor, kus väetiseid ja kemikaale ei kasutata. Täna on 53% kõigist lihaveisest mahedad. Põhjus, mis piirab mahedana tegutsemist, on Bulitko sõnul piisavate karjamaade vähesus ja ka see, et täna mahedana toodangut realiseerides, ei saada kahjuks selle eest üldjuhul kõrgemat hinda. „Meie soov ongi, et suudaksime oma kvaliteetset lihaveist rohkem väärindada ja ei peaks seda nii palju Eestist välja viima. Praegu viiakse lihaveiseid Läti tapamajja, et siis lihana uuesti tagasi tuua. Siin näeme koostöö võimalusi olemasolevate lihatööstustega, et olukorda muuta,“ avaldas Bulitko. „Kui vaadata veiseliha tarbimist Eestis, siis on see suhteliselt madal, kuna inimesed eelistavad suhteliselt odavamat linnuliha. Õnneks on numbrites väike kasv olemas,“ lisas ta. Positiivse poole pealt mainis Bulitko, et 2024. aastal müüdud nuuma- ja tapaveiste eest saadi läbi aastate kõrgemat hinda, mis sisendab nendele lihaveise kasvatajatele, kes tegevusega veel jätkavad, uut lootust. Samas on tulnud ka aretusveiste kohta rohkem ekspordipäringuid ja tehti rohkem eksporditehinguid.
Mättik tõdes, et paljud teadlikud tarbijad, kes soovivad tarbida kvaliteetset toorainet, on hakanud eelistama veiseliha, vaatamata selle veidi kõrgemale hinnale. „See toetab ühtlasi ka väiksema jalajälje ideed ning raha ja maksude jätmist Eestisse, kui tarbime kodumaist liha,“ tõdes ELKS esinaine.
Vähikäik tagasi
Bulitko sõnul võib lihaveisekasvatuse poolel rahul olla sellega, et sektoris tegutseb palju noori, kuid samas nõuab valdkond tõsist panustamist ja pühendumist. „See aeg kus arvati, et lihaveis elab võsas ja saab hästi hakkama, see on kardinaalselt muutunud. Võib tõdeda, et täna on meie lihaveisekasvatuse kuvand selgelt positiivne ja seda tunnustatakse ka välismaal. Kui rääkida numbritest, siis on sektor olnud viimastel aastatel tõsises langustrendis, nii kasvatajate kui loomade poolest,“ tõdes Bulitko. Lisades, et Eestis oli 2025. alguse seisuga oli 232 731 veist, millest lihaveiseid on 65 255. Seega on lihaveisekasvatus olnud 29-31% juures kogu veisekasvatussektorist. Tegevuskohti ja loomapidajaid on 1700 ning keskmine lihaveise karja suurus on 37 veist. „Kindlasti oli sektoril ootusi, et kasvatakse kuni 100 000 veiseni aga täna on toimunud hoopiski taandareng. 2020 aastal oli lihaveise arvuks 79 000 veist. Paraku olid 2021 ja 2022 sektorile keerulised aastad, kus vähenes loomade arv ja riiklikku toetust ammlehmale polnud. Üle-eelmisel aastal, kus olid suured probleemid söödaga vähenes lihaveise arvukus 2564 looma võrra, mis oli 4% kogu arvust, ja 2024 veel 8,5%“ osutas ta. Bulitko ütles, et kui vaadata ETKÜ tegevust just tõuaretusorganisatsiooni vaates, siis võiks puhtatõuliste lihaveiste protsent olla isegi suurem, kui praegune 24%. Mättiku sõnul on praegune protsent üsna hea, kuna ka välismaal loetakse heaks puhtatõuliste veiste osakaaluks 20%. „Loomulikult annab tõuloom paremad väljundid müügiks ja raha teenimiseks, kuid arvan, et pigem tuleks rohkem läbi mõelda teadlikke ristamisskeeme ja liha kvaliteedi tõstmist, mitte huupi lahmida erinevat tõugu tõupullide vahetusega ja mitte lähtuda sellest, mida usbeki või türgi farmer küsib,“ rõhutas Mättik.
Piirangute mõju
Mittepiisav toetuste poliitika lihaveisesektoris mõjutab otseselt loomakasvatajate investeeringu otsuseid. Tänavu aasta lihaveise sektori arenguid prognoosides osutas Bulitko mitmele kitsaskohale. Müügikanalitest sõltub palju, kuna sealt tuleb raha sektorisse. „Kui rääkida Euroopa turust, siis meie asend on selline, mis meid väga ei soosi ja me peame transpordil arvestama suuremate kuludega. Enamgi veel, ELs käib arutelu eelnõu üle, mis karmistab elusloomade transpordi nõudeid,“ tõdes ta. Lisades, et sügisel idapiiri elusloomade transiidile sulgenud Venemaa mõjutas tugevalt loomade müüki kolmandatesse riikidesse nagu Aserbaidžaan, Usbekistan, Kasahstan ja Gruusia. Sealsete turgude leidmisele oli tehtud suuri jõupingutusi ja transiidikeeld lõi valusalt veisekasvatajaid.
„Väga oluline on meie jaoks nii Euroopa Liidu riikide, kui kolmandate riikide turud. Kolmandatesse riikidesse elusloomade ekspordil peame arvestama, et nende turgudega peab pidevalt tööd tegema. Esmalt peab olema riikide vaheline nn heade kavatsuste kokkulepe, kinnitatud veterinaarsertifikaadid ja võimalused transpordiks. Samuti sealsete kasvatajate huvi Eestist loomade ostmisel, mis tähendab, et me peame olema juba millegagi välja paistnud oma kasvatajate poolest. Väikese populatsiooniga riik saab olla konkurentsis vaid oma kvaliteedi poolest, mida pakume, mitte mahu poolest,“ osutas Bulitko.
Mättiku sõnul on lähiaasta kõige suurem mõjutaja siiski eelmise aasta detsembris sõlmitud Euroopa Liidu ja Lõuna-Ameerika riikide Mercosur vabakaubandusleping. „Sealsete riikide tootmistingimused ning kvaliteedistandardid ei ole kindlasti võrreldavad EL-is kehtivatega, ning tootmismahtudest ja oluliselt odavamatest ressurssidest tingituna hakkab sellise liha hind mõjutama kogu Euroopa turgu. Me ei tea, millistes tingimustes loomad on kasvanud, ning kui ikka jahutatud lihale antakse 4 kuud säilivus tähtaega, siis võime vaid ette kujutada, millega seda liha töödeldud on,“ osutas ta odava importliha ohukohtadele.
„Hea uudis kogu sektorile on see, et paljudes moslemiriikides, kus on suur veiseliha tarbimine, on hakatud suuremat tähelepanu pöörama liha kvaliteedile ehk marmorsusele, ja sellega seoses on hakanud suurenema päringud, lisaks lihtsalt veiselihale, just aberdiin-anguse tõugu lihaveise lihale, mille steigi marmorsust osatakse mujal maailmas juba ammu hinnata. Siin, just kvaliteetse liha tootmises ja õigete tõugude kasvatamises, on meie kasvatajatele mõttekoht, sest loomade või liha kogustega me suurte lihaveise kasvatusriikidega võistelda ei saa. Küll aga kvaliteedile saame rõhku panna, et liha eest veelgi paremat hinda püüda,“ arutles Mättik. Tema sõnul tasub positiivsena välja tuua kindlasti ka seda, et lihaveisekasvatusega tegeleb päris palju noori, kellele meeldib looduslähedane eluviis, loomade heaolu ja keskkonnasõbralike praktikaid järgiv, intensiivset tööstuslikku tootmist vältiv ja karjatamisel põhinev tootmisviis. „Just meie sektoris on enim sellise, maailmas üha enam laineid lööva praktika, nagu taastav põllumajandusega (regenerative agriculture) tegelevaid entusiaste, kes on altid katsetama erinevaid lahendusi inimene-loom-keskkond sümbioosi efektiivsemaks toimimiseks,“ tõdes ta.
Lisaks on tunnustust väärt Eesti lihaveiste väga kõrgel tasemel aretuskarjad, kes teevad teadlikku ja läbimõeldud aretustööd, mis on suunatud loomade ja seeläbi ka liha kvaliteedi tõstmisele tulevikus. Protsessi kiirendamiseks kasutavad ka meie farmerid genoomtestimist ning söödaväärinduse mõõtmist rahvusvahelisel skaalal, ning meie aretusloomade head välimikku on tunnustatud ka rahvusvahelistel konkurssidel.
Hea teada: